Neetud taevakivi. Tuuli Tolmov
Читать онлайн книгу.
näinud teda aknaluukide vahelt õue piilumas, kortsus näkku õud kirjutatud.
«Kivi needus,» raputas Lembi pead, hall tuustis habe selle rütmis õõtsumas, ja ohkas rängalt. «Need, kes käisid augu juures, said selle esimesena. Suure Tamme talu lastel on see juba käes. Kes teab, kui kaua läheb selle edasi levimisega.» Lembi vaatas tõsiselt Sädele otsa, kes oli ühtaegu segaduses ja pelglik.
«Kivi tõi meile haiguse. Miski haiguse, mida mina ei ole eales näinud.»
Säde oli tõesti segaduses, ta ei saanud aru, miks mees just talle seda räägib, kõigist inimestest. Ta ei olnud isegi õieti täiskasvanud, polnud veel valmis meestki võtma ja peret looma. Tegelikult oli ta ju kõigest laps.
Lembi jätkas: «Nad oksendavad verd. Nende juuksed langevad peast. Nahk kattub paksu korbaga, mis on kõva ja krobeline nigu kasetüvi. Nad surevad ilmselt üsna pea.»
Säde kõhus keeras. Talle tuli silme ette pilt nendest rõõmsatest heleda peaga Suure Tamme talu lastest, kes muutsid iga töö mänguks ja naersid alati lõbusalt. Ja siis nägi ta neid puutohuga kaetult, õlekott ja põrand verd täis. Ta judistas õlgu.
«Unenäod näitavad mulle asju, mida ma pean teadma. Ja ma tean, et ka sina hakkad tasapisi neid asju nägema,» oli Lembi veendunud.
Säde noogutas ilma mõtlemata. See ei olnud ainuke kord, kui ta oli unes midagi äärmiselt tõelist näinud. Need korrad ei tundunud nagu uni, iga kord oleks ta nagu ise kohal olnud, kõike tundnud, haistnud ja katsunud. Need pidid olema nägemused. Ükskõik kui tühised ja igapäevased, kuid kindlasti erilisemad.
«Sul on sama anne, mis minul. Mitte nii tugev, kuid naistel tavaliselt kipubki nõiavägi veidi lahjem olema. Mitte et te sinna midagi parata saaks, see lihtsalt on nii looduse poolt paika pandud,» kehitas Lembi õlgu. Nad olid jõudnud metsavahelise tee äärde ning Säde jäi järsult seisma.
«Mina sinna ei lähe,» kuulutas ta otsustavalt.
«Ma tulin ka siit kaudu,» torkas vanamees, veidi ärritunud, et nad seisma pidid jääma. «Ära muretse, nad ei puutu meid. Või, noh, sa võiksid igaks juhuks minu kepist kinni hoida.»
Säde lähenes kõhklevalt. Ta ei teadnud, kas ta nii palju Lembit ikka usaldab, et temaga koos ohtlikku ja verejanulisi haldjaid täis metsa siseneda, kaitseks ainult väits vööl ja see hale jalutuskepp.
«Tule, tule,» julgustas Lembi innukalt noogutades. Säde haaras kõheldes mehe jalutuskepist ning tunnistas kitsast metsarada väreleva südamega. Praeguses seisukorras oleks lausa hullumeelsus sinna astuda. Täiesti arulage. Lembi viib nad mõlemad veel surma.
Lembi jalutuskepi ümber oli mingi kummaline külm ja kõva materjal. Ta koputas selle vastu ning helkiv kõla tegi ta meele veidi kergemaks, nagu hiilivad varjud oleksid järsku lühemaks jäänud. Säde uuris hoolikalt puudevahesid, kuid seal ei olnud mitte kedagi.
«Nad vihkavad selle lõhna ja heli,» sõnas Lembi, jälgides tähelepanelikult Sädet. «Ära küsi, kust ma selle sain või mis see on. Aga ma usun, et sellel asjal on kõvasti tulevikku.»
«Kas me lähme sinu juurde?» küsis Säde nüüd juba veidi julgemalt.
Lembi noogutas. «Me jõuame ilusti enne päikeseloojangut majahaldja kaitse alla, ära selle pärast muretse. Su vanemad teavad. Mul on vaja, et sa selle tolgusega seal unes vähe juttu vestad.»
«Mida?» hüüatas Säde valjemini, kui ta oleks tahtnud. Oma unenägudes ei saanud ta kunagi kellegagi rääkida, ta oli alati vaikne jälgija. «Kuidas? Miks sa ise temaga ei räägi? Mida ma ütlema pean?»
Lembi tõstis järsku käe ja lajatas selle Säde suule. Säde silmad tõmbusid algselt vihast kokku, kuid nähes, et Lembi on nii hiirvaikne, kuulatas ka tema. Vaikus. Õigemini metsas valitseski täielik, üdini haudvaikus. Linnud olid vaikinud, tuul seisma jäänud, isegi putukad, kes alati ringi sumisesid, olid kuhugi kadunud.
Säde silmad vilasid ärevalt Lembi ja metsaääre vahel. Põlluni ei olnud pikk maa ja sealt edasi Lembi majani veel vähem. Ta võiks joosta, kuid see tähendaks, et ta jätab Lembi siia.
