Tänapäeval ei saada loomaaiad välja loomakogujaid, kes tooksid neile elus eksponaate. Ja ongi õige. Loomariik on juba niigi liiga suure surve all, ilma et oleks vaja röövida selle kõige ilusamaid, karismaatilisemaid ja haruldasemaid asukaid. Praegu on suurem osa rahvast loomaaedadesse meelitavate liikide – lõvide, tiigrite, kaelkirjakute ja ninasarvikute, isegi leemurite ja gorillade – esindajaist sündinud loomaaedades ning nende üle peetakse arvestust põlvnemisraamatutes, et riigid saaksid isendeid vahetada, ilma et tekiks sugulusaretusega kaasnevaid probleeme. Ja edasi saavad need isendid mängida hindamatut rolli loomariigi suursugususe tutvustamisel ning selle kaitsmise olulisuse ja keerukuse selgitamisel.

      Aga alati ei ole nii olnud. Londoni loomaaia asutasid 1828. aastal teadlased, kes tegelesid sel ajal endiselt olulise, ent peaaegu võimatu ülesandega koostada kõikide elus olevate liikide kataloog. Mõnest liigist saadeti loomaaiale maailma kaugeist paigust surnud eksemplare. Teised saabusid elusana ja pandi vaatamiseks välja kuningliku botaanikaühingu aeda Regent’s Parkis. Kuid nii ühtedest kui ka teistest said põhjalikult uuritud ja hoolega alal hoitavad anatoomilised näidised. Pole tarvis öeldagi, et erilist tähelepanu pöörati selliste liikide leidmisele, keda ühelgi teisel loomaaial polnud, ja see eesmärk hingitses kuigivõrd ka 1950ndatel, kui külastasin üht loomaaia kuraatoreist uut tüüpi telesaate ideega.

      Ka televisioon oli tol ajal hoopis teistsugune kui praegu. Oli vaid üks, BBC toodetav teleprogramm, mida nägi ainult Londonis ja Birminghamis. Kõiki saateid kanti üle kahest väikesest stuudiost Alexandra Palace’is Põhja-Londonis. Need olid samad stuudiod ja tegelikult ka samad kaamerad, mis 1936. aastal edastasid esimest regulaarset teleprogrammi maailmas. Ülekanded lõpetati 1939. aastal Teise maailmasõja puhkemise tõttu, aga neid jätkati kohe, kui 1945. aastal kuulutati välja rahu. Nii et aastal 1952, kui ma sain tööd produtsendi praktikandina, oli Briti televisioonil vaid kümme aastat teleproduktsioonikogemust.

      Peaaegu kogu programm koosnes otsesaadetest. Elektrooniline salvestamine oli endiselt kümnendite kaugusel, nii et ainus, millega meie, produtsendid, saime stuudiopilti täiendada, oli filmilint. See maksis raha ja harva anti seda meile piisavalt, arvates, et see pole mingi eriline kitsendus. Vastupidi, nii televaatajad kui ka produtsendid leidsid, et just kohesuses peitub meediumi peamine võlu. Sündmused ekraanil leidsid ka tegelikult aset sel ajal, kui vaatajad neid nägid. Kui näitleja unustas teksti, oli kuulda etteütlemist. Kui poliitik kaotas enesevalitsuse, olid kõik selle tunnistajaiks ning tal polnud mingit võimalust järele mõelda ja nõuda, et tema ettevaatamatud sõnad välja lõigataks.

      Kui mina alustasin, olid loomasaated programmis juba olemas. Neid juhtis George Cansdale, Londoni loomaaia järelevaataja. Nädalast nädalasse transportis ta väheke mõistlikuma suurusega ja järeleandlikumaid hoolealuseid Regent’s Parkist Alexandra Palace’isse, kus pani nad jalamatiga kaetud lauale. Seal nad siis stuudio ereda valguse käes silmi pilgutades istusid, kuni härra Cansdale demonstreeris nende kehaehitust, iseloomu ja trikke. Ta oli kogenud loodusuurija, vaimustav meister loomadega ümber käima ja veenma neid tegema seda, mida ta tahtis. Sellegipoolest ei läinud asjad alati nii, nagu ta soovis. Just sellele võlgnes ta osaliselt oma populaarsuse. Loomad kergendasid end pidevalt jalamatile või – kui vedas – tema pükstele. Mõnikord nad põgenesid ja vormiriides talitajad, kes sellisteks puhkudeks valmis olles kulisside vahel hiilisid, pidid nad kinni püüdma. Kord hüppas üks väike Aafrika orav esitluslaualt mikrofonile, mis rippus täpselt laua kohal poomi küljes. Sealt plagas ta üle stuudio ja leidis pelgupaiga õhutussüsteemis. Ta elas seal päevi, tehes episoodilisi rolle draamades, varieteedes ja õhtustes telejumalateenistustes, mida sellest stuudiost parasjagu näidati. Paaril mälestusväärsel korral õnnestus mõnel loomal härra Cansdale’i isegi napsata. Niisugustest hetkedest ei tahetud ilma jääda ja kui ta esitles mõnd iseäranis ohtlikku elukat, näiteks madu, hoidis kogu Inglismaa hinge kinni.

