Igal hetkel oleme veel elus. Tom Malmquist
Читать онлайн книгу.
jooksen piki siseõue, sõidan voodiliftiga üles koos kahe arstiga, kellel on opimüts peas, astun liftist välja, jooksen läbi trepikoja, järgin noolega viita, mis juhatab keskoperatsiooniploki poole, lähen avatud metalluksest sisse, möödun rohelistest sammastest, jooksen mööda neljakümne meetri pikkust koridori, millel on käreroheline tehismaterjalist põrand ja mis lõpeb T-kujuliselt ristuva koridoriga, loen silte, pööran paremale keskintensiivi poole, jooksen akendest mööda, paremal on haiglapark, seintel on valgeks värvitud kiudtapeet, jooksen mööda sajameetrist koridori, peatun kaameraga uksetelefoni ees, vajutan nupule, telefon kutsub, vaatan kaamerasse. Mehehääl: tere hommikust, millega saan aidata? Tere, minu naine peaks olema Söderi haiglast siia toodud, ta on rase, vajab kiiret keisrilõiget. Ja ta pidi tulema CIVA-sse? küsib ta. Jah, F21, vastan ma. Mis ta nimi on? Karin Lagerlöf. Oota natuke, vastab ta. Ootan mitte üle paari minuti ja siis lähevad laiad uksed lahti. Arstil on seljas valge vorm, ta on pikk mees ja tal on tumedad üle pea kammitud juuksed. Ta esitleb ennast, aga mulle jääb meelde ainult tema pilk, mis ei taha minu pilguga kohtuda. Ta ütleb, et mu naine jõudis just kohale ja nad paigutavad ta palatisse number 1, mis on ühekohaline palat. Ta rõhutab, et ei tea midagi rohkemat. Kes siis teab? küsin ma. Niipea kui ta on paigas, saad rääkida kellegagi, kes teab, vastab ta. Kas tema seisund on okei? Nad seavad teda praegu sisse, niipea kui ta on paigas, tuleme välja ja kutsume sind, ütleb ta ja läheb minust koridoris mööda. Vaatab minu poole nagu soovides, et ma temaga kaasa läheksin. Mida sa CIVA-st tead? küsib ta. Mis mõttes? küsin ma. Ta avab koodiga ühe ukse ja ütleb: CIVA-s ravitakse patsiente, kes vajavad eriti intensiivset ravi, meil on kolmteist kohta, eriväljaõppega arstid ja õed. Ta paneb tule põlema. Ahah, okei, vastan ma ja kiikan ruumi, mis on umbes kahekümne ruutmeetri suurune. Diivan, toolid, tugitool, ümmargune laud ja lihtne köök. Noh, see ei ole just Waldorf-Astoria, aga parem kui mitte midagi, ütleb ta. Millal talle keisrilõige tehakse? küsin ma. Seda ma kahjuks ei tea, kõigepealt on su naine vaja stabiliseerida, enne kui saab midagi teha. Kui kaua ma pean siin toas ootama? küsin ma. Raske öelda, võib-olla tund aega, ma ei tea, aga sa ei pea kogu aeg omastetoas olema. Pole viga, aitäh. Okei, ütleb ta ja jätab mu toa lävele üksi seisma. Lakke on riputatud televiisor. Suuremast ruumist viib uks väiksemasse, kus on narivoodi ja väike tualett. Koridori avaneva akna ette on tõmmatud läbikumavad kardinad. Lauale on jäänud kohvitopsid. Prügikast on täis käkras pabertaskurätikuid. Istun laua äärde. Minu ees laual on plastist tääkliilia. Selle ühe lehe külge on keegi kleepinud nätsu. Otsustan koridori minna, aga avastan, et uksel on koodlukk. Ma ei tea koodi ega tea, kus ma veel võiksin oodata. Seisan uksel ja pean vahti. CIVA uksest tuleb välja üks naisarst. Vabandust? ütlen ma. Ta vaatab minu poole, aga läheb mööda. Kõnnib kiirel sammul. Ma hüüan teda. Ta peatub ja vaatab tagasi. Kas sul on selle ukse kood? küsin ma. Miks sinul ei ole? küsib naine. Noh, mind lasti sisse, aga ta ei öelnud mulle koodi, vastan ma. Ta võtab rinnataskust väikese märkmiku ja lehitseb. Kaksteist kakskümmend üks, ütleb ta. Ahah, aastaarv ja osakonna number, eks ole? Selle peale pole ma tulnudki, vastab ta. See aitab meeles pidada, ütlen ma. Ta pilgutab kavalalt silma. Kas sinu naine on rase? küsib ta. Jah, on küll rase, vastan ma. Arst tuleb lähemale. Kui tal ei oleks kissis silmade ümber kortsukesi, peaksin teda teismeliseks. Ta jääb minu kõrvale seisma ja ütleb: minul on tüdruk, ta sündis poolteist kuud enne aega, ole õnnelik, et teil on tüdruk, enneaegsetel tüdrukutel on suuremad šansid ellu jääda ja kahjustusteta pääseda kui enneaegsetel poistel.
