Noore loodusuurija seiklused. David Attenborough
Читать онлайн книгу.
ametipostil oli Bill Seggar, ja kui me esimest korda riiki saabusime, juhtus meie õnneks olema üks neid harvu kordi, kui ta külastas Georgetowni, et osta kuue kuu toidu-, vahetuskauba-, bensiini- ja muu vajaliku varud, mis tuli seejärel lennutada tema kodujaama.
Ta oli tugeva kehaehitusega pikk tumedat verd mees, kelle nägu katsid sügavad vaod. Napisõnaliselt, et mitte ülemäära reeta entusiasmi ja uhkust, mida ta tundis oma piirkonna pärast, rääkis ta meile selle imedest; äsja avastatud koskedest, suurtest uurimata metsamassiividest, akavaide kummalisest halleluujareligioonist, koolibritest, taapiritest ja aaradest. Ta arvas, et on oma asjatoimetustega Georgetownis lõpetanud ajaks, kui meie naaseme oma kahenädalaselt retkelt Rupununisse, ja pakkus lahkelt, et võime koos temaga platoole lennata.
Seega otsisime nüüd suure elevusega Georgetownist Billi, et teada saada, millal tema lennuk lahkub. Lõpuks leidsime ta ühe hotelli baarist süngelt rummikokteiliklaasi põrnitsemast. Tal oli halbu uudiseid. Tellitud varud pidi kohale viima Dakota lennuk, mis enamasti maandus väikesele avatud savannilapile platoo idapiiri lähedal Imbaimadais. See lennurada oli tavaliselt kasutatav kogu kuiva perioodi vältel, kuid vihmahoogude ajal oli see vett täis ja kõlbmatu. Teoreetiliselt pidanuksime seda saama kasutada ka nüüd, aprilli keskel, ent piirkonda olid tabanud ennustamatud vihmahood ja lennuraja asemel ootas mülgas. Bill pidi järgmisel päeval amfiiblennukiga sinna lendama, maanduma Imbaimadai lähedal Mazaruni jõel ning seejärel lennurada valvama ja iga päev olukorrast ette kandma, et kaubalennuk saaks ala kuivades kohe Georgetownist teele asuda ja vajaliku kraami kohale tuua. Ilmselgelt pidi kõigepealt lennukisse mahutama varud, aga kui need on kenasti paigas ja lennurada on endiselt kuiv, võime meie nii-öelda viimase veosena kaasa minna. Lõpetasime üsna tujutult oma joogid ja ütlesime Billile head aega, soovides talle järgmiseks päevaks edukat lendu Imbaimadaisse.
Ootasime Georgetownis, külastades iga päev närviliselt siseministeeriumi, et kuulda uudiseid lennuraja kohta. Teisel päeval saime teada, et vihm on järele jäänud ning kui päikest jagub ja vihma juurde ei tule, peaks lennurada olema kuiv ja kasutuskõlblik umbes nelja päeva pärast. Veetsime need neli päeva, aidates Tim Vinallil Rupununist püütud loomad mugavatesse eluruumidesse paigutada. Põllumajandusministeerium oli meile laenanud botaanikaaia garaaži, mille me seinte äärde kuhjatud puuridega kiiresti miniloomaaiaks muutsime. Suuremaid loomi polnud võimalik sinna majutada ja Georgetowni loomaaed võttis osa neist, sealhulgas suur-sipelgaõgija väga heldelt ajutiste kostilistena enda juurde. Kaiman aga lebas ühes botaanikaaia kanalis, oma kasti sees pooleldi vette peitunud.
Neljanda päeva lõpus tuli Bill Seggarilt raadioteade, et kõik on korras ja kaubalennuk võib lahkuda. Kogu see ja järgmine päev veeti varusid lennukisse. Siis oli viimaks meie kord.
Jätsime hüvasti Timiga, kelle sugugi mitte kadestusväärne ülesanne oli jääda Georgetowni, et vaadata Rupununi loomade järele, ja ronisime kogu oma varustusega veel kord Dakota lennuki peale.
Lend vihmametsa kohal on üsna igav. Meie all laius piirituna ilmetu roheline ookean. Tohutu hulk põnevaid eluvorme, keda me teadsime seal elavat, oli rohelise lohkliku pinna all peidus, kuigi aeg-ajalt libisesid linnud otsekui lendkalad üle puulatvade. Puhuti nägime väikeseid lagendikke, pisikestest hüttidest täpilised, nagu saared metsameres.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.