Suveöö unenägu. Arne Dahl
Читать онлайн книгу.
valisin ta välja.”
„Mitte päris üksinda, eks?” ütles heledapäine pruuniks põlenud mees, kes külje pealt ligi astus ja peoperemehele sõbraliku rusikavopsu vastu käsivart andis.
„Seda küll,” kostis peoperemees osavõtmatult ja uuris oma käsivart, ent siis oli heledapäine – kelle lainelised juuksed meenutasid parukat – juba nahkjope abikaasa poole pöördunud.
„Ma ei usu, et me oleme kohtunud,” ütles ta särava naeratusega. „Mina olen Waldemar Mörner, A-rühma formaalne ülem.”
„Astrid,” vastas naine. „Mina olen Viggo Norlanderi elukaaslane.”
Fotograaf tegi paar pilti. Seejärel hakkas ta saalis ringi liikuma.
Kaamera vaatevälja sattus nüüd tohutu hulk lapsi. Otsekui oleks noortemaja ja lasteaed kokku pandud. Ta luges kokku üheksa natuke väiksemat ja kaks suuremat, kaks umbes kuueteistkümneaastast tüdrukut istusid omaette lauas ja igavlesid silmanähtavalt. Väiksemad moodustasid peenelt viimistletud segaparve: neli mulatti, neli kriitvalget ja üks tumedapäine. Tumedapäine poiss oli umbes kaheksa-aastane ja näis, et ta tunneb ennast ringi joostes ja tüdrukuid juustest tirides otsekui paradiisis. Nood kisasid nagu tellimise peale. Nagu oreliviled.
Nüüd tabas kaamerasilm mõlemat suuremat tüdrukut. Üks neist oli hästi heleda peaga ja kuulus kindlasti kokku nelja väiksema samasugusega. Teine oli rohkem tuhmblond ja teda oli raskem koju saata.
„Kurat, jõle jama,” ütles heledam.
„Põmmpead,” ütles tuhmblond. „Kurat, et paps mu nõusse sai. Nüüd kui nad lahku lähevad, pean ma tema vastu kena olema.”
„Ma tahan, et minu omad ka läheksid. Nii et ma omaette toa saaksin.”
Fotograaf vajutas päästikule. Välk sähvatas tüdrukutele silma.
„Jäta järele,” käratas blondim. „Kuradi sitapea.”
„Hiidjobu,” sisistas tuhmblond.
Kaamerasilm libises edasi üle saali.
Hästi kogukas mees tõstis šampanjaklaasi veidra paari poole ja sõnas tundeliselt:
„Tüdrukud istuvad süles, poisse kantakse südame all.”
Kummaline paar silmitses teineteist. Naine oli pikk, blond ja siilipeaga, mees tunduvalt lühem, tõmmu ja poolpikkade juustega. Tema rinnal rippus beebikandmise kotis olev pamp.
Fotograaf klõpsutas paar pilti ja kasseeris seeria pikki pilke. Ta hoidis kaamerat näo ees.
„Plikakõht,” ütles siilipeaga naine venitamisi. „Mõelda vaid, Gunnar, et sul oli õigus.”
„Siin pole kahtlustki,” lausus tohutu suur mees ja silitas ettevaatlikult magava pambu tumedaid juukseudemeid. „Isabel on ilus nimi. Millal ristsed on, Sara?”
„See pole veel selge,” vastas tõmmu mees kergelt ärritudes. „Me vaidleme ikka veel kiriku üle. Kas katoliku või luteri.”
„Mõelda vaid, et alati leitakse midagi, mille üle näägelda,” sõnas mürakas heatujuliselt. „See on loomusund. Meie ise nääkleme maja pärast.”
„Maja pärast?” küsis siilipeaga naine.
„Pigem suvila. Või hütikese pärast. Kreeka või Itaalia. Ludmila leidis ühe pisikese koha Venetos, umbes nelikümmend kilomeetrit Veneetsiast. Mina tahan endiselt Küklaadidele.”
„Aga kuidas pagan teil raha on?” pahvatas tõmmunahaline.
Mehemürakas kehitas õlgu.
„Nojah, tead, Jorge,” lausus ta, „me oleme mõlemad hiiglama hulga aastaid kasinat vallaliseelu elanud. Ei mingeid tõsiseid väljaminekuid. Äkitselt on meil raha. Seda oli lahe avastada. Ma ei olnud selle peale isegi mõelnud.”
