Keelatud vend. Barbara McMahon
Читать онлайн книгу.
Laura osutas ühele maalile.
Jed uuris hetke pilti ja vaatas siis Laura otsa.
„Palju sellest võiks saada?”
Kas see teda huvitaski? Kas ta hoolib ainult rahast? „Suuremat osa pole ma hinnanud. Teie ema ütles, et tahab neid ainult avalikkusele näidata, mitte nende hinda teada.”
„Minu ema elab oma maailmas. Millise hinnaga see näitusele läheb?”
„Õigupoolest on tegu mälestusnäitusega. Teie vanemad ei kavatse maale müüa. Arvan, et teie ema tahab Jordani tööd endale jätta.”
Jed pistis käe põuetaskusse, võttis välja paksu ümbriku ja sirutas seda Laura poole. „Nagu sellest kirjast nähtub, määras Jordan minu oma testamenditäitjaks. Tema advokaadi sõnutsi on mul ainuõigus otsustada, mis tema varast saab. Mul pole aega nädalate viisi siin passida, oodata, kuni näitus on läbi ja alles siis otsustada, mida maalidega edasi teha. Sillaehitus on pooleli. Tahan Jordani vara rahaks teha ja jagada selle vastavalt tema tahtele võrdselt kõigi pereliikmete vahel. Seejärel pean tööle tagasi minema.”
Laura vaatas ümbrikut ja siis Jedi. „Jätke maalid minu hooleks. Teatan teile, kuidas näitus läks,” sõnas naine nipsakalt. „Jordani pärast tahab teie ema seda näitust väga.” Laura lootis, et näitus leevendab ka tema kurbust sellise asjade käigu pärast.
Jed uuris pikalt maali. „Kas see on hea?”
Laura vaatas pilti. „Teatud inimestele see meeldib,” ütles ta ettevaatlikult.
„Näiteks Iowa talunikele?” ütles Jed pilklikult.
Laura heitis Jedile jahmunud pilgu. Kas mees teadis, et ta on Iowast pärit? Kas ta halvustas tema otsustusvõimet?
„Ma pole küll kunstnik, kuid suurepärase töö tunnen ära. Ema maalides on sügavust ning ta oskab värvidega harukordselt osavalt ringi käia. See maal näib olevat lihtsalt üks paljudest Cape Codi merevaadetest,” jätkas mees.
Laura näris kõhklevalt huult. Tavaliselt oli ta kliendiga nõus – see käis müügitöö juurde. Kunstnikele järelekiitmine tegi nad rõõmsaks ja nad tõid oma töid edaspidigi galeriisse müüki. Laurale ei meeldinud vaielda. Praegu oli aga erandolukord.
„Kas ma eksin?” küsis Jed väljakutsuvalt ja vaatas Laurale silma. Tal olid samasugused tumedad silmad nagu Jordanil.
„Ei,” lausus naine vastumeelselt. „Aga kahtlemata on sel turgu turistide hulgas, kes tahavad puhkuse meenutuseks mõnda suveniiri.”
„Milleks siis näitust korraldada? Kui need pole küllalt head, siis vabanege nendest. Minu arvates sobivad need rohkem sadamasse turiste peibutama kui sellisesse mainekasse kunstigaleriisse.”
„Ma ei öelnud, et need pole head, lihtsalt need ei küüni teie ema töödeni. Teie ema tahab osa oma poja töödest avalikkusele näidata. Tal oli valida paljude galeriide hulgast, aga ta valis selle.” Laura lootis, et võib-olla leevendab see näitus veidigi tema süümepiinu. Kui asjad oleksid läinud teisiti, kas ta oleks siis võimaldanud Jordanile ihatud isikunäituse?
„Niisiis teete seda minu ema pärast?”
„Suures osas küll.”
„Kuidas Jordani näitus eelmisel talvel läks?” küsis Jed.
„Mis näitus?” küsis Laura. Naisel läks süda raskeks. Näitus oli Jordani kinnisidee. Kas mees oli mujale pöördunud? Võib-olla leidis mõni teine galeriiomanik Jordani töödest midagi, mis temal oli jäänud märkamata? Laura vaatas maali, otsides midagi, mis võiks selle väärtust tõsta.
„Jordan ütles, et korraldab isikunäituse ja kutsub mu avamisele. Tema kirjas seisis, et sidemed kunstiringkondades tasuvad end ära. Kui kutset ei järgnenud, arvasin, et Jordan unustas. Ma poleks niikuinii tulla saanud. Olin tol ajal Brasiilias.”
