Keelatud ööd vikondiga. Julia Justiss
Читать онлайн книгу.
ime, et te valijaid võlute – kui te isegi kohalike kõrtsmike nimesid teate.“
Maggie kergitas kulmu. „Muidugi ma tean neid. Keegi ei saa oma piirkonna huve kaitsta, kui ta ei tea inimesi, kes seal elavad, ja nende vajadusi. Aga teil on eelis; teie teate, kes mina olen, kuid te pole mulle veel oma nime öelnud. Ma tean vaid seda, et olete radikaalide toetamiseks piisavalt eksiteele sattunud.“
Mees naeris, nagu Maggie kavatsenud oligi, ja kummardas talle liialdatult. „Giles Hadley, teie teenistuses, proua.“
Väljakutse mehe hääles ajas naise mõneks hetkeks segadusse, kuni nimi talle päriselt kohale jõudis. „Giles Hadley!“ kordas ta ahhetades. „Hellionide liider, kurikuulus vikont Lyndlington – kuigi te seda tiitlit ei kasuta, või mis? Kas ma peaksin tule- ja väävlipurskeid ootama?“
Mees naeris taas. „Kuuldused meie julgustükkidest on kaugelt liialdatud! Ma kahtlen, et meil oli kalduvust sagedamini trahtereid külastada ja, khm, seal töötavate kenade daamidega lävida, kui enamikul üliõpilastel. Me lihtsalt külastasime alandlikumaid kohti ja pigem konsulteerisime patroonidega, kui patroniseerisime.“
„Mis jutud need põrguga seotuse kohta siis olid?“
Giles kehitas õlgu. „Üks õppejõududest, kes oli vaimulik, kuulis, et kui me kunagi võimule tuleme, siis elimineeriksime lordide kojast kirikuisade kohad. Pühaduseteotus, milleks oli soov häirida määratud korda, lisaks meie „kombelõtvadele“ tegemistele, viis ta nii kaugele, et nimetas meid kõiki saatana käsilasteks. Mis puudutab minu vikondi tiitlit, siis on see vaid viisakusavaldus krahvi poja suhtes. Ma eelistan, et mind tuntakse selle järgi, mida ma ise saavutanud olen.“
„Mida on üsnagi palju, ma mõistan! Ma olen teist nii palju kuulnud!“
„Kui te kuulsite seda minu poolvennalt George’ilt, siis pole ime, et olete mind kujutlenud tiibade ja harulise sabaga,“ ütles mees kuivalt.
Maggie raputas pead. „Enamik minu teadmistest pärineb isalt ja tema tuttavatelt – kes näevad teid tõusva tähena viigide seas. Minu isa, kes just kergekäeliselt kiitusi ei jaga, on mitmeid kordi kurtnud, et lord Newville’il õnnestus teid reformi heaks enda poole napsata, enne kui ta ise jõudis teid tooridega ühinema veenda. Mul on au tutvuda mehega, kellest minu isa nii palju lugu peab!“
Ja tal oligi – ta tundis nii suurt aukartust, kohtudes mehega, kellest isegi tema vastased rääkisid, kui võimalikust peaministrist kunagi tulevikus, et unustas hetkeks isegi mehe füüsilise võlu.
Aga ainult hetkeks. Järgmise hingetõmbega asendus mehe isiku avastamise šokk taas võimsa külgetõmbejõuga, mida too evis.
Milline kombinatsioon! mõtles Maggie unistavalt. See tugev maskuliinne veetlus mehes, kes püüdleb karjääri poole, mida Maggie kõige enam imetles. Ja vaatamata mehe sõnadele oli tema juures midagi ägedat.
Selle asemel, et olla uhke Maggie ilmselge imetluse üle, nagu enamik mehi oleks, paistis vikont Hadley kerget ebamugavust tundvat – ootamatu tagasihoidlikkus, mis vaid täiustas ta veetlevust.
Maggie suutis vaevu ohke alla suruda, halvatuna silmadest, mis paistsid sügavale ta hinge vaatavat.
„Tänan teid komplimendi eest, kuigi ma olen kindel, et pole seda ära teeninud,“ ütles Giles hetke pärast, nagu oleks ta alles nüüd taibanud, et nad olid teineteist mitu viimast minutit silmitsenud. „Ja andestage, et ma George’ist lugupidamatult rääkisin. Selle artikli põhjal, mida ma hiljuti Morning Postist lugesin, tundub, et peaksin teile õnne soovima?“
„Õnne soovima?“ kordas Maggie. Kui nende sõnade tähendus talle kohale jõudis, ärritus ta ägedalt. „Kindlasti mitte! Kuna härra Hadley on minu isa poliitiline toetaja, näen ma teda üsna sageli, aga meie vahel pole mitte mingisugust teineteise mõistmist. Ajalehed!“ Ta raputas kannatamatult pead. „Kuulujutud on mind paari pannud sellest ajast, kui leinaaeg lõppes.“
„Nii et te ei kavatsegi oma kätt minu poolvennale kinkida?“ Maggie eitavat pearaputust nähes naeratas Giles taas – seda säravat naeratust, mis pani Maggie sisemuse rõõmust hüppama ja varbad poolsaabastes krõnksu tõmbuma. „Ma pean tunnistama, et mul on hea meel seda kuulda.“
Ükski naine, kellele Giles nii naeratas, ei vaataks iial ta poolvenna poole. Uimasena ütles Maggie mõtlematult, „George Hadley ei otsi mitte abikaasat, vaid kedagi, kes peegeldaks tema hiilgust, ja minust saaks väga kehv peegel.“
Alles siis, kui need avameelsed sõnad olid ta huulilt pääsenud, taipas ta, kuidas Giles Hadley oli teda rööpast välja viinud. Maggie suust võis tuttavate juuresolekul harva ebasoodsaid hinnanguid kuulda, ent mitte iial võõraste juures.
