Stockholm 1793. Niklas Natt och Dag
Читать онлайн книгу.
Gedda tõrjub kõiki katseid veenda teda seinu üle lupjama. See on Hoffbro4 enese tehtud, nähvab ta, meistriteos.
Cardell ei salli seda maali, iseäranis seetõttu, et kokkulepe Geddaga sunnib teda enam-vähem kaineks jääma. Cardell on siin palgaline musklimees, kes hirmutab mõne killingi eest nädalas rahurikkujaid ja saab iga väljaviskamise eest lisatasu. Oma käkipalgast ei ela ta ära ja lisateenistus on teretulnud. Trepi kõrval oma pingil istudes tunneb ta tuhandendat korda, kuidas luukere tühjad silmaaugud tema pilku otsivad. Cardell raputab end ja topib suu tubakat täis.
Ta aimab, et see öö ei too midagi head, aimab ja samas ka ootab. Päikeseloojangust saadik on siin valitsenud vaenulik meeleolu. Joomavennad tülitsevad oma viinatopside ja röömerite kohal, rüsinas järgnevad müksudele kurjad sõnad. Ikka ja jälle peab Cardell püsti tõusma ja vahele astuma, katsuma aru pähe panna inimestele, kes ei kuule ega saa aru, enne kui ta neil turjast kinni võtab ja kannad maast lahti tõstab ning nad tänavale viskab.
Uksest pressib sisse üks meremeeste seltskond, kõik korraga ja üksteise käevangus, kuni keti kõige nõrgem lüli järele annab ja teised pilkavalt naerma hakkavad. Nad üürgavad täiest kõrist mingit roppu laulu. Mõttelageda refrääni vahel aimab Cardell süütuseröövidega kiitlemist ja teab nüüd kindlalt, et õhtu lõpeb halvasti.
Noored mehed, ohjeldamatud ja purjus, kamp, mis peab ühtehoidmist auasjaks. Ta tunneb neid hästi. Kunagi oli ta üks nende seast.Ta armastab ja vihkab neid. Oma kohalt ukse kõrval vaatab ta neid nagu jänesekarja piidlev hunt ja teab, et on ainult aja küsimus, millal nad tema saagiks langevad.
Ei lähegi kaua aega. Üks tüse mees komistab oma kingapannalde otsa ja loksutab madrusele õlut selga. Mõne hetkega tõstavad nad patustaja laua peale ja sunnivad seda vaesekest tantsima, seistes ise laua ümber ja kõigutades seda, nii et puu kääksub. Üks on noa välja tõmmanud ja püüab selle otsaga mehe varbaid tabada.
Gedda vaatab saali teisest otsast Cardelli poole. Jooke loksutavatest ja veritsevatest külalistest ei tee kõrtsmik rohkem välja kui hädasti tarvis, aga mööbel maksab raha. Ilma et Cardell peaks selle peale mõtlema, tõmbab tema käsi vasaku puukäe kinnitusrihmad koomale.
Sõda on Cardellile õpetanud,et lahingus puudub igasugune au. On aga kohustuslik rituaal, ettearvatav ja mõttetu. Ta teeb selle harjumuspäraselt läbi. Käsi meremehe õlale, diplomaatiline pantomiim keset lärmi. Rahustavad žestid. Keegi karjub talle kõrva, et kerigu ta põrgusse. Talle lendab näkku süljelarakas. Südametuksed kõmisevad kõrvus nagu timpanilöögid ja maailm värvub punaseks. Siiski hoiab ta end vaos.Ta laseb õlad võidukalt irvitavate meeste ees alistunult längu.
Kui esimene hoop langeb, ei saa nad aru, mis toimub. Vasak käsi liigub piha kõrguselt üles ja kuna puust sõrmed on voolitud nii, nagu oleks pihk avatud, näeb see välja peaaegu nii, nagu silitaks ta lähima mehe nägu. Läbi õhu lendavad punase kaskaadina hambad. Cardell kannab käe hoo järgmise ja ülejärgmise sammuga edasi, tunneb, et kellegi küünarluu murdub, ninaluu läheb katki, rinnakorv annab järele, silm tuleb koopast välja. Iga löök on sähvatus tema käeköndis ja valu kütab tema raevu üha enam üles.
Nad pagevad ülepeakaela. Viimane peab nuttes käpuli roomama ja Cardelli saapanina aitab ta üle läve. Kui Cardell tagasi pöördub, seisab mehike endiselt laua peal ja plaksutab käsi, näol kõrvuni naeratus.
Tema tänulikkusel ei ole otsa ega äärt.Ta peab ilmtingimata tellima oma päästjale kannu reinveini ja tõstma tema auks ühe klaasi teise järel. Cardell omakorda arvab, et selle õhtu lahingust peaks piisama Hukatuses rahu kindlustamiseks, kuni on aeg uks ööseks lukku panna. Põrandal on tumedate plekkide muster, mille kõik rajad viivad temani. Ta ei tee Gedda etteheitvatest pilkudest välja ning joob ahnelt ja kaua. Kaklused on üks väheseid asju, mis suudavad talle elu sisse ajada. Vanasti noris ta aktiivselt tüli ja leidis tröösti sellest, et iga võit andis talle illusiooni, nagu oleks ta oma elu peremees. See efekt on aastatega kahanenud. Käsi valutab. Ta tunneb end vanana, liiga vanana säärase elu jaoks. Vein trööstib. Mees esitleb ennast: Isak Reinhold Blom.