Ema on mulle kioskist salati ostnud. Masinaga kooritud krevetid on Rhode Islandi kastmega üle valatud. Võta tempo maha, sa kugistad nagu ma ei tea mis asi, ütleb ema. Ma ei ole elus mitte ühtegi mähet vahetanud, ütlen ma. Küll sa hakkama saad, isegi su isa sai, ütleb ta, tõuseb püsti, vaatab mind ja küsib: kulla laps, mis on? Ma unustasin vist pliidi välja lülitada, vastan ma. No kuule, Tom, eile arvasid sa sedasama, aga pliit ei olnud sees. Ma olen pagana kindel, et seekord unustasin, ütlen ma. Eile jätsin ma kõik sinnapaika ja kimasin teie korterisse, aga pliit ei olnud sees, ütleb ema. Aga mida ma sinu meelest peaks ütlema? Kas sa tahad, et ma sõidan sinna ja vaatan järele? Parem oleks vist, ütlen ma. Ema pöördub järsult ukse poole ja samal hetkel astuvad sisse Sven ja Lillemor. Ema kohendab kampsunit ja medaljoni ja sõnab: Lillemor, Sven, ma ei tea, mida öelda. Nad kallistavad ema ja küsivad, kuidas Thomasel läheb. Kehvasti, vastab ema. Sven ja Lillemor vaikivad. Ma märkan, et ema läheb närvi, kardab, et ütles midagi valesti. Leidsite ikka üles, ütlen ma. See ei olnud raske, sa juhatasid hästi teed, vastab Lillemor. Ema ei saa televiisorit käima, klõpsib pulti. Lillemor küsib, kas ma olen jõudnud Kariniga kokku saada. Ei, nad seavad teda sisse, vastan ma. Seavad sisse? küsib ta. Nii nad ütlesid, vastan ma. Ema hakkab Expressenit lehitsema, lugemisprillid paelaga kaelas. Ema, kas sa näed niimoodi lugeda? Pole oluline, vastab ta ja lisab: kas sa tahad ikka veel, et ma läheksin pliiti vaatama? Ei, ära mine, mul on vist lihtsalt närvid läbi, vastan ma ja lähen koridori ja kõnnin, kuni leian pingi. Üks arst kihutab tõukerattaga mööda. Mida Karin minult sooviks, kui ta näeks mind siin gastrolabori ukse taga seljatoeta pingil istumas? Otsin välja Karini parimate sõprade Caro, Johanna ja Ullise telefoninumbrid. Tere, Tom siin, on sul minut aega?
