Nõiasigidik. Margaret Atwood
Читать онлайн книгу.
küsis Felix. „Varjasid neid? Ma pole laps.”
„Halvad arvustused ärritavad sind,” vastas Tony. „Siis elad sa selle personali peal välja. See mõjub moraalile halvasti.”
„Ma ei ärritu mitte kunagi!” karjus Felix. Tony laskis selle kõrvust mööda.
„Siin on kiri lepingu lõpetamise kohta,” ütles ta pintsaku põuetaskust ümbrikut võttes. „Nõukogu otsustas anda sulle pensionipaketi koos tänuga kõigi tööaastate eest. Ma püüdsin suuremat paketti välja kaubelda.” Tony näol oli päris kindlasti muie.
Felix võttis ümbriku. Tema esimene aje oli see tükkideks rebida, aga mingis mõttes oli ta halvatud. Tal oli oma karjääri jooksul tülisid ette tulnud, kuid talle polnud kunagi varem lepingut üles öeldud. Teda lahkuma sunnitud! Välja visatud! Üle parda heidetud! Ta tundis, et on üleni tuim. „Aga minu „Torm”?” küsis ta. „Kas sellega tegeldakse edasi?” Juba oli tema toon paluv. „Vähemalt?” Tema loomingu tipp, tema imeline aare – lömastatud. Jalge alla tallatud. Hävitatud.
„Kahjuks mitte,” vastas Tony. „Me … nemad arvasid, et kiire lõpp on parim. Lavastus võetakse kavast maha. Sinu kabinetist pärit isiklikud asjad leiad oma auto juurest. Muide, anna mulle oma pääsukaart. Kui sa valmis oled.”
„Ma lähen kultuuriministri jutule,” ütles Felix jõuetult. Ta teadis, et sellest pole abi. Ta oli Sal O’Nallyga koos koolis käinud, nad olid toona võistlejad olnud. Neil oli olnud tüli pliiatsivarguse pärast, mille Felix oli võitnud ja mida Sal ilmselt polnud unustanud. Ta oli avaldanud arvamust – mitmes Felixi õrna kohta suunatud teleintervjuus –, et Makeshiwegi festivalil tuleks esitada rohkem Noël Cowardi komöödiaid, Andrew Lloyd Webberit ja teisi muusikale. Mitte et Felixil oleks midagi muusikalide vastu olnud, ta oli oma teatriteed alustanud „Kuttide ja näitsikute” tudengilavastusega, aga lausa muusikalidieedil olla …
„„Helisev muusika”,” ütles Sal. „„Kassid”. „Hull sinu järele”.” Stepptants. Asjad, millest tavainimene aru saab. Kuid tavainimene sai Felixi lähenemisest väga hästi aru! Millest oli nii raske aru saada „Macbethis”, kus kasutati mootorsaage? Päevakajaline. Otsene.
„Õigupoolest on kultuuriminister igati nõus,” vastas Tony. „Loomulikult selgitasime enne lõpphääletust oma otsust Salile – minister O’Nallyle –, veendumaks, et meie suund on õige. Anna andeks, Felix,” lisas ta võltsilt. „Ma tean, et see on sulle vapustus. Ja meile kõigile väga raske.”
„Ma oletan, et sul mõlgub meeles asendaja,” ütles Felix häält mõistliku registrini tasandades. Sal. Seega ollakse sina peal. Nõnda siis on lood. Felix ei kaota meelerahu. Ta päästab oma väärikuse riismed.
„Õigupoolest jah,” vastas Tony. „Sal … Nõukogu palus, ah, et mina ameti üle võtaksin. Muidugi ajutiselt. Kuni leitakse sobilik kandidaat.”
Ajutiselt, eks olegi, mõtles Felix. Nüüd oli asi talle selge. Salatsemine, sabotaaž. Siulik puiklus. Hämmastav reetmine. Tony oli olnud ässitaja, oli olnud traaditõmbaja algusest lõpuni. Ta oli oodanud, kuni Felix oli kõige haavatavam, ja siis rünnanud.
„Sa salalik pasakaraskist kaabakas,” karjus Felix, ja see pakkus talle teatud rahuldust. Ehkki kõike arvesse võttes pisukest.
4. Rüü
Siis astusid sisse kaks turvameest. Küllap olid nad ukse taga kuulatades oodanud märguannet, milleks väga tõenäoliselt oli Felixi karjumine. Nüüd siunab Felix iseennast, kuna ta oli nii ettearvatav.
Küllap oli Tony turvameestega varem harjutanud: ta oli ääretult võimekas. Mehed jäid seisma teine teisel pool Felixit, üks must, teine pruun, lihaselised käsivarred vaheliti, ilme läbitungimatu. Nad olid hiljuti palgatud: Felix ei tundnud neid. Veelgi tähtsam: nemad ei tundnud Felixit ega olnud seetõttu talle ustavad. Jälle Tony kätetöö.
„See pole vajalik,” ütles Felix, kuid Tony ei tundnud enam tarvidust vastata. Ta kehitas vaevu märgatavalt õlgu, noogutas – võimukas õlakehitus, võimukas noogutus – ja Felix saadeti viisakalt, kuid kindlalt parklasse, raudne käsivars kummagi küünarnuki ligidal.
