Kraken ärkab. John Wyndham
Читать онлайн книгу.
polnud nii-öelda relva käepärast. Aga siis kohtus üks parv tegelasega, kellel oli relv kaasas – sõna otseses mõttes.
Antud juhul oli selleks tegelaseks USA mereväe lennukikandja Tuskegee. Laev oli parajasti Puerto Ricos San Juani lähedal ankrus, kui sai Curacaost teate, et kaheksa tulekera eskaader liigub otse tema poole. Kaptenis tärkas õrn lootus, et nad tungivad loata riigi territooriumile, ja ta tegi ettevalmistusi. Tulekerad jäid endale truuks ja liikusid vankumatult sirgel kursil, mis pidi nad viima üle saare ja peaaegu täpselt üle laeva enda. Kapten jälgis nende lähenemist radarilt suure rahuloluga. Ta ootas, kuni sissetung oli tehniliselt vaieldamatu. Siis andis ta käsu tulistada kolmesekundiliste vahedega kuus juhitavat raketti ning läks tekile, et tumeda taeva taustal vaatemängu jälgida.
Ta vaatas läbi binokli, kuidas punastest täppidest kuus üksteise järel suurtes valgetes pahvakates lõhkesid.
«Noh, sellega on siis sedapsi,» tähendas ta rahulolevalt. «Nüüd on huvitav vaadata, kes kiunuma hakkab,» lisas ta, jälgides, kuidas kaks ülejäänud punast täppi põhja suunas kaugenesid.
Aga möödus mitu päeva ja keegi ei kiununud. Ka tulekerade raportid ei vähenenud sugugi.
Paljude arvates võis selline meisterlik vaikimispoliitika tähendada vaid üht ja asja hakati pidama sama hästi kui tõestatuks.
Järgmise nädala jooksul maksid oma jultumuse eest veel kaks tulekera, mis olid olnud nii ettevaatamatud, et eksisid Woomera eksperimentaaljaama laskeulatusse. Kodiaki lähedal lasi üks laev alla kolm üle Alaska lennanud kera.
Washington saatis Moskvale protestikirja korduvate sissetungide pärast, lõpetades kinnitusega, et kahetses väga mitut drastiliste meetmetega lahendatud juhtumit, mis põhjustasid kindlasti suurt kurbust lennukimeeskondade peredele, aga rõhutades, et selle eest ei vastutanud mitte lennukite allatulistajad, vaid need, kes andsid meeskondadele rahvusvahelisi kokkuleppeid rikkuvaid käske.
Kreml seedis seda paar päeva ja lükkas siis protesti tagasi. Moskva väljendas pahameelt katse üle määrida omaenda kuriteod kellegi teise kaela ja lisas, et Vene teadlaste poolt hiljuti rahu kaitseks välja töötatud relvad olid nõukogude territooriumi kohal üle kahekümne sellise lennuki hävitanud ning kohtlevad kõhklematult samamoodi kõiki teisi, mis tabatakse Venemaa järele luuramas…
Niisiis jäi olukord jätkuvalt lahendamata. Maailm väljaspool Venemaad jagunes laias laastus kaheks: neiks, kes uskusid iga Venemaa sõna, ja neiks, kes ei uskunud ühtegi. Esimesed ei kahelnud milleski, nende usk jäi vankumatuks. Teiste tõlgendus polnud nii kindel. Kas tuli siis järeldada, et kogu lugu oli vale? Või tähendas see, et kuigi venelased kuulutasid oma saagiks kakskümmend tulekera, olid nad tegelikult lõhanud umbes viis?
Rahutu õhkkond, mida teravdas pidev nootide vahetamine, venis kuude pikkuseks. Tulekerad olid vaieldamatult arvukamad kui varem, aga oli raske hinnata, kui palju arvukamad või aktiivsemad või sagedasemad. Aeg-ajalt hävitati erinevates maailma otsades veel paar tükki ja aeg-ajalt anti teada, et hulk kapitalistlikke tulekerasid said tunda karistust, mis ootab neid, kes tegelevad luurega ainsa tõelise rahvavabariigi territooriumil.
Rahva huvi tuleb toita, et see püsiks. Värske toiduseta hakkab see peagi kustuma. Need asjandused olid olemas, lendasid kiiresti läbi õhu ja plahvatasid, kui neid tabada, aga mis siis? Näis, et need ei tee midagi, vähemalt meie teada. Nad ei õigustanud kuidagi sensatsioonilist rolli, mis oli neile algul omistatud.
Tulekerade uudsus vähenes ja algas selgituste ajastu. Õige pea jõudsime tagasi esialgse Püha Elmo tulede teooria juurde, sest kõige laiapinnalisemat toetust leidis seletus, et tegu oli lihtsalt mingi uue loodusliku elektrinähtusega. Aja möödudes lõpetasid laevad ja baasid nende tulistamise ning lasid neil oma salapärast teekonda jätkata, märkides vaid üles kiiruse, aja ja suuna. Ühesõnaga, tulekerad valmistasid pettumuse.