Kui ma tagasi jõuan, istub Sven sohva seljatoele nõjatudes ja loeb midagi tahvelarvutist. Lillemor tuhnib laua ääres oma käekotis. Bisse ütles, et läheb teie poole pliiti kontrollima, ütleb ta. Okei, ma ütlesin talle tegelikult, et pole vaja minna, vastan ma. Måns on teel siia, ütleb Lillemor. Ah soo, kas ta tuleb Örebrost kohale? Ta tuleb järgmise rongiga, vastab ta. Ma istun toolile. Üks arst käis siin, ütles Sven. Ahah, okei, mis see arst siis tahtis? Karini näitajad on nii stabiilsed, et neil on plaanis teha keisrilõige täna pärast lõunat. Okei, väga hea, aitäh, aga edaspidi tahan ma, et info tuleks kõigepealt minule, kui sobib. Sind polnud ju siin, ütleb Lillemor. Ei olnud jah, aga me tahame ikkagi, et asi käiks nii, ütlen ma. Meie? pahvatab ta. Nojah, mina ja Karin, vastan ma. Ahah, aga ta tuli sind otsima ja sind ei olnud siin, me mõtlesime, et asi on tähtis. Okei, aga ma kordan, selline on Karini soov, info kõigepealt minule, see tähendab minule ja Karinile, aga sellest me ju rääkisime juba eile. Lillemor võpatab, kui uksele koputatakse. Sven, ütleb ta ja vaatab mehele nõudlikult otsa. Sven tõuseb püsti, aga mina olen juba ukse juures. Õde on uje ja küsib tuima naeratusega: kas teie tulite Karin Lagerlöfi külastama? Jah, kas nüüd hakatakse keisrilõiget tegema? küsin ma. Ei, veel mitte, ma tahtsin ainult öelda, et te võite nüüd Karinit vaatama minna, kui soovite, ja vastutavate arstidega kohtuda, vastab ta. Ma vaatan Sveni ja Lillemori poole. Tom, mine sina, me ootame siin, ütleb Sven.
Alles siis, kui õde avab palati number 1 väikese eesruumi ukse, jään ma seisma, vaatan oma käsi, ajan sõrmed harali, püüan meenutada Karini nägu, aga miski jääb uduseks, mingid osad on puudu, mul on ebameeldiv tunne, et ma kohtusin temaga viimati aastaid tagasi. Kas tuled? küsib avatud uksel seisev õde. Ma tõstan pilgu, näen kõigepealt hapnikuvoolikut, helesinist, see näeb välja nagu mingi mänguasja osa ja ripub Karini hapnikumaski ja hingamisaparaadi vahel, mille korrapärane krigisev heli on sünkroonis Karini rinnakorvi tõusmise ja langemisega, seejärel näen, et Karin on alasti, rindu ja alakeha katab vaid väike tekk, ma näen tema jalgevahet, tema häbe on raseeritud, kusitisse on kinnitatud kateeter, silmalaud näevad klaasjad välja. Tule sisse, ütleb õde ja laotab Karini reitele lina. Ta patsutab Karini kätt ja ütleb: ma rääkisin just su naisele, et teist saavad lapsevanemad. Seda ta juba teab, vastan ma. Selles mõttes, et see juhtub juba täna, varsti. Jajah, okei, aitäh. Ta toob tabureti ja paneb selle voodi kõrvale. Ma istun. Tilguti juures seisab teine õde ja vajutab nuppe. Palati paremas nurgas istub üks arst ja kirjutab arvutisse. Akna taga teisel pool tänavat kõrgub tellistest fassaad, kolme ruuduga aknad, pigimust vundament, see maja tuleb mulle tuttav ette. Kas see on Radiumhemmet? küsin ma hoonele osutades. Õige, kas sa tead seda kohta? vastab ta. Jah, mu isa on nüüd juba kümme aastat seal kontrollis käinud. Tohoh, ütleb ta ja jääb minu kõrvale seisma. Ka tema vaatab aknast välja. Ilm on nii kevadine, lõuna ajal lähen vist parki sööma, ütleb ta. Arstil on teravate joontega nägu, pruunid juuksed, ludus tukk, väikesed kandilised prillid. Pehme käepigistus. Ta jätab endast ujeda mulje. John Persson, ütleb ta, ma olen CIVA ülemarst, minul on üldvastutus Karini intensiivravi eest. Okei, minu nimi on Tom, vastan ma. Tom, kas sa oled siin üksi? Mina olen tema lähim pereliige või kuidas te selle kohta ütletegi. Ma sain aru, et ka Karini vanemad on siin? Karin soovib, et info tuleks kõigepealt minule