„Ma hiljem seletan, kallis.”

      „Seda sadas kaela nii mis ladin,” ütles Bulle ja pani käed pea peale. „Inimesed said seda juustesse, mütsile, paljale pealaele, aeda, katusele, terrassile ja basseini. Ja need ei olnud sihukesed koerad, kel on väikese kilekotiga omanik, kes nende järelt koristab. Mõnel pool oli sitakiht meetripaksune. Pruun vedel löga, kus inimesed libisesid, kahlasid ja mõnikord ka uppusid. Ja mäherdune lehk! Muide, kas keegi tahab veel riisiputru?”

      „Tänan, ei,” ütlesid ülejäänud kolm kooris ja vaatasid pealt, kuidas Bulle ülejäänud valge mögina oma taldrikusse kallutas.

      „Nii et iga lendkoera allalaskmise eest anti preemia,” ütles Bulle. „Lendkoeri oli lihtsalt liiga palju. Austraallastele meeldib aias grillida, nii et päikeseloojakul ajasid nad grilli kuumaks, lasid õhku paugu ja – lops! – oli neil grillil värske ja küps koerapraad. Nad sõid seda enamasti saia, sinepi ja ketšupiga ja vanaisa jutu järgi tekkiski niimoodi mõiste hot dog. Muide, mis ketšupisse puutub ...” Bulle võttis taskust karamellikastmepudelikese ja vaatas putru taldrikul.

      „Halb mõte,” ütles Lise.

      „Nõus,” ütles Bulle ja pistis karamellikastmepudelikese taskusse tagasi. „Aga vanaisa läks Austraaliasse, et kirjutada lendkoertest LKOSTES-is.”

      „LKOSTES-is?” küsis Juliette.

      „Loomad, kelle olemasolust sa teada ei soovi,” ütlesid Lise ja doktor Proktor kooris.

      „Ja ühel õhtul, kui vanaisa oli grillipeol, patsatas grillile midagi muud,” rääkis Bulle. „Nad olid lasknud maha mingit sorti lendpõdra, sarvekroon peas ja puha!”

      Lise laksas endale vastu laupa. „Bulle, sa valetad!”

      „Ei, ei valeta!” ütles Bulle.

      „Või nii!” Lise laskis käed alla. „Mine siis koju ja too vanaisa raamat siia ja näita mulle seda lendpõtra.”

      „Muidugi mitte.”

      „Häh! Sest sa valetad!”

      „Nii-nii, lapsed,” ütles doktor Proktor, aga Bulle oli juba lauale hüpanud.

      „Seda raamatus ei ole, sest nii hõrgu lihaga põhjapõder ei ole loom, keda võiks mitte olemas olla,” hüüdis Bulle. „Vaid hoopis loom, kelle olemasolu teeb rõõmu, sest sellest saab parim mõeldav pühapäevapraad.”

      „Hästi öeldud, Bulle,” ütles doktor Proktor. „Nii hästi öeldud, et võid preemiaks nõud ära pesta.”

      „Nõud? Preemiaks?”

      „Jah. Ja võid küsida oma parimalt sõbralt, kas ta aitaks sul kuivatada.”

      Bulle ägises, pani silmad kinni ja laskis punaste juustega pea ja lühikesed käed rippu. Siis tõstis ta pea püsti. Tegi ühe silma lahti. See leidis üles Lise. „Kuuule, Liiise ...?”

      „Jah!” vastas too ja kiskus endal ärritunult salvrätiku eest. „Ma aitan sind.” Ta hakkas taldrikuid kokku korjama.

      Bulle hüppas alla tema kõrvale ja võttis oma parimal sõbral ümbert kinni. „Sa oled nii hea, Lise!”

      „Jah, ja sa oskad seda alati ära kasutada!” ütles Lise ja laksas talle pähe, aga õige õrnalt, ja kas ta mitte ka ei naeratanud. Sest kui Lise oleks aus – ja seda oli ta peaaegu alati – siis oli paar asja, mida ta armastas rohkem kui karamellipudingit, ja üks neist oli Bulle.