Sellegipoolest kogunes kogu maailma admiraliteetidesse ja õhuvägede peakorteritesse hulk märkmeid ja raporteid. Kursid kanti kaartidele. Tasapisi hakkas moodustuma omamoodi muster.
EBC-s peeti mind ikka veel kõige tulekeradega seonduva loomulikuks sanitariks ja kuigi teema näis hetkel ammendunud olevat, jätkasin märkmete uuendamist juhuks, kui peaks tekkima mingi elavnemine. Samal ajal aitasin omal väikesel moel laiema plaani mõistmisele kaasa, andes võimudele edasi neid infokilde, mille vastu nad võinuks minu meelest huvi tunda.
Ühel päeval kutsuti mind Admiraliteeti, et tulemustest osa saaksin.
Mind võttis seal vastu kapten Winters, kes seletas, et kuigi see, mida mulle näidatakse, polnud päris ametlik saladus, oleks parem, kui ma seda veel avalikkuse ette ei tooks. Kui olin nõusoleku andnud, hakkas ta kaarte ja atlaseid välja kraamima.
Kõigepealt näitas ta mulle maailma kaarti, mida katsid peened jooned, igaühe juures tillukesed numbrid ja kuupäevad. Esmapilgul meenutas see ämblikuvõrku ja siin-seal paistsid väikeste punaste täppide kobarad, mis näisid võrgu pununud õnneämblikena.
Kapten Winters võttis suurendusklaasi ja hoidis seda Assooridest pisut kagu pool.
«Teie esimene panus,» sõnas ta.
Suurendusklaasi abil nägin ma üht punast täppi, mille kõrval oli number viis ja kuupäev, mil me Phyllisega Guinevere'i reelingule nõjatusime ning aurupilve kaduvaid tulekerasid jälgisime. Ümbruses oli veel üsna palju punaseid täppe, kõik märgistatud, ning kirde suunas hargnesid veel mõned.
«Kas iga täpp tähistab tulekera maandumist?» pärisin ma.
«Ühe või mitme,» vastas tema. «Jooned märgivad mõistagi ainult neid, millest on piisavalt informatsiooni, et kurss määrata. Mida te sellest arvate?»
«Noh,» ütlesin ausalt, «kõigepealt näen nüüd, et neid pidi olema pagana palju rohkem, kui ma ette kujutasin. Ja teiseks ma mõtlen, miks kirevase päralt nad niimoodi gruppidesse kogunevad.»
«Ah!» lausus ta. «Nüüd astuge pisut eemale. Kissitage silmi, jälgige valgust ja varju.»
Tegin nagu kästud ja sain temast aru.
«Tulipunktid,» laususin ma.
Ta noogutas. «Viis suuremat ja veel mitu väiksemat. Kõige tihedam grupp jääb Kuubast loodesse, teine Kookosesaartest kuussada miili lõuna poole ja ka Filipiinide, Jaapani ja Aleuutide lähedal on üsna tihedad grupeeringud. Ma ei hakkagi väitma, et tiheduse proportsioonid on õiged – tegelikult olen vastupidises päris kindel. Näiteks on näha, et päris paljud kursid ristuvad Falklandi saartest kirdes, aga sinna jääb ainult kolm punast täppi. Tõenäoliselt tähendab see lihtsalt, et sealkandis on väga vähe inimesi, kes võiksid kerasid näha. Kas jäi veel midagi silma?»
Raputasin pead, mõistmata, kuhu ta tüüris. Ta tõi välja batümeetrilise kaardi ja laotas selle esimese kõrvale. Jäin seda silmitsema.
«Kõik kogumid on sügavates kohtades?» pakkusin.
«Täpselt. Meil on vähe teateid laskumistest seal, kus vee sügavus jääb alla nelja tuhande sülla, ja vähem kui kahe tuhande sügavusel pole ühtegi.»
Mõtlesin järele, aga ei jõudnud kuhugi.
«Noh, ja siis?» pärisin.
«Täpselt,» lausus ta jälle. «Mis siis?»
Mõtisklesime selle üle pisut.
«Kõik on laskumised,» tähendas ta. «Pole ühtki teadet pinnale tõusmisest.»
Ta tõi tähtsamatest piirkondadest suurema mõõtkavaga kaardid. Kui olime neid natuke aega vaadelnud, küsisin: «Kas te oskate arvata, mida see kõik tähendab… Või ei saaks te mulle öelda?»
«Vastuseks esimesele küsimusele, meil on ainult hulk teooriaid, millest ükski pole erinevatel põhjustel rahuldav. Seega pole teiseks küsimuseks põhjust.»
«Aga venelased?»
«Nad pole asjaga seotud. Tegelikult on nad palju rohkem mures kui meie. Kahtlustavad, et kapitalistid mürgitavad nende emapiima. Nad ei saa lahti kinnisideest, et me oleme kuidagi selle taga ja nad ei suuda aru saada, mida me plaanitseme. Aga nii meie kui nemad oleme