Miks emme joob. Gill Sims
Читать онлайн книгу.
on ikka tõbras. Vähemalt ei leia Simon oma kuurist ühtegi kahekümneaastast totsi.
Kui Hannah on natukenegi Danist üle saanud, peaks ta hoopis Samiga kokku viima? Oleks lahke ja altruistlik aidata mõlemal jälle armastust leida ja ühtlasi aitaks see heastada mu häbituid mõtteid Sami suhtes. Äkki kui ta oleks suhtes, siis meeldiks ta mulle pisut vähem? Pealegi ajaks see Dani hulluks, kui Hannah oleks koos mõne nii kuuma mehega nagu Sam. Mida saaks üks kahekümneaastane jõusaali mimm Selle Tagumiku vastu?
Õhtune kohtuistung Dani sitapäisuse üle klaasikese Sauvignon Blanci taga pani mind tegelikult Simoni suhtes heldima ja mul oli isegi plaanis seda talle öelda, aga ta oli diivanil täiesti audis ja telekas lärmas mingi kuradi mootorrattavõidusõit. Kuidas ta selle taustal magada saab? Ta norskas ja tal oli seljas kõige vanem ja vastikum fliis ja ta ei ärganud üles ka selle peale, kui teda diivanipadjaga viskasin. Niisiis jätsin ta sinnapaika ja läksin magama.
Millal Simon nii vanaks jäi? Vanasti olime ööd läbi üleval, rääkisime ja kuulasime muusikat. Ei vestelnudki eriti millestki konkreetsest – ei saa just väita, et me oma radikaalsete vaadetega kunsti ja poliitika teemadel maailma valgustanud oleks. Ma tegelikult ei tea üldse, millest me rääkisime, aga ma tean, et me rääkisime. Kui kohtusime, oli ta midagi gooti ja uusromantikute killast, kandis komisjonikauplusest ostetud pikka musta mantlit ja ahelsuitsetas punast Marlborot – ja mina pidasin teda nii lahedaks. Äkki vaatab ta mind samamoodi ja mõtleb, et mis minuga juhtunud on? Ma mäletan, mis mul tol õhtul seljas oli, kui me kohtusime. Väga lühike must seelik, jalas Dr Martensid, seljas eksilt piistu pandud kampsunipussakas ja isalt pätsatud liiga suur tviidjakk, kusjuures isa helistas mulle selle tagasi nõudmiseks iga päev, ainult et ma ei saanud seda enam tagasi anda, sest see haises suitsu ja kanepi järele. Tagantjärele nägin ma ilmselt täiesti segane välja, aga toona olin ma endaga väga rahul.
Me käisime Edinburghis ülikoolis ja olin teda esimese aasta jooksul märganud küll, aga ei julgenud temaga kunagi rääkida, sest ta oli aasta vanem ja kuulus sinna lahedasse kunstiinimeste kampa, ja olgugi et ma üritasin olla mõlemat, ei olnud ma ei lahe ega kunstnikutüüpi. Alles teise aasta lõpus tuli ta ühel õhtul pubis minu juurde ja küsis tuld, tunnistades hiljem, et see oli ainult ettekääne vestluse alustamiseks, mis oli suure tõenäosusega kõige absurdsemalt meelitavam asi, mis oli minuga senimaani juhtunud.
Ja siin me nüüd oleme, meil on kaks last, majal on peal soovitust suurem laen, meil on töökohad, millega kumbki meist pole kuigi rahul, ja rikutud puhvetkapp, mis, peab tunnistama, ei näe ka pärast kuivamist kuigivõrd parem välja, kuigi ma väga lootsin, et mulje paraneb (tegelikult tundub, et see passiks prügikasti – sinna kaobki mu unistus saada sisedisaineriks). Ja mõni aeg tagasi mängiti raadio retrosaates Pulpi „Disco 2000“ lugu. „Disco 2000“! „Disco 2000“ ei ole mingi „vana kuld“, see on maailma kõige parem laul ja see kirjutati mingil eelmisel aastal, eks? Kuidas kurat see mingi retro vana kuld saab olla? Pagan võtaks. FML. Mu noorus on läbi.
OKTOOBER
Pühapäev, 4. oktoober
Simon on endiselt sellest pagana puhvetkapi asjast leilis.