Lembi haaras oma vöölt ideaalselt sileda ja voolujoonelise noa ning lõi teraga paar korda vastu külma riba jalutuskepil. See tegi heledat ja kumedat häält ning õhk oli taas täis linnulaulu ja tuulemüha.
Säde julges lõpuks välja hingata ja tõmbas käega üle suu. Lembi oli jätnud oma kortsus käega vanainimese lõhna maha.
«Tule,» sõnas Lembi tungivalt ja kiirendas sammu. «Siin ei saa sellest rääkida. Nad kuulavad meid pealt. Tule kiiremini, plika!»
IV PEATÜKK
Sõpra tunned hädas.
Aulemb ärkas oigega, kuid ta soovis kohe, et ta poleks seda teinud. Kellegi rusikas leidis Aulembi kõhupiirkonnas õrna ja pehme koha. Pärast lööki oli Aulemb hoopiski hingetu, võimetu isegi oigama. Toibumine võttis aega. Kui ta silmad lahti tegi, nägi ta endiselt vaid pimedust.
«Ma olen pime!» kriiskas ta mõtlematult täiest kõrist ja talle topiti riidetükk suhu. See maitses niiskuse ja sambla järele.
Aulemb hingas paar korda pikalt sisse, üritas end maha rahustada ja olukorda hinnata.
Ta lebas mingil siledal puidul. Hea küll. Selle pind õõtsus, nagu teda kantaks. Ta käed olid seotud selja taha, narts pooleldi lämmatas teda ning pea lõhkus meeletult. Kuskilt oli kuulda ka sammude sahinat vastu maapinda. Ta üritas enda asendit muuta, aga põrkas vastu elusat ja liikumatut keha. Ta tõmbas ehmunult tagasi känkrasse.
Kus ta oli? Ja veelgi enam, kus olid Tarn ja Vagur? Aulembi süda maandus kuskil soolikate keskel, kui ta neile mõtles. Ta oli neid niigi paljudesse jamadesse kiskunud ja nüüd… Nüüd olid nende kõigi elud ohus. Selleni ei oleks pidanud asi kunagi minema.
Ta teadis, et ta oli minestanud, ja see oli pehmelt öeldes piinlik. Aga… Olid need tõesti haldjad olnud? Vanaema lugudes polnud metsavaimud sugugi nii koledad ja tumedad, nagu need olid olnud. Nad jätsid inimesed rahule, kui nood midagi halba ei olnud teinud. Karistuslugusid oli küll ja küll, kui inimene ise oli midagi metsas kokku keeranud. Aulemb ei tahtnud uskuda, et need olid tõesti haldjad. See ei olnud võimalik. Ehk oli metsas lihtsalt nii pime olnud, et silmad mängisid trikke.
Õõtsumine katkes järsult ning Aulemb visati suurema tseremoonitsemiseta maha. Ta maandus valusalt õlaga vastu puujuurt, pääsedes napilt pea ära löömisest. Tuhmid mütsud temast vasakul ja paremal näitasid, et ta ei olnudki ainus, keda niimoodi loobiti.
Kott rebiti ta silmelt ning isegi õrn kuuvalgus sundis Aulembi silmi kissitama.
Tarn ja Vagur olid sealsamas tema kõrval. Vagur lebas liikumatult ja lõdvalt ning Aulemb märkas õõvastusega, et tema kiilas pea oli kaetud punase ollusega, mis ei saanud olla muu kui mulla ja vere segu. Samas Tarn ei paistnud aga sugugi hirmunud olevat – vastupidi, ta vaatas ümbrust rahulikult ja isegi veidi igavlevalt. Aulemb pani selle vapustuse arvele.
Kuid nad ei olnud ainsad – tema parema jala vastu oli surutud üks groteskne kuju, kes välimuselt meenutas veidi inimest, kuid oli selleks ilmselgelt liialt lühike ja jõletu. Olevus oli nööridega köidetud nagu nad kõik, ja näris teravate hammastega vihaselt riideriba, mis tema suud köitis. Tema nägu oli üks kortsudemeri, kõrvad lapikud ja erineval kõrgusel, sõrmed töntsakad ja parkunud. Tema silmad vilasid raevunult kõigi lagendikul olijate vahel.
Nende vangistajad olid nad tõesti metsalagendikule toimetanud. Puud moodustasid ebaühtlase ringi mõnemeetrise samblalapi ümber. Aulemb nägi täiskuu valguses neid piiravaid haldjaid üsna selgelt.
Nad olid kaunid, oo jaa. Kuid see ei olnud mingi süütu ilu, mida Aulemb eelmine suvi oli näinud, kui ta põõsaste vahelt järvenäkki piilunud oli. Need metsavaimud siin olid pikad ja sünged, nende ilu külmus ja julmus rippus raskena lagendikul. Kaks neist olid mehe moodi ja üks naine. Too kummardus hetkeks Aulembi kohale, haprad näojooned väändunud piinas ja mustades silmades helkimas nälg. Ta oleks võinud olla maailma ilusaim naine, kuid ta lehkas tumeduse ja millegi rüveda järele.
Järsku