Hauatagune oht. Джим Батчер
Читать онлайн книгу.
see Kassandra Pisarate jutt oli täiuslik petuskeem ja võluväega õnnistatute ringis oli seda ennegi kasutatud. Petuskeemi kasutajalt ei nõudnud see lugu mingit tõestust, mitte millegi tegemist. Tüdrukul pole vaja muud kui anderaasukest, mis annaks talle õige aura ja ehk nii palju kinetomantiat, et kukkuvaid täringuid natuke kallutada. Siis võib ta oma arvatavate prohvetiannete kohta mis tahes loo kokku luisata, mängida väikest eksinud tüdrukutirtsu ja suunduda otse kohaliku lolli, Harry Blackstone Copperfield Dresdeni juurde.
Avasin silmad ja leidsin, et ta silmitseb mind. „Muidugi,” ütles ta. „Ma võin valetada. Kassandra Pisaraid ei saa analüüsida ega vaadelda. Ma võiksin kasutada seda ettekäändena, et mõistlikult selgitada, miks te peaksite hädas daami aitama.”
„Üsna täpselt see mul peast läbi käis, Lydia, just. Sa võid olla pisinõid, kes ajas liikvele vale deemoni ja otsib nüüd väljapääsu.”
Ta laiutas käsi. „Ma võin ainult öelda, et ei ole. Ma tean, et miski on tulemas. Ma ei tea, mis, ja ma ei tea, miks või kuidas. Tean ainult seda, mida näen.”
„Mida siis?”
„Tuld,” sosistas ta. „Tuult. Ma näen tumedaid asju ja tumedat sõda. Ma näen oma surma vaimuilmast lähenemas. Ja ma näen teid keset kõike seda. Teie olete selle algus ja ots. Teie olete see, kes saab panna tee teisiti pöörama.”
„See ongi su nägemus? Pole kuigi tähendusrikas.”
Ta pööras näo ära. „Ma näen, mida näen.”
Tavaline laadaennustaja taktika. Meelitada sihtmärgi enesearmastust, vedada ta sisse, saada kenasti konksu otsa ja pügada nii põhjalikult kui saab. Häh, mõtlesin ma, veel keegi tahab minust midagi. Mu kuulsus ilmselt kasvab.
Polnud siiski põhjust jäme olla. „Kuule, Lydia. Võib-olla sa reageerid üle. Äkki tuled paari päeva pärast uuesti minu juurde ja siis vaatame, kas arvad ikka veel, et vajad minu abi.”
Ta ei vastanud mulle. Ta lihtsalt vajus kössi ja ta nägu lõtvus lüüasaanult. Ta sulges silmad ja mind hakkas närima kerge kahtlus. Mul oli ebamugav tunne, et ta ei näitle.
„Hea küll,” ütles ta vaikselt. „Andke andeks, et teid kinni pidasin.” Ta tõusis ja hakkas mu kontori ukse poole kõndima.
Minu parem arusaamine kergitas mu toolilt ja lükkas üle ruumi. Jõudsime ukseni üheaegselt.
„Oota hetk,” ütlesin ma. Sidusin talismani käe ümbert lahti, tundes vaikset energiapopsatust, kui sõlme lahti sain. Siis võtsin tema vasaku randme ja pöörasin ta käe ümber, et talisman sellele siduda. Ta käsivarrel olid kahvatud armid – püstised, mis kulgevad piki suuri veene. Niisugused, mille saab siis, kui oled täiesti tõsimeeli enda tapmise ette võtnud. Need olid vanad ja luitunud. Ta pidi olema need saanud kui oli… kui vana? Kümneaastane? Noorem?
Judisesin ja kinnitasin väikese pehastunud kangast ja hõbeketist punutud paela ümber ta randme, soovides sellesse küllalt energiat, et sõõr sulguks, kui sõlm kinni saab. Kui olin lõpetanud, puudutasin kergelt ta käsivart. Tundsin riivamisi talismani väge, surinat, mis hõljus poole tolli jagu tüdruku nahast kõrgemal.
„Vaimude vastu töötab kõige paremini usumaagia,” sõnasin vaikselt. „Kui oled mures, mine kirikusse. Vaimud on kõige tugevamad kohe pärast päikeseloojangut, nõiatunni paiku ja uuesti vahetult enne päikesetõusu. Mine Inglite Püha Maarja kirikusse. See asub Bloomingdale’i ja Woodi nurgal, Wicker Parki lähedal. See on tohutu suur, sa ei saa seda mitte märgata. Mine tagaukse juurde ja anna kella. Räägi isa Forthilliga. Räägi talle, et Michaeli sõber ütles, et sul on vaja turvalist kohta, kus mõni aeg olla.”
Ta üksnes jõllitas mind, suu ammuli. Pisarad valgusid talle silma. „Te usute mind,” lausus ta. „Te usute mind.”