„Mis sul küll mõttes oli, Ellen? Kuidas sa selle heastad, Ellen? Kas sa tead, kui kaua see mu perekonnas on olnud, Ellen? Mida mu ema ütleb, kui ta seda näeb?“
Lõpuks sai mul tema vigisemisest villand ja röögatasin: „See on lihtsalt mingi puhvetkapp! Tükike puitu! See pole maailma lõpp! See pole isegi midagi väärt!“
Simon solvus. Ta oli hale ja irises: „Sel on tohutu sentimentaalne väärtus, Ellen, ja sina rikkusid selle ilma minuga arutamata ära. Ma arvan, et mul on õigus endast natuke väljas olla, või mis?“
„Simon, kallis,“ lõrisesin ma. „Kui sa äkki kogu nädalavahetust oma kuradi kuuris ei veedaks ja mind ja lapsi ei väldiks, kuna oled seal hirmus hõivatud ja seal on palju tähtsaid asju teha – äkki siis oleksid siin olnud, et minuga asja arutada, ah?“
Seepeale tema: „Mul on pagana kahju, et mulle tundub, et mul on õigus võtta nädalavahetusel pisut aega iseenesele, kallis, aga mõnel siin on täiskohaga töö. Mõni meist ei saa lõunaks tööd sinnapaika jätta või keset nädalat vabu päevi võtta, kallis, nii et mõni meist on tegelikult õige pisut kuradi kurnatud nädalavahetuseks.“
„MÕNI meist ei lõpeta tööd lõunaks ära, MÕNI meist lõpetab täpselt selleks ajaks, kui on vaja maniakaalselt kooli sõita, et KELLEGI lapsi üles korjata, KALLIS! MÕNI meist veedab ülejäänud õhtu KELLEGI lapsi huviringidesse viies, süüa valmistades, pesu pestes, vannitamisi ja koduseid töid valvates ja KELLEGI lapsi magama pannes, sest muidugi on KEEGI liiga kuradi väsinud pärast tööd, et teha midagi muud peale selle, et istuda õllega teleka ees. MÕNI meist veedab oma niinimetatud „vaba päeva“, et selles sitases majas pisutki korda luua ja MÕNI meist veedab ka nädalavahetused koristades, pesu pestes, triikides ja KELLEGI LASTE EEST HOOLITSEDES! KALLIS!“ lõugasin ma.
Mulle tundus, et olin küll paar head pointi välja toonud, aga kartsin, et karjumine oli tõusnud nii kiledale sagedusele, et ainult delfiinid oleksid suutnud kuulda minu suurepäraseid argumente selle kohta, kui isekas värdjas Simon olla võib.
„Oh issand jumal küll, Ellen. Miks sinuga peab kõik alati mingisugune võistlus olema? Sina rikkusid ära mu vanaema puhvetkapi, aga kuidagi räägime me ikkagi sellest, kui raske sinul on,“ oigas Simon.
„See pole võistlus. Ma lihtsalt seletasin, kuidas mina oma „vaba“ aega veedan. Ja nüüd, ma väga vabandan, aga ma lähen ja veedan veel natuke oma vaba aega, et viia su lapsed meeldivale mängukohtingule.“
„Me lähme Sophiele ja Tobyle külla,“ sekkus Peter.
„Sophiel ja Tobyl ei ole emmet, nad elavad oma issi Samiga. Lucy Atkinsoni emme ütleb, et Sam on kompu,“ kuulutas Jane abivalmilt.
„Kes see Sam veel on?“ küsis Simon külmalt.
„Uus isa koolist. Ta on üksikisa,“ seletasin ma.
„Ja ta on siis kompu, jah?“
„Ma pole märganud,“ valetasin häbematult, lootes, et ma seda tehes vähemalt ei punasta.
Sami juures oli väga meeldiv. Tema kodu tõesti meeldib mulle. Leidsin end mitmeid kordi kujutlemas, kui mõnus oleks istuda tema hanemuna-ja-kreemvalge köögilaua taga ja hommikukohvi juua, sasine hommikumantlis Sam mu vastas. Ei, mitte hommikumantel. Appi kui ebaseksikas! Pigem mingid Calvin Kleini pidžaamapüksid ja kena T-särk, liibuv, ja habe natuke ajamata … LÕPETA, ELLEN! KOHE!
Laupäev, 10. oktoober
Täna pärastlõunal lastega parki. Millegipärast pole pargis käimise kunagisest lustakusest enam palju alles jäänud. Esiteks ootab ees eriti mõnus ülesanne kohe saabumisel kogu mänguala läbi vaadata ja kontrollida, ega kuskil eelmisest õhtust ei vedele igavlevate tiinekate katkisi pudeleid või kondoome (kuigi ilmselt peab rõõmu tundma, et nad vähemalt ohutut seksi harrastavad, mis siis, et pärast pudelit viina, aga üldiselt ei ole vestlus selle kohta, miks lapsed ei tohiks seda „veidrat õhupalli“ näppida, pohmellise peaga just mu lemmiktegevus). Seejärel tuleb läbida Neetud Täiuslike Emmede Nõiakarja kadalipp, kus antakse oma roosapõselistele järeltulijatele tervislikke datli- ja kaerabatoone, samal ajal kui mina avastan, et pole mingeid suupisteid kaasa võtnud, sest hellitasin lootust, et kooliealised lapsed võiksid vabalt terve tunni elus püsida, ilma et peaksid iga kolmekümne sekundi järel midagi suhu toppima. Aga kuna olin ainuke snäkkideta emme, siis olin mina see, kes eksis, ja lapsi peab üleüldse toitma kui pidevalt kaeblevaid linnupoegi – ja nagu ma Peteri kolmandal eluaastal avastasin, ei kiideta väga heaks, kui lubada lastel ussikesi süüa.
Pöörasin parasjagu taskuid pahupidi, et lastele mingitki kosutust leida, ja just siis, kui leidsin mingi sodiga kaetud asja, mis võis kunagi olla kompvek, ilmus välja Sam, kellel ei paistnud samuti olevat kaasas laste kuuajalist toiduvaru. Ta tuli ja istus minu juurde maha, hoolimata sellest, et Täiusliku Lucy Atkinsoni Täiuslik Emme oma jüngritega tema möödumisel tervitusi kudrutasid, püüdes tema lapsi oma tsukiiniküpsetisega