„Ma olen skald. Teie teenistuses.”
Cardell kergitab üht kulmu ja mees köhatab.
„Läeb vägilane hoogu, ei peata teda meri! Siis mehi langeb loogu ja voolab vennaveri!”
„Need, kellele ma kitli peale andsin, polnud küll minu sugulased. Kas sa sellega teenidki elatist?”
Blom ajab huuled torru ja läidab rasvaküünla leegist savipiibu.
„Luuletaja needus: kõik on kriitikud. Aga ei, seda just mitte. Äripäeviti istun ma Slottsbackenil Indebetou majas. Töötan politseis. Praegu sekretärina, jaanuarist saadik.”
Cardellile meenub alles nüüd Cecil Winge ja tulevad meelde tema hüvastijätusõnad.
„Kas sa tunned meest nimega Winge, Cecil Winge?”
Blom heidab Cardellile mõtliku pilgu ja puhub välja suitsurõnga.
„Kes on selle mehega kokku puutunud, see teda naljalt ei unusta.”
„Kes ta on? Oskad sa tema kohta midagi öelda?”
„Ta hakkas Indebetou majas käima kevadel, samal ajal, kui Norlin politseimeistriks sai. Neil on mingi kokkulepe. Wingel on vabad käed, ta võib teha, mida tahab, mõistlikes piirides. Teda huvitavad teatud kuriteod, aga teised mitte.”
Cardell noogutab mõtlikult. Blom tõmbab lurinal piipu, enne kui jätkab.
„Juhtumisi õppisime mina ja Winge ühel ajal Uppsalas õigusteadust, kuigi mina olen mõni aasta vanem ega liikunud samas ringkonnas, kus tema. Ta oli alatasa ninapidi Rousseau raamatutes. Wingel oli helge pea, milletaolist polnud pärast Rudbecki5 nähtud, niisugune mälu, et ta võis iga loetud sõna korrata, nagu oleks tal raamat ees. Võib-olla sellest tema probleem alguse saigi. Mõni inimene loeb liiga palju ja talle tulevad pähe imelikud mõtted. Juristina oli ta täbar, sest nõudis, et kaebealune ära kuulataks – enamasti sellest ju hoidutakse, kui vähegi võimalik. Tema kohtuasjade arutamine venis alati pikale. Kuigi kõik võisid olla täiesti kindlad, et Winge kaasabil süüdi mõistetud kohtualuste süü on raudselt tõestatud, ei pidanud ametivennad temast eriti lugu. Suurem osa alamkohtu asjamehi tahab, et õigust mõistetaks nii ruttu kui võimalik, niipaljuke kui see neile üldse korda läheb, aga kuna Winge oli meister oma motiive laitmatu loogikaga kaitsma, ei saanud nad teda takistada, ning pilked ja mõnitused olid Wingele nagu hane selga vesi.
Sellest ajast saadik, kui ta Norliniga mesti lõi, on liikunud ohtralt lugusid kõige selle kohta, mida ta on tänavuse aasta jooksul politsei teenistuses korda saatnud. Teised mehed teevad vigu, on hajameelsed, ja kui nad on küllalt tähelepanelikud, siis mitte küllalt usinad. Wingega seda ei juhtu.”
Blom žestikuleerib oma sõnade rõhutamiseks piibuvarrega. Kui ta teeb küllalt pika pausi, et mahvi tõmmata, märkab ta, et piip on kustunud. Ta paneb selle õlgu kehitades käest.
„Kui ma peaksin tema kohta midagi halba ütlema, siis vast seda, et sel mehel pole eales kuigi palju sarmi olnud.”
„Sellest olen ma juba aru saanud.”
„Ma kohtasin möödunud aastal ooperis tema naist, ja kui ma selle naise nime teada sain ja taipasin, kes tema mees on, olin kindel, et kuulsin valesti. Imeline naine, Cardell, muidugi ilus, aga ka soe, hell, vaimukas ja särav, ja need sõnad on küll viimased, millega ma tema abikaasat iseloomustaksin. Arvata võib, et tal käis karjakaupa kosilasi. Miks ta valis Winge, jääb mulle vist igavesti arusaamatuks. Niisiis on see saatuse iroonia, et just Winge on oma naise maha jätnud, mitte vastupidi, nagu oleks võinud arvata …”
Blom jääb äkitselt vait, otsekui oleks tema hea tuju läinud sinnasamasse, kuhu piibutuligi. Tühiku täidab kõrtsitoa häältesumin. Nurgas hakkab üks lapitud kuuega mees, kelle ees laual on kerjakauss, mängima lihtsal puuflöödil nukrat kolmelöögirütmis viisi. Blom hakkab piibust tubakajäänuseid välja koukima.
„Ah jaa, see asi ka, Cardell. Ma oleksin vist pidanud
Rootsi graafik ja maalikunstnik Peter Lorens Hoffbro (1710–1759).
Olof Rudbeck (1630–1702), Rootsi loodusteadlane ja ajaloolane, Uppsala ülikooli rektor.