Ohete laht. Kaitsjate triloogia 2. raamat. Нора Робертс
Читать онлайн книгу.
puhkusel?“
„Minu jaoks puhkus koos tööga.“ Riley tõstis endale mune. „Tõele lähedal hoidmine aitab alati. Ma olen arheoloog, teen kirja- ja mõningat uurimistööd. Seega on küsimused, mida ma võin esitada, kaetud. Ma oskan itaalia keelt paremini kui kreeka keelt ja saan jutud räägitud. Kuidas teistega on?“
„Io parlo italiano molto bene.“ Doyle lõikas ülepannikooki.
Riley kulmud kerkisid. „Oh, jah?“
„Sì. Mul on keelte jaoks olnud võrdlemisi palju aega.“
„See on käepärane, kui me vajame veel üht tõlki. Ma kavatsen teha mõned kõned, tõmmata mõningaid nööre. Me vajame paati ja sukeldumisvarustust.“
„Sina roolid seda tehingut,“ ütles Sasha. „Sa oled selles hea.“
„Üks mu spetsiifilisusi.“
„Ei teeks halba omada ka autot või furgooni,“ osutas Bran. „Võibolla peame minema kaugemale.“
„Eks ma vaatan, mida saan teha.“
„Võiksin jätta oma mootorratta sisse, kus ta on, juhul kui me seda ei vaja. Ma panen treenimisala salus üles. Saame neid puid kasutada kattevarjuks,“ arutles Doyle. „Matkamiseks on palju mägesid.“
„Mulle meeldib matkamine.“ Annika sõi ära viimase meest tilkuva virsikusuutäie. „Kas me saame matkata alla randa?“
„Võibolla hiljem,“ vastas Bran. „Mul on veidi tööd teha, kui Sawyer saab aidata Doyle’il treenimisala valmis panna.“
„Ma teen seda.“
„Annika, sa saaksid mind aidata, kuni Sasha ja Riley siin koristamisega tegelevad. Meil on tarvis arstimeid täiendada. Sina teed oma kõned,“ ütles Bran Rileyle, „töötad omaenese maagiaga.“
„Me peame selle piirkonna kaardid üle vaatama,“ osutas Doyle. „Ja mingi strateegia välja töötama.“
„Nõus. Saaksid sa teha veel ühe tööülesannete graafiku, Sasha?“
„Kohe pärast koristamist.“
„Okei, tiim.“ Riley plaksutas käsi. „Hakkame pihta.“
Annikale meeldis töötada koos Braniga mitte ainult tema kannatlikkuse pärast, vaid ka rõõmust tema maagia üle. Tal polnud nõiana mingeid oskusi, aga Bran oli talle Korful viibimise ajal näidanud, kuidas purustada lehti või õielehti, kuidas koguseid mõõta.
Bran oskas teha ja tegi võitlusvahendid, nagu valguse ja jõu nõiakeedused, mis olid Nerezza ja tema elukad Korful taganema löönud. Ta oskas välja kutsuda välku ja kasutada seda niisama oskuslikult, nagu teised kasutasid relva või ambu või mõõka. Ta oli pealt näinud, mida Bran suudab teha, ja uskus tema võimet, mis oli suurem kui mistahes nõial, keda Annika oli tundnud. Isegi suurem kui merenõial või sortsil.
Kuid Bran kulutas palju aega ka tervendamiskunstile. Kuigi Annika tundis mõningat hirmu või iiveldust haavade ja vere nägemisel, mõistis ta selle vajadust. Ja suurt uhkust, kui Bran talle ütles, et tal on tervendamisoskus.
Tal polnud mingit soovi olla sõdalane, kuigi ta seda sõda aktsepteeris. Tema relvadeks olid ta kiirus ja väledus – nii vees kui veest väljas. Ja käevõrud, mis tulistasid energiat või blokeerisid selle.
Kui Sasha nendega liitus, leidis Annika ettekäände lahkuda. Sest nad olid armunud ja aeg armastajate vahel oli väärtuslik. Ta kõndis majas ringi, tutvudes selle kambritega – tubadega, parandas ta end.
Järgnedes Riley häälele, astus ta tuppa, mis oli valgusest üle ujutatud ja kus Riley edasi-tagasi kõndis ning väga kiiresti itaalia ja inglise segakeeles telefoni rääkis.