      Bulle ja Lise pesid nõud puhtaks, samal ajal kui Juliette ja doktor Proktor jõid köögilauas kohvi ja ümisesid soovikontserdi meloodiaid kaasa. Ja Lise rääkis, et tahab endale jõuludeks paremat maailma, kus vaestel lastel oleks natuke parem elada, ega näinud, kuidas Bulle seisis tema selja taga ja tegi grimasse ja haigutas nii valjusti kui suutis. Ja Bulle seletas, et tahab endale natuke ajaseepi, et sõita 1922. aasta Pariisi Punasesse Veskisse ja näha tantsijaid, kes vihuvad laval kankaani.

      „Ma arrrrmastan kankaanitantsijannasid,” ütles Bulle suletud silmil ega näinud Liset, kes tegi grimasse ja talle selja taga sarvi. Ja samal hetkel vakatasid kõik neli, sest raadiohääl oli maininud doktor Proktori nime.

      „... Viktor Proktor tahab kinkida selle laulu oma kallimale Juliette Margarinile ja soovib kõigile Suurtüki tänava elanikele, ka Lisele ja Bullele, häid jõule!”

      Seejärel kõlasid akordionihelid ja üks naine hakkas prantsuse keeles laulma.

      „Edith Piaf!” naeris Juliette.

      „Millest ta laulab?” küsis Lise.

      „Armastusest, aga keskelt on laul kurb,” ütles Juliette. „Aga kuula, nüüd läheb lugu rõõmsaks!”

      Ja siis tantsis doktor Proktor Juliette’iga ja Lise küsis, kas Bulle ka tantsiks, ja too ütles olgu peale, aga ainult siis, kui nad tantsivad kankaani. Seejärel seisid Lise ja Bulle kõrvuti, panid käed puusa ja loopisid jalgu nii kõrgele, kui suutsid, hüüdes: „Kankaan!”

      „SEE ON UUDISTE ERISAADE! TÄNA MÜÜS KUNINGAS JÕULUD HÄRRA THRANELE!”

      Raadiohääl kostis nii äkitselt ja järgmine lause oli nii šokeeriv, et doktor Proktor ja Juliette kaotasid keset piruetti tasakaalu ning Bulle ja Lise kukkusid selili, üks jalg püsti.

      „JA HÄRRA THRANE ANNAB TEADA, ET NÜÜDSEST ON NEIL, KES EI OLE HÄRRA THRANE KAUBAMAJAST VÄHEMALT 10 000 KROONI EEST KINGITUSI OSTNUD, JÕULUDE PIDAMINE KEELATUD.”

      2. peatükk

      Jõululaupäevani ikka veel viis päeva

      Lise ja Bulle jooksid välja sinisest majast ja õueväravast Suurtüki tänava lõpus. Ühe maja trepil seisis lastekoor ja laulis „Jõulurõõmu” ja proua Madsen dirigeeris neid nagu alati jõulude ajal. Ühe teise maja aias seisis redelil mees, kes ehtis õunapuud karra ja värviliste lampidega ning pani latva kõvakübara.

      „Tere, Bulle ja Lise,” ütles väike päkapikumütsiga tüdruk, kes istus keset sõiduteed kelgul ja vaatas neile otsa. „Mis te alvate, kas jõuluvana tuleb juba valsti?”

      „Saja kahe tunni pärast,” ütles Bulle. „Pole muud, kui hakata tunde lugema.”

      „Üks, kaks, kolm, neli ...”

      Suurtüki tänav 14 ja Suurtüki tänav 15 värava ees Lise ja Bulle peatusid.

      „Mis sa arvad, Bulle, kas on võimalik, et jõulud jäävad ära?”

      „Jutt või asi,” ütles Bulle. „Vaata ringi, kõik on nagu alati jõulude ajal.”

      „Jah, aga ...”

      „Lähme heidame nüüd magama, Lise. Ja kui me homme üles ärkame, saame aru, et see oli unenägu.”

      „Halb unenägu.”

      „Halvem kui koll-tuleb-ja-võtab-su-kinni-kui-sa-püüad-soos-joosta-hirmuunenägu.”

      „Kas lubad?”

      „Usu mind, Lise, ma olen hullemaidki unesid näinud kui see, mida me praegu näeme. Ja õhtul mängin