Sinised õunad. Katrin Kurmiste
Читать онлайн книгу.
vähesed asjad jälle kokku ja Helga viis nad hobusega jaama, kus nad lasterohkuse tõttu kõik lastevagunisse pääsesid. Hobune jäi Helgale ja ta emale tasuks kosti ja peavarju eest.
„Ma kirjutan sulle,” lubas Nelli Helgat kallistades. „Siis saame jälle kokku.”
„Ega minagi tea, kui kaua ma vastu pean või kui kaua mul siin lastakse olla,” ohkas Helga. „Aga eks kuidagi ikka saab.”
Tagasiteel jättis ta hobuse tükiks ajaks metsavahele seisma, kössitas liikumatult vankril ja pidi vastu tahtmist endale tunnistama, et ta oleks kõige parema meelega teistega koos ära sõitnud, sest tal oli hirm selle ees, mis edaspidi juhtuma hakkab.
3
Epp tõusis voodist, lükkas lambanahksed sussid jala otsa, tõmbas hommikumantli hõlmad vaheliti ja vöö kõvasti peale. Õues oli veel täiesti pime, kell võis olla napilt viis. „Meil kella pole vaja, meil Moskva näitab aja,” ümises ta. Siinmail ei taibanud ainuski hingeline, mis kasu seierite ette- või tahakruttimine võiks anda, päike tõusis ikka just siis, kui ta tõusis, nii nagu loodus oli seadnud, ega hoolinud Moskva sakste käsust vähimatki.
Toas valitsev jahedus sundis naist õlgu võdistama. Maja oli juba vana ja seinad lasksid siit-sealt tuult läbi, hädasti oleks vaja palgivahesid samblaga tihendada. Ja ega kütetki praegu, vastu kevadet, liiast olnud. Saalistel polnud enne punaste maareformigi palju metsa, sest talu asus kesk lagedaid välju ja põllumaid, ning see vähenegi, mis oli, lõigati käsu korras talu küljest lahti ja kuulutati riigi omanduseks. Nii tuli toasooja saamiseks põlluäärsest võsast hagu raiuda või käia valla täitevkomiteest raieluba mangumas. Kui esimehel juhtus hea tuju olema, võis paari puu mahavõtmiseks loa isegi välja lunida. Aga mis seal salata, mõnikord, kui häda õige suureks läks, võttis Epp kelgu järele ja vedas seadust rikkudes oma endisest metsast koju mõned mahalangenud puurondid, mis ta juba varakult sel otstarbel oli märgile pannud. Kõige parem oli seda teha lumesajus või praegu, mõnel märtsikuisel varahommikul, mil lumi kõva kooriku peale tõmbas ja äraandlikke jälgi maha ei jäänud.
Epp läks kööki, leidis käsikaudu kobades soemüüri servalt tikutoosi, pani lambi põlema ja keeras tahi väikeseks – petrooleumiga pidi säästlikult ümber käima, selle hankimiseks tuli alati tükk vaeva näha. Nappis palju muudki eluks hädavajalikku: tuletikke, seepi, suhkrut ja soola, rääkimata teest või kohvist. Muidu söögiga suuremat häda ei olnud, keldris jagus veel kartulit, kaalikat ja peeti. Sügisel sai veskil käidud ning lastud normiviljast üle jäänud rukki- ja odranatuke jahuks ja tangudeks jahvatada ning enne jõule pidi lahja kesik end nende toidukirele ohvriks tooma. Laudas olid imekombel äraviimisest säästa suudetud hobune ja kaks lehma, kellest üks veel enne kinnijäämist lüpsta tilkus, ning kümmekond kana, kes küll talvisel ajal laisad munema olid. Linnainimestel oli toiduga hoopis kitsam ja teinekord, kui Epul süda haledaks läks, andis ta mõne kartulipabula või killukese pekki neile, kes talust tallu ringeldes püüdsid oma vanu riideid ja väheseid väärtasju toidukraami vastu vahetada.
Tulehakatuseks kortsutas Epp ajalehe, mille esiküljelt vaatas nõudlikul ilmel vastu võõrapärase välimuse ja karmi silmavaatega vuntsiline mees.
„Ei tea, mis karistuse nad mulle väänaksid, kui avalikuks saaks, et ma isakese Stalini ära käkerdasin ja talle tule otsa pistsin?” mõtles ta muigamisi. „Kümme pluss viis või viisteist pluss viis? Aga kurta ei saa, põleb teine mis mühiseb.”
Siin omaette toimetades kiskus selline mõttekäik näo vägisi naerule, aga tegelikkuses võis säherduse teo eest karistuse saada küll, kui mõni ülipüüdlik ja pahatahtlik võimude sabarakk seda pealt nägi ja kannuste teenimiseks õigeid inimesi valgustama kiirustas, omalt poolt asjale veel vürtsi lisades. Räägiti, et kusagil lähikülas olla üks talumees Stalini pildiga ajalehe peal poriseid saapaid puhtaks kraapinud ja sihukese pühaduseteotuse eest Siberisse sõidu ära teeninud. Räägiti muidugi palju muudki, verdtarretavad hirmu- ja õudusejutud keerlesid suust suhu ja talust tallu, võtsid üha räigema kuju, said juurde tugevamaid värve, muutusid ja teisenesid oma teekonnal tundmatuseni. Kes neid kõiki jaksas kuulata või uskuda.