„Che cazzo, Fabio! Mis laadi tehing see on? Kaks nädalat miinimum, aga tõenäoliselt neli või kuus nädalat. Stronzate. Ära püüa mulle puru silma ajada. Ma võiksin minna võõra juurde ja saada parema hinna. Okei, just seda ma teen. Oh, ja ma võtan ühendust su emaga, kuni ma siin olen. Me peame temaga tõepoolest ühe kena vestluse maha pidama, sest ma leian, et mu mälu selle öö kohta Napolis tuleb tagasi. Sama sulle, amico.“
Ta kuulas, kuulas, tema naeratus muutus leebeks ja rahulolevaks. „Quanto? Parem, palju parem, kuid… Ma tunnen tõepoolest puudust su emaga rääkimisest. Oh, see on siis kahe nädala eest? Nüüd räägid õiget juttu. See toimib, sa saad ettemaksu nii või teisiti. Mis see oli?“
Riley heitis pea selga ja puhkes naerma. „Kullake, sa soovid, et pigistaksin pigem sinu mune. Tehing on miinimum neli nädalat. Tuleme sellele homme järele. Parem olgu see merekindel, Fabio, või… kas mäletad, kuidas ma su tagumiku Napolis tulest välja tõmbasin? Ma tõukan selle otse tulle tagasi. Ciao.“
Ta lõpetas kõne ja tuli Annika poole. „Viska viis.“
Kui Annika lae poole vaatas, puhkes Riley jälle naerma. „Ei, ei, löö vastu mu kätt. See ongi „viska viis“. Kuradima priima. Meil on paat ja ma väänasin selle hinna alla.“ Ta ringitas oma õlgu. „Ma pigistasin selle väikese sitapea mune.“
„Missuguseid mune?“
Riley osutas oma kubeme poole. „Selliseid mune.“
„Oh, jah. Ma tean neid. Aga kuidas sa ta mune pigistasid, kui… See on väljend.“
„Said asjale pihta. Sukeldumisvarustusega oli lihtne. Fabio nõbu Anna Maria vastutab selle eest ja ta annab meile kõige madalama hinnaga. Oleksin Fabiole pakkunud eelviimast hinda, kui ta poleks proovinud minu mune esimesena pigistada. Igatahes.“ Ta pistis telefoni taskusse ja hõõrus peopesi kokku. „Tehtud. Ja mul on ühe sõbra kallima õde, kes laenab meile tema gaasi ja õlle vedamise furgooni, kui seda vajame.
Niisiis, kus kõik teised on?“
„Sasha ja Bran on üleval, tehes maagiat. Ma arvan, et Sawyer ja Doyle on ikka veel salus selle treenimisasja pärast.“
„Hea küll siis. Sa pead püksid jalga panema.“
„Püksid.“
„Jah, need, mis ulatuvad umbes siia.“ Riley koputas käega tema põlvest veidi kõrgemale. „Need, millel on kõik need taskud. Ja panema selga särgiku, mille saad pükstesse toppida. Ma tahan töötada oma mõningate käikude kallal ja sina saad parima. Ja me töötame ka su käsivõitluse kallal. Kuid sa ei saa teha saltosid selles kleidis, eriti kuna selle all ei ole midagi.“
„Mulle meeldivad kleidid rohkem kui püksid.“
„Võibolla küll, aga kui sa käid aluspüksteta ning teed hundirattaid ja saltosid, siis sa välgutad.“
„Välgutan?“
„Tüdrukute kehaosi, Anni. Neid osi, mida me kaldume – õigesti või valesti – pidama privaatseks. Võibolla muretseme sulle mõned rattasõidušortsid. Saaksid neid kanda kleidi all.“
„Rattasõidušortsid?“
„Me uurime seda. Kuid nüüd lase käia ja vaheta riided. Ma vaatan, kas Bran saab Sashat säästa. Ta vajab treeningut.“
„Tal läheb paremini.“
„Jah, läheb,“ nõustus Riley, kui nad hakkasid trepist üles minema. „Sa oled hea treener.“
„Tänan. Mulle meeldib aidata.“
Rahul, isegi kui pidi pükse kandma, läks Annika oma tuppa riideid vahetama ja põimis oma juuksed pikaks paksuks patsiks.
Ta jättis oma aknad lahti ja kuigi ta pidi välja minema, võttis ta endale hetke, et nõjatuda aknast välja, hingata sisse õhku, lõhna, imetleda vaadet merele.
All kitsal teel nägi ta inimesi järsust, väga järsust mäest saabastes ja lühikestes pükstes üles tulemas. Võibolla need olidki rattasõidušortsid, kuid ta teadis, milline on jalgratas, ja neil ei olnud ühtki jalgratast.
Ta nägi õisi täis põõsaid ja puid ning kaugemal inimesi rannasirbis, paate,