Ta punastas hirmunult ja ütles: „Palun, vabandage mind! See oli väga inetu ja ma poleks pidanud midagi sellist ütlema.“
„Isegi kui te teate, et see on tõsi`“
„Kas see tõele vastab või mitte, pole oluline,“ vastas Maggie kiiresti ja pabistades. „Ma pole tavaliselt nii kriitiline. Või vähemalt ei too ma sellist kriitikat enamasti kõva häälega kuuldavale,“ parandas ta end, et tõele lähemal olla.
„Siis tunnen ma veelgi suuremat au, et olete minuga siiras olnud. Ja kergendust, ma pean ütlema. Tavaliselt leiavad naised George’i kütkestava olevat.“
„Tõesti?“ Maggie kortsutas kulmu ja meenutas endamisi tüüpilist sõnavahetust selle mehega. „Seda ehk daamidega, keda ta soovib kütkestada. Kui meie vestleme, siis tundub ta alati mu isa poole vaatavat, nagu oleks ta palju enam huvitatud papa heakskiidust kui minu omast.“ Ta tõmbas näo krimpsu. „Tekitab minus tunde, nagu ma oleksin auhinnakana, mida ta vahetuskaubana oma kanalasse panna soovib. Ja ma poleks pidanud ka seda ütlema.“
Hadley naeris. „Kui see tõele vastab, siis on ta veelgi rumalam, kui ma arvasin – ja mina poleks pidanud seda ütlema! Aga meie vahel on vimm, nagu te ilmselt teate.“
„Nii ma olen aru saanud. Minu arvates on see kurb, kui peres on erimeelsusi.“
Pisut rohkem kui erimeelsus – seal oli olnud üsna suur skandaal, nagu Maggie teadis, kuigi ta polnud üksikasju kuulnud. Teda ei üllatanud eriti, et Hadley teda valgustada ei püüdnud.
Enne kui Maggie jõudis mõne turvalisema teemaga algust teha, kiirustas tuppa tema nõo abi, John Proctor. „Leedi Margaret, kas teiega on kõik korras?“ hüüdis ta. „Me oleme Armsburniga teid kõikjalt otsinud! Kui ma kuulsin kähmlusest väljakul ega suutnud teid leida…“ Ta hingas värisedes välja. „Ma tean, Michael võtaks mu pea selle eest maha, et ma teid üksi jätsin, kui oleksite viga saanud või kas või kartnud! Palun, andestage mulle!“
„Pole midagi andestada,“ vastas Maggie. Peale tema saabumise, mis kahtlemata tähendas lõppu meelelahutusele selle haarava härrasmehega. „Härra Hadley hoolitses minu eest hästi.“
Kaks meest kummardasid teineteisele. „Hadley, me jääme teile suuresti võlgu leedi Margareti valvamise eest,“ ütles Proctor.
„Rõõm oli minu poolel,“ vastas Hadley. „Ma soovitan teil siiski tulevikus oma kauni abilise eest paremini hoolitseda. Kui ma ta taas üksi ringi uitamast leian, võin ta ehk endale jätta.“
Hadley sõnad ja võluv naeratus, mille mees neid sõnu lausudes talle suunas, paiskasid väikese naudingukõdi Maggie kehasse. Tühi rüütellikkus, kinnitas Maggie endale, püüdes selle mõjuga võidelda.
Enne, kui ta jõudis hakata kindlaks tegema, kui siiras see kompliment olla võiks, võttis Proctor ta käevangu ja peaaegu sikutas ta toolilt püsti. „Kas ma võin teid nüüd tagasi saata, leedi Margaret? Teie nõbu on väga mures.“
„Ma ei tahaks Michaelile muret valmistada, muidugi.“ Naine pöördus kahetsusega oma päästja poole. „Ma nautisin väga meie vestlust, härra Hadley. Hoolimata erinevatest vaadetest loodan ma, et saame seda kunagi tulevikus jätkata.“
„Te ei saaks seda rohkem soovida kui mina! Kena päeva, leedi Margaret,“ ütles Hadley ja kummardus ta