„Teisest küljest võttes, kuidas on inimesel raha uue basskitarri jaoks?” küsis siilipeaga naine. „Kui tal on äsjaostetud korter ja vastsündinud laps.”
Tumedanahaline oli vait nagu sukk. Ta mossitas.
Mehemürakas sõnas:
„Ah soo, Jorge, niimoodi sa siis oma vanemapuhkust kasutadki?”
„Kui inimene peab, nuga kõril, sinu kohta midagi head ütlema, Gunnar, siis seda, et sul on kombeks boonuspunkte vältida.”
„Ma mõtlesin seda sõna-sõnalt. Ilma igasuguse hinnanguta. Kas sa niimoodi oma vanemapuhkust kasutadki?”
„Mis siin ikka nii väga suurt numbrit teha. See oli hea juhus uuesti pilli mängima hakata. Meil on punt lapsepuhkusel amatööre.”
„Aga basskitarr? Ma arvasin, et sa mängid džässi.”
„Üks ei välista teist,” ütles siilipeaga naine ja krookis suu kokku. „Ta ostis uue kontrabassi ka. Järelmaksuga.”
„Ärge nüüd tülli minge,” ütles mürakas isalikult. „Mõtleme hoopis Henri Camara peale. Siis võime koos mossitada. Ühine mure.”
„Jäta jama,” ütles tõmmunahaline. „Sitt matš.”
„Henri Camara?” küsis siilipeaga naine.
„Mees, kes lõi kaheksandikfinaalis Senegali kasuks Rootsile kaks väravat. Henrik Larsson lõi ühe ja see oli ilus. Mõtle positiivselt.”
See oli sobiv hetk eemale astuda. Fotograaf tulistas paar toredat välku ja kiirendas nõrka titekisa kuuldes tunduvalt sammu.
Ta peatus uue inimkobara juures. Süsimust naine ütles Dalarna murrakus:
„Kui toredasti nad mängivad. Ma olin natuke mures, et tuleb suur segadus.”
Kriitvalge mees, keda fotograaf lifti juures kohtas ja kes tutvustas ennast kui Arto Söderstedti, võttis peaaegu sama kriitvalgel naisel ümbert kinni ning lausus mõtlikult:
„See meenutab malet…”
Fotograaf keeras ringi ja vaatas mängivaid lapsi – pooled mustad, pooled valged. Ta puhkes naerma ja tegi paar pilti.
Süsimust naine naeris valju häälega.
„Jah, pagan võtaks,” hüüdis ta. „Lõppmäng.”
Mehe embuses olev naine ütles soomerootsi murrakus:
„Valged on meie omad, too pujään seal laua taga kah, ja mustad on teie omad. Seda pole raske näha. Aga kes see on, kes kogu aeg ringi jookseb ja tüdrukuid juustest tirib?”
„Jokker mängus,” kostis valge mees.
„Seda ma tõesti ei tea,” ütles must naine.
„Aga mina tean,” ütles valge mees. „Ja kui hundist rääkida, näe – kolmas emme. Emme-komissar.”
Grupi juurde jõudis väikest kasvu tumedapäine umbes neljakümneaastane naine, pikk noor mees kannul.
„Niimoodi oma ülemusest ei räägita,” ütles naine klassikalises Göteborgi murrakus.
Fotograaf jõudis paar kiirvõtet teha, enne kui naine laste poole pöördus ja hüüdis:
„Anders! Tüdrukuid juustest tirida ei tohi! Mida sa teed?”
Poiss naeris valjusti ja sikutas ikka tüdrukuid juustest.
„Pole viga,” ütles must naine. „Seni kui see nende arvates lahe on.”
„Probleem on selles, et me ei jäta kunagi mõtet, et see on lahe,” ütles göteborglane ja ulatas käe. „Mina olen Kerstin Holm ja ma vean kihla, et sina oled Elsa Grundström.”
Must naine surus ta kätt ja lausus:
„Jah, olen. Muidugi, sina oled see, kes Jan-Olovi asemele tuleb. Palju õnne. Või on see niisama jutt?”
„Eks tulevik näitab,” naeris göteborglane, „kas on niisama jutt. Muide, see on Jon Anderson, meie uus täiendus.”
Pikk noormees