Õhtul koldesse valmis pandud raod võtsid praginal tuld ja üsna pea hakkas pliidi ümber levima mõnusat soojust.
„Oleks nüüd tassitäis kuuma kohvi piima ja suhkruga, poleks elul nagu vigagi,” unistas Epp. Aga tuli leppida kruusitäie kuuma veega, millele ta lisas näpuotsatäie kuivatatud piparmündilehti.
Äkiline koputus aknaklaasile sundis Eppu ehmunult võpatama, nii et kuum vesi loksus üle kruusiserva käele ja lauale. Midagi head ei saanud selline märguanne kindlasti tähendada. Pimeduse varju all hiilisid tavaliselt ringi need, kes end päevavalguses mingil põhjusel näidata ei julgenud.
Epp kergitas ettevaatlikult lillekirjalise sitskardina serva ja piilus aknast õue. Peaaegu vastu klaasi surutud habetunud mehenägu sundis teda ehmunult tagasi põrkama. Teistkordse tasase koputuse peale võttis ta südame rindu ja piilus uuesti. Mees oli nüüd aknast pisut kaugemale taganenud ja nagu palveks kokku pandud käed rinna kõrgusele tõstnud.
Kes too õues seisja ka ei olnud, kas lihtsalt möödakäija, kes oli teelt eksinud ja tulukest märgates sisse põikas, või põgeneja, kel verekoerad kannul, lubas selline anuv žest ometi oletada, et ta majaelanike suhtes kurja ei haudunud. Epp surus hirmu maha, astus tuulekotta ja lükkas ukse lahti.
„Tulge sisse,” ütles ta lihtsalt, midagi muud lisamata või küsimata.
„Tänan,” vastas mees niisama napilt ja astus Epust mööda.
Köögis osutas naine sõnatult laua ääres olevale pingile. Mees vajus istmele, võttis taskust püstoli ja asetas enda ette lauale. Epp ei taibanud sellise teguviisi tähendust, aga mingit hirmu see temas ka ei tekitanud, pani pigem imestama. Ta vaatas teraselt mehele näkku ja taipas järsku, miks teine talle juba eeskoja hämaruses tuttavana oli paistnud. Kui mustus maha pesta, habe ära ajada, kulunud vammuse asemel tume ülikond ja valge särk selga ning lips kaela mõelda, siis asetus kõik oma kohale. Seda pilti oli ta varemalt maakonnalehes mitmeid kordi näinud. Oli ühel korral käinud kuulamas ka tema valimiskõnet ja tema poolt häälegi andnud, kuigi jutt oli Epu meelest pisut ülespuhutud ja naiivne ning liiga pateetiline. Aga mehe energia ja nooruslik innukus olid teda tookord kaasa kiskunud. Ümbruskonnas liikusid kuuldused, et ta olla koos perekonnaga välismaale põgenenud. Miks ta siis nüüd üksipäini siin ringi hulkus?
„Issand, mis siin toimub? Mida te meist tahate?” Juta ja Elsa olid peaaegu ühekorraga kööki astunud ja oli võimatu vahet teha, kumb hädaldava kiljatuse kuuldavale tõi.
„Pole midagi,” rahustas Epp paanikasse sattunud õdesid.„See on härraTapper, küllap te mäletate.”–„Aga teie,” pöördus ta mehe poole,„pange relv ära. Siin teil seda küll tarvis ei lähe.”
„Vabandage,” pomises mees, „see polnud nii mõeldud… mind aetakse taga… kas ma võiksin peremehega rääkida?”
„Siis peate kabeliaeda minema, siin pole kedagi rohkem kui mina ja mu kaks nooremat õde.”
„Siia te küll jääda ei tohi,” lausus Juta ärritusest kõrgel häälel,„mis siis meist saab, kui tagaajajad tulevad?”
„Naabervallas lasti üks mees metsavendade aitamise pärast maha. Alles üle-eelmisel nädalal,” kinnitas Elsa.
Epp püüdis kinni mehe pilgu. Selles polnud hirmu ega meeleheidet, pigem otsatu väsimus ja ükskõiksus. Ilmselt oli ta varemgi samasuguse vastuvõtu osaliseks saanud ning surmani ärahirmutatud naiste reaktsioonis ei olnud tema jaoks midagi ootamatut ega üllatavat.
„Ehk lubate, et ma natuke puhkan, siis lähen kohe edasi. Kui keegi tulema peaks, võite öelda, et ma teid relvaga ähvardasin,” lausus ta vaikselt.
„Katsuge teie nüüd maha rahuneda,” pöördus Epp Juta ja Elsa poole. „Nii varasel hommikutunnil ei tule siia loodetavasti keegi, aga kindluse mõttes katame akna tekiga kinni, et väljast tuld näha ei oleks.”
Aknaga valmis saanud, läks ta sahvrisse, tõi sealt leiba ja pisut soolaliha ning kallas kruusi