POLITSEIÜLEM Trey Jakes oli juba teel Mysticisse, kui ta mobiiltelefon helisema hakkas. Kui ta nägi, et helistab dispetšer, imestas ta, miks mees ei kasutanud raadiosaatjat.

      „Tere, Avery. Mis on?” ütles Trey, sõites linnaserval asuva künka harjale.

      „Pead minema otsejoones Jacksoni remonditöökotta. Klient leidis ta garaažist. Auto kukkus talle peale. Ta on surnud.”

      Nüüd mõistis Trey, miks Avery polnud seda raadio teel teatanud – polnud vaja, et uudised nii ruttu leviksid.

      „Tuhat ja tuline. Kes on korrapidaja?” pomises Trey.

      „Earl hakkas just ära minema, aga ta on praegu seal.”

      „Ütle talle, et ta ei laseks kedagi sündmuskohta ega puudutaks midagi, enne kui ma kohale jõuan. Kas sa koronerile helistasid?”

      „Jah, boss. Öeldi, et ta tuleb paari tunni pärast.”

      Trey lülitas vilkurid ja sireeni sisse. „Jõuan sinna viie minuti pärast, võib-olla kiiremini. Hoia raadioside ebamäärane.”

      „Jah, boss.”

      Trey lõpetas kõne ja andis gaasi. Sellest oli tulemas üks pagana raske päev. Pauli ainuke poeg Mack oli tema sõber. Ja see viis mõtted teisele asjale, mis tõi talle judinad selga. Paul oli ema kunagine kallim ja üks ellujääjaid tolles saatuslikus avariis, kuhu ema oli teismelisena sattunud. Samas avariis olnud Dick Phillipsi surmajuhtumi uurimine oli ikka veel pooleli. Kõigepealt Dick, nüüd Paul. Trey oli olnud politseinik liiga kaua aega, et uskuda kokkusattumustesse.

      Ta kihutas vilkurite plinkides ja sireeni huilates Mysticisse. Kuna oli alles vara, oli liiklus hõre, kuid kui ta jõudis remonditöökoja juurde, järeldas ta sinna kogunenud rahvahulga järgi, et uudised olid juba levinud. Ta ohkas. Väikelinnaelu rõõmud.

      Autost välja tulles nägi ta Melissa Shermanit kõnniteeserval istumas. Naine nuttis nii kõvasti, et vappus üleni, ja Trey juurdles, milline osa oli naisel kogu selles jamas. Siis nägi ta politseinikku kollast linti ümber sündmuskoha tõmbamas, et piirata juurdepääs remonditöökotta ja bensiinijaama, ning suundus tema juurde.

      „Earl?”

      Earl oli sõnaaher ja tema ilme oli sünge.

      „Pagan küll, boss! See on kole vaatepilt. Paistab, et tõstuk läks rikki. Veri hakkab juba kuivama, nii et ilmselt juhtus see mõni tund tagasi. Preili Sherman leidis ta. Ta ütles, et Paul oli lubanud õhtul töötada, et tema auto oleks hommikuks valmis. Ma võtsin temalt tunnistuse. Ta on veendunud, et see on tema süü, sest tema auto kukkus Paulile peale.”

      Treyl hakkas sees keerama. „Tõmba lint siia ümber ja siis aja rahvas laiali.”

      „Jah, boss,” kostis Earl. Siis pööras ta ümber ja nägi konstaableid Carl ja Lonnie Doyle’i patrullautodega kohale sõitmas. „Carl ja Lonnie on siin, boss.”

      „Hästi. Su vahetus on läbi, nii et kui sa lõpetad, mine koju ja maga. Mul võib sind varsti jälle vaja minna ja sa pead puhkama.”

      Earl judistas end. „Pagan võtku, boss. Mul ei tule und. Kui ma silmad kinni panen, näen kohe laipa.”

      Trey ohkas. „Kui valmis saad, kirjuta raport ja siis mine ikkagi koju. Ma helistan sulle, kui sind vaja on.”

      Earl hakkas kollast linti siduma, Trey aga suundus maas istuva Lissa juurde. Kui ta naise õlga puudutas, karjatas too, seejärel aga kargas püsti.

      Trey ohkas. „Anna andeks, ma ei tahtnud sind ehmatada.”

      Lissa silmad olid nutmisest paistes.

      „Mu auto … see kukkus. Paul jäi kauaks tööle … ta oleks pidanud ära ütlema. Jumal küll, see on minu süü.”

      „Ei ole,” ütles Trey. „Tule istu minu autos. Viin su pärast koju.”

      Paistis, et ettepanek raputas naise hüsteeriast välja. Ta kogus end, pühkis pisarad põskedelt ära ja lükkas tõrksad lokid laubalt eemale.

      „Ei, ei, ma ei saa koju minna. Ma pean kooli minema.”

      „Minu arvates oled sa liiga endast väljas, et …”

      „Ma saan hakkama.” Naine judistas end ja hingas siis sügavalt sisse. „Ma ei taha koju minna. Mul on vaja mõtted sellelt kõrvale viia, mida ma nägin,” ütles ta, õngitses taskust taskuräti ja nuuskas nina.

      „Siis istu praegu mu autos.”

      „Jah, aitäh,” kostis naine, korjas asjad kokku ja kõndis siis värisevatel jalgadel politseiauto juurde, Trey aga suundus remonditöökotta. Ta läks otsejoones garaaži ja jäi siis seisma, hingepõhjani vapustatud.

      „Armas jumal,” pomises ta. Ta surus hambad risti ja hakkas uurima kõike muud peale surnukeha.

      Esmapilgul tundus ilmne, et tõstuk oli rikki läinud. Seda juhtus. Ta peab välja uurima Pauli juures töötanud teiste mehaanikute asukoha ja teada saama, kas nad olid varem seal. Kui ta oli garaaži kiiresti üle vaadanud, pidi ta pettuma, sest kusagil polnud turvakaamerat. Selle abil oleks saanud välja selgitada, kas Paul oli olnud üksi. Trey otsustas saata konstaablid uurima, kas töökoda on ehk jäänud mõne naaberfirma turvakaamera lindile. Välja minnes kohtas ta Carli ja Lonniet.

      „Carl, kas jaoskonna fotoaparaat on ikka veel sinu patrullautos?”

      „Jah, boss,” kostis Carl.

      „Sa tead, mida teha. Tee igast küljest piisavalt pilte ja võta hüdraulilise tõstuki lülitilt ja eesukselt sõrmejäljed. Lonnie, hoia inimesed siit eemal. Koroner tuleb paari tunni pärast.”

      Lonnie tegi suured silmad. „Kas sa tahad öelda, et …?”

      „Ma lihtsalt kindlustan kogu tagala,” kostis Trey.

      „Jah, boss,” ütles Lonnie ja lisas: „See lihtsalt tundub nii imelik. Mysticis ei juhtunud varem selliseid asju ja nüüd on kuu aja jooksul kaks kohalikku surma saanud, kusjuures Dick Phillipsi surm ei olnud õnnetusjuhtum.”

      „Jah, ja me peame olema pagana kindlad, et see siin oli õnnetusjuhtum, enne kui loeme juhtumi lõpetatuks, mõistate?”

      Mõlemad konstaablid noogutasid.

      „Te Carliga jääge