„Niipalju kui mina tean, polnud tal näitust,” ütles Laura, meenutades, kui kirglikult Jordan talle peale oli käinud, et naine talle võimaluse annaks. Kui Laura oli mehele kompromissiks näitusesaali võlvialust pakkunud, oli too keeldunud. Jordan tahtis tervet näitusesaali enda käsutusse. Paraku läksid Laura ja Jordani hinnangud tema tööde osas lahku.
„Ta rääkis just sellest galeriist,” sõnas Jed.
Laura pööras keset tuba seisvale töölauale selja. Jed ei pööranud temalt silmi.
Naine tundis, et on kistud perekonnaasjadesse, millesse ta ei tahtnud end segada. Ta ei teadnud kõiki poolt- ja vastuväiteid, kuid ilmselt ei armastanud vanemad Jedi nii palju kui Jordanit. Kas mees hakkab Jordani päranduse pärast tülitsema? Niipalju kui Laura teadis, polnud temal isiklikult midagi saada. Ta soovis juba ei tea mitmendat korda, et poleks Jordan Brodiega iial kohtunud, teda armastama hakanud ja leidnud ta teise naisega voodist.
„Jordan tahtis isikunäitust ilma teiste tegijate maalide või skulptuurideta, mis tema töödega võistleksid. Ma ei saanud talle seda võimaldada. Me ei läinud näituse võimaluste arutamisest kunagi kaugemale. Mul on kahju, kui Jordan vastupidist arvas.” Laura teadis, et Jordan tema otsuse üle ei rõõmustanud. Mees käis talle oma tööde näitusesaali väljapanemise osas järjepidevalt peale, Laura keeldus aga sama järjekindlalt seda tegemast.
„Millal te abielluma pidite?” küsis Jed äkki.
„Me ei määranud kuupäeva kindlaks,” vastas Laura järsult. „Miks te küsite?”
„Mulle tundub, et kui arvestada, et teist oleks äärepealt saanud Jordani naine, olete tema surmast kaunis kenasti üle saanud,” lausus mees.
„Olen mitu kuud selle teadmisega elanud. Teie saite venna surmast aga alles hiljaaegu teada,” ütles Laura. „Ma ei soovi perekonnatülisse sekkuda. Teie ema ja isa palusid mul näituse korraldada. Kui teie testamenditäitjana selle ära keelate, allun teie otsusele. Kuid peate sellest oma emale teatama.”
Laura püüdis muule mõelda. Praeguses järgus sai näituse veel ära jätta. Toitlustajaga pole probleemi. Näituse reklaamimine tuleb lõpetada ja infovoldikute tellimus tühistada. Kuna ta kasutas selle firma teenuseid sageli, arvas Laura, et seal ollakse suuremeelselt nõus seda tegema.
Jed pöördus taas maalide poole. Ta tõstis esimese maali kõrvale ja vaatas järgmisi. Peagi oli mehel kogu Laura valik üle vaadatud.
„Kas kõik on siin?”
„Kõik, mida kavatsen näitusel välja panna. Eraldasin Jordani tööde tarvis näitusesaali võlvialuse. Teie ema polnud sellega rahul, aga see on kõik, mida saan pakkuda.”
„Kas maale on siis veel?”
„Muidugi. Minu teada pole Jordan ühtki maali müünud. Suvilas on neid virnade viisi. Valisin välja need, mis minu arvates iseloomustavad Jordanit kõige paremini.” Need, mida kõige tõenäolisemalt annaks maha müüa, kui Maria peaks meelt muutma.
„Niisiis pole see mu ema valik,” ütles Jed maale seina najale toetades.
„Ta ei suutnud end sundida neid vaatama. Ta usaldas minu hinnangut ja palus mul Jordani parimad tööd välja valida.” Laura mõtles, kas Maria oleks teda ka siis usaldanud, kui oleks teadnud, et ta oli päev enne Jordani surma nende kihluse katkestanud. Laura lõi selle meenutuse peale silmad maha. Läheb veel kaua aega, enne kui ta Jordani reeturlikkuse unustab. Ta oli Jordanit armastanud, mees aga selle hoolimatult jalge alla tallanud. Maria pärast polnud Laura aga juhtunust kellelegi rääkinud. Ta pelgas, et leinast hullunud naisele on see liig.
„Kas ema pole siis Jordani töid näinudki?” küsis Jed.
„Arvan, et ei.” Miks polnud Maria aga varem huvi tundnud, millega ta poeg aastaid on tegelnud? Laurale polnud see varem pähe tulnud. Perekondlikel õhtusöökidel, kus ta oli osalenud, räägiti pooleliolevatest töödest. Jordanil oli alati hea lugu varuks. Kas Maria oli aga ühtki poja valmis tööd näinud?
„Ema tunneb ande ära. Nendes piltides on seda vähe näha.”
„Võib-olla peab ta emana poegade töid täiuslikeks,”