Kehitasin kohmetult õlgu. „Võib-olla. Võib-olla mitte. Aga asjad on mõnel viimasel nädalal halvad olnud ja ma ei taha sind oma südametunnistusele. Sa peaksid kiirustama. Päike läheb varsti looja.” Surusin talle pihku mõned rahatähed ja ütlesin: „Võta takso. Inglite Püha Maarja. Isa Forthill. Sind saatis Michaeli sõber.”
„Tänan teid,” ütles ta. „Oh issand. Tänan teid, härra Dresden.” Ta kahmas mu käe mõlemasse pihku ja vajutas mu sõrmenukkidele pisaramärja suudluse. Ta sõrmed olid külmad ja huuled liiga kuumad. Siis kadus ta uksest välja.
Sulgesin selle tema järel ja raputasin pead. „Harry, sa lollpea. Su üksainus korralik talisman, mis kaitseks sind kummituste vastu ja sa lihtsalt andsid selle ära. Ta on tõenäoliselt nuhk. Arvatavasti saadeti tüdruk siia just selleks, et sult talisman kätte saada ja sind nahka pista, kui järgmine kord nende lõbu rikkuma lähed.” Põrnitsesin pahaselt oma kätt, millel püsis veel Lydia suudluse soojus ja pisarate niiskus. Siis ohkasin ja kõndisin kabinetti, kus hoidsin käepäraseks varuks viit- või kuutkümmend lambipirni, ja vahetasin välja selle, mis oli läbi põlenud.
Telefon helises. Ronisin toolilt alla ja vastasin hapult: „Dresden.”
Liini teises otsas valitses vaikus, kostis kõrvukriipivat kahinat.
„Dresden,” kordasin ma.
Vaikus venis ja miski selle juures pani mu kuklakarvad turri tõusma. Selle olemust oli raske kirjeldada. Nagu keegi ootaks. Parastades. Kahin valjenes ja mulle tundus, et kuulen selle all hääli, madalal julmal toonil kõnelevaid hääli. Vaatasin ukse poole, lahkunud Lydiale järele. „Kes seal on?”
„Varsti,” sosistas hääl. „Varsti, Dresden. Me kohtume taas.”
„Kes seal on?” kordasin ma end natuke tobedalt tundes.
Liin jäi tummaks.
Põrnitsesin telefonitoru, enne kui selle hargile panin, siis tõmbasin käega üle kukla. Mööda selgroogu roomas külmajudin ja seadis end sisse veidi maost allpool. „Olgu siis peale,” sõnasin ja mu hääl kõlas kontoris veidi liiga valjult. „Jumal tänatud, et see polnud ülearu jube ega midagi.”
Igivana raadio riiulil kohvimasina kõrval ärkas sisinal ja raginal ellu ja ma hüppasin peaaegu pükstest välja. Pöörasin end raevukalt selle suunas, käed rusikas.
„Harry?” ütles hääl raadiost. „Hei, Harry, kas see värk töötab?”
Üritasin pekslevat südant maha rahustada ja keskendasin raadiole piisavalt palju tahet, et mu hääl saaks läbi kanduda. „Jaa, Bob. See olen mina.”
„Tähed olgu tänatud,” ütles Bob. „Sa ütlesid, et tahad teada, kui ma veel mingitest kummituslikest juhtumustest teada saan.”
„Jajah, lase edasi.”
Raadio sisises ja ragises – spirituaalsed häired, mitte füüsikalised. Raadio polnud enam AM-i/FM-i vastu võtma häälestatud. Bobi hääl oli segane, aga ma suutsin sellest aru saada. „Minu kontaktisik andis infot. Cooki maakonnahaigla, täna öösel. Keegi ajas Agatha Hagglethorni liikvele. See on halb lugu, Harry. Ta on igavene õel vanamoor.”
Bob andis mulle ülevaate Agatha Hagglethorni jubedast ja traagilisest surmast ning tema kõige tõenäolisemast sihtmärgist haiglas. Heitsin pilgu oma tühjale vasakule randmele ja tundsin end järsku paljana. „Hea küll,” ütlesin ma. „Ma tegelen sellega. Aitäh, Bob.”
Raadio kriisatas ning jäi vait ja mina sööstsin uksest välja. Päike läheb looja vähem kui kahekümne minuti pärast, tipptund oli nüüd juba mõnda aega kestnud ja kui ma polnud pimeda ajaks Cooki haigla juures, võis juhtuda igasuguseid halbu asju.
Lendasin eesuksest välja, raske kummitusetolmu kotike taskus, ja peaaegu põrkasin kokku pika ja laiaõlgse Michaeliga, üle õla pirakas spordikott, mille kohta teadsin, et sees pole midagi muud peale Amoracchiuse ja tema valge mantli.
„Michael!” pahvatasin ma. „Kuidas sina siia said?”
Ta ausale näole valgus naeratus. „Kui on vaja, siis teeb Tema nii, et ma olen kohal.”
„Vau,” ütlesin ma. „Sa teed nalja.”
„Ei,”