Tema auto kõrval oli pappkastide riit. Tema punase auto, Mustangi kabrioleti kõrval, mille ta oli ostnud pruugituna keskea trotsi ajel siis, kui tundis end ikka veel uljana. Enne Mirandat ja Miranda kaotust. Auto oli ka siis roostes olnud ning sestpeale veelgi rohkem roostetanud. Felix oli kavatsenud selle välja vahetada, uue tumedama auto muretseda. Niipalju siis kavatsusest: Felix polnud vallandamisümbrikut lahti teinud, kuid teadis juba, et selles on vaid miinimum. Sellest ei piisanud säärasteks toredusasjadeks nagu poolpidused autod.
Tibutas vihma. Turvamehed aitasid Felixil pappkaste roostetanud Mustangisse laadida. Nad ei lausunud sõnagi, Felix ka mitte, sest mida oligi öelda?
Kastid olid vettinud. Mis neis oli? Paberid, mälestusesemed, kes teab? Sel hetkel oli Felixil ükskama. Ta kaalus suurejoonelist žesti, näiteks kogu kraami parklasse kallamist ja põlemapanekut, aga millega? Vaja oleks bensiini või mingit lõhkeainet, aga tal polnud kumbagi, ja nii või teisiti: milleks Tonyle veel laskemoona anda? (Helistatakse tuletõrjesse, kutsutakse politsei, latrav ja kisendav Felix veetakse ahelates minema, seejärel süüdistatakse teda süütamises ja rahurikkumises. Mängu tuuakse psühhiaatria asjatundja, kelle Tony on kinni maksnud. Pannakse diagnoos. Näete? ütleks Tony nõukogule. Paranoik. Vaimuhaige. Taevale tänu saime temast õigel ajal lahti, muidu oleks ta otse teatris märatsema hakanud.)
Kui nad kolmekesi viimaseid vettinud kaste Felixi autosse laadisid, koigerdas üle parkla üksildane tüse kogu. See oli Lonnie Gordon, festivali nõukogu esimees, vihmavari hõredajuukselise, lottlõuaga pea kohal, käes kilekott, mingi kepp ja miski, mis nägi välja nagu sületäis skunke, nende peal valge surnud kass.
Vana reetlik vanamehenäss. Felix ei suvatsenud tema poole vaadatagi.
Lohva-lohva, pata-pata, lirtsa-lirtsa tuli paks Lonnie läbi lompide, ähkides nagu morsk. „Mul on tõesti kahju, Felix,” ütles ta, kui auto pära juurde jõudis.
„Kes seda usub?” küsis Felix.
„Mina polnud süüdi,” ütles Lonnie nukralt. „Minu hääl jäi vähemusse.”
„Sinu jutt või kassi sitt,” ütles Felix. Kepp oli tema rebasepeaga jalutuskepp; surnud kass oli tema Prospero valehabe; skunginahk, nägi ta nüüd, oli tema võlurirüü. See, millest oleks saanud tema võlurirüü. See oli niiske, trööbatud karvaga. Karvade seest vaatas teda terve hulk helmjaid plastmassist loomasilmi, terve hulk sabasid oli sorgus. Hallis päevavalguses nägi see tobe välja. Kuid laval, litritega kaunistatult, olnuks see hunnitu.
„Kurb, et sa nii arvad,” ütles Lonnie. „Ma arvasin, et sa võiksid neid endale tahta.” Ta ulatas keebi, habeme ning jalutuskepi Felixile, kes lihtsalt vahtis, käed külgedel. Tekkis kohmetusehetk. Lonnie oli tõeliselt masendatud: ta oli vana tundeline tobu, nuttis tragöödiate lõpus. „Palun,” ütles ta. „Mälestuseks. Pärast kogu su vaevanägemist.” Lonnie ulatas esemed taas Felixile. Mustanahaline turvamees võttis need tema käest ja pani kastide peale.
„Poleks vaja olnud endale tüli teha,” ütles Felix.
„See ka,” ütles Lonnie kilekotti ulatades. „See on sinu käsikiri. „Tormi” käsikiri. Sinu märkustega. Ma võtsin endale vabaduse vaadata … see oleks olnud imeline,” jätkas ta väriseva häälega. „Võib-olla kulub kunagi marjaks ära.”
„Sa sonid,” ütles Felix. „Sina ja see sitakott Tony hävitasite mu karjääri ja sa tead seda. Niisama hästi oleksite võinud mind seina äärde panna ja maha lasta.” See oli liialdus, ent Felixile pakkus kergendust, kui ta sai oma õnnetuses veel kedagi süüdistada. Kedagi, kellel oli pehme süda ja nõrk selgroog ning erinevalt Tonyst südametunnistus olemas.
„Oi, ma olen kindel, et sul laabub kõik,” ütles Lonnie. „Lõppude lõpuks selline loovus, selline anne … Küllap on palju, nojah, teisi kohti … Uus algus …”
„Teisi