Kindlasti ei kahtlustanud ta mingeid probleeme, mõtiskles Danielle omaette ning märkas siis, et Flynn oli esmaabikarbi juurde jalutanud ning soris selles. Üks asi oli selgemast selgem. Keegi ei usu teda, kui ta üritaks Roberti sõnu ümber lükata.

      „Mis mõttega seda eitada?“ ütles Flynn külmalt üle oma õla, kinnitades nii Danielle’i hirme. „Ainuüksi sinu auto maksab viiskümmend tuhat dollarit, rääkimata sinu tihedatest Euroopa-reisidest ning poodlemisest. Sinu krediitkaardid ületasid kõik oma limiidid.“

      Krediitkaardid? Puhkused Euroopas? Poodlemine? Naine võitles, et kõike seda läbi seedida. Kas keegi oli tema identiteedi varastanud? Kindlasti polnud tema kõiki neid asju korda saatnud. Robert oli ju see…

      Oh jumal. Kas sellega siis Robert oma paljudel ärireisidel tegeleski? Nendel reisidel, mille puhul ta tahtis, et Danielle koju jääks ning tema emaga aega veedaks?

      Auto suhtes – tal polnud aimugi, kui palju see maksab. Tundus, et Robertil oli alati palju raha, ning tema teadmise järgi oli auto Roberti nimele kirjutatud. Ta polnud seda kindlasti kindlustanud ega ka endale elukindlustust vormistanud. Kui ta seda teinud oleks, siis oleks naine vähemalt praegu raha osaliselt tagasi maksta saanud.

      Siis taipas Danielle midagi. Puhkused, poodides käimine – need ei ole sellised asjad, mida keegi üksi teeks. Oli Robert truudusetu olnud? Tagasi vaadates teadis naine, et ta oli piisavalt enesekeskne, et kõike saada. Missugust topeltelu oli mees elanud? Ja miks ei teinud see mõte Danielle’ile nii palju haiget, kui oleks pidanud?

      Äkitselt mõistis ta, et Flynn seisab tema ees, see teadmine tõi ta käesolevasse hetke tagasi. Selles hetkes oli ainult üks mees ja üks naine.

      Naise süda võpatas, kui Flynn tema sõrmest kinni võttis, selle antiseptilise kreemiga kattis ning siis ära plaasterdas. Tema puudutuse õrnus ajas naise segadusse. Kuidas saab ta küll olla ühest küljest nii hell ja teiselt poolt nii kalgi südamega?

      Danielle ei kavatsenud talle oma ebakindlust näidata. Mees kasutaks seda ainult ära. „Härra Donovan, te arvate, et tahan teid teie raha pärast, aga ometi olete nõus mind endaga kaasa võtma? See on ebaloogiline.“

      „See on väga loogiline,“ pomises mees vaiksel, kuid kindlal toonil. „Meile oli ette määratud koos aega veeta.“