      Siis, 1953. aastal, lasti eetrisse uut moodi loomasaade. Koos oma lummava inglasest naise Michaelaga tuli Keeniast Londonisse Belgia maadeuurija ja filmitegija Armand Denis, et teha reklaami oma täispikale dokumentaalsele kinofilmile „Below the Sahara”. Osa salvestatud materjali, mis polnud filmi jõudnud, olid nad kokku pannud pooletunniseks telesaateks. Selles näidati elevante, lõvisid, kaelkirjakut ja paljusid teisi Ida-Aafrika tasandike kuulsaid ja imetabaseid suurulukeid. Saade oli väga menukas. Paljude vaatajate jaoks oli see esimene kord näha liikuvat pilti niisugustest olenditest. Kuigi nendes kaadrites polnud seda meelierutavat ettearvamatust, mis kaasnes härra Cansdale’i otsesaadetega, nägid inimesed, kui erakordsed ja majesteetlikud on need loomad oma loomulikus keskkonnas.

      Vaatajad reageerisid uuele loomasaatele niisuguse entusiasmiga, et televisiooni programmijuht palus kohe Denis’delt lisa. Miks mitte terve sari, mis võiks joosta nädalaid? Denis’d, kes olid aastaid Aafrikas filminud ja kellel oli loomadest tohutu hulk materjali, nägid selles võimalust ega vajanud pikalt veenmist. Nii sai alguse esimene „On Safari” sari.

      Mulle, kaheaastase eetrikogemuse ja rakendamata zooloogiharidusega kahekümne kuue aastasele algajale teleprodutsendile, kes tahtis kangesti ise loomasaateid teha, näis, et mõlemal formaadil on oma erilised võlud – ja oma piirangud. Härra Cansdale’i saatega kaasnes elus, ettearvamatute loomade vaatamise põnevus, ent kuna loomad olid alati neile võõras stuudiokeskkonnas, nägid nad sageli välja pigem nagu mingid omamoodi iseärakud. Denis’de loomi näidati seevastu nende loomulikus ümbruses, millega nad olid täiesti harjunud, kuid nende puhul puudus otsesaate ettearvamatus. Kindlasti, mõtlesin ma, on võimalik need kaks formaati ühte saatesse kokku panna, kasutades ära mõlema eeliseid. Olin produtsendina tegelenud juba kontsertide, arheoloogiaviktoriinide, poliitikasaadete ja balletietendustega. Viimati olin välja mõelnud kolmeosalise sarja loomade kehakujude ja mustrite tähendustest ja otstarbest. Saatele oli lugusid jutustanud üks tolle aja suurimaid teadustegelasi, Sir Julian Huxley, ja tema jutu näitlikustamiseks olin härra Cansdale’i kaudu Londoni loomaaiast paari looma laenanud. Seda tehes olin ma kohtunud loomaaia roomajate talitaja Jack Lesteriga.

      Jack oli juba väga noorest peale loomade vastu suurt kirge tundnud, aga kuna tal puudus ametlik väljaõpe, asus ta esiti tööle pangas. Kuid peagi veenis ta oma tööandjaid saatma teda harukontorisse Lääne-Aafrikas, kus ta sai anda järele kihule koguda ja pidada roomajaid. Kui algas sõda, ühines ta Suurbritannia kuningliku õhuväega, sõja lõppedes sai aga tööd ühes eraloomaaias Lääne-Inglismaal. Sealt tuligi ta Regent’s Parki, et kanda hoolt loomaaia suure roomajatekogu eest. Tema kontor oli pisike ruum roomajate majas, köetud lämmatava troopilise temperatuurini just nagu loomavitriinid ja täis kõikvõimalikke puure tema lemmikutega, keda väljapanekus parajasti vaja ei läinud – galaagod, hiiglaslikud ämblikud, kameeleonid ja pimemaod. Temast oli olnud väga palju abi loomade valimisel Huxley sarja ja ma läksin temaga nõu pidama, milliseid saateid võiksime veel koos teha. Arvasin, et mul on mõte, mis võiks talle huvi pakkuda, kuna see viiks ta tagasi tema armastatud Lääne-Aafrikasse – ja minu koos temaga.

      Mu plaan oli lihtne. BBC ja Londoni loomaaed peaksid korraldama ühise loomakogumisretke, kuhu me mõlemad läheksime. Mina paneksin kokku sarja, mille igas osas otsib Jack mingit konkreetset huvipakkuvat looma ja püüab ta lõpuks ka kinni. Kinnipüüdmine lõpeb lähikaadriga loomast tema käes. Seejärel lahustub pilt sarnaseks võtteks samast loomast, ent seekord telestuudio otsesaates. Seal tutvustab Jack, sarnaselt Cansdale’iga, looma kehaehituse ja käitumise huvipakkuvamaid aspekte. Mõni vältimatu vahejuhtum, näiteks põgenemine või hammustamine, teeks asja ainult paremaks. Ja järgmises osas viidaks vaatajad filmilindi vahendusel tagasi Aafrikasse, jälgima uue looma otsimist ja püüdmist.

      Jack nõustus, et see on hea mõte. Ainus probleem seisnes selles, et Londoni loomaaial polnud plaanis lähiajal ühtegi loomakogujat välja saata. Samuti polnud BBC-l kavas hakata tegelema loodusfilmide väga spetsiifilise ja kahtlemata kuluka tootmisega. Sellest väikesest takistusest võis aga üle saada ühe õigesti lavastatud lõunasöögiga, kus loomaaia ja BBC boss kohtuvad, arvates, et teine on säärase plaaniga juba soostunud.

      Lõuna toimus nagu kord ja kohus loomaaia restoranis. Jack ja mina olime kohal, et oma ülemusi õhutada ja õigel kursil hoida. Mõlemad bossid lahkusid pärast kohvi veendumusega, et tema organisatsioonil on teise plaanidega ühinemisest palju võita, ja meie uskumatuks rõõmuks öeldi meile järgmisel päeval, kummalegi eraldi, et me asjaga jätkaksime.

      Džungli