Originaal:

       Agnes Ravatn Fugletribunalet Samlaget Oslo 2013 Raamatu väljaandmist on toetanud sihtasutus NORLA Toimetanud Saima Noor Kujundanud Piia Stranberg Copyright © Agnes Ravatn. Originally published by Samlaget as FUGLETRIBUNALET. Published by agreement with NORTHERN STORIES. Autoriõigus tõlkele: Sigrid Tooming ja OÜ Eesti Raamat, 2019 ISBN 978-9949-658-73-2 ISBN 978-9949-658-74-9 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Euroopa Liidus

      1

      Pulss kiirenes, kui sammusin läbi hääletu metsa. Sekka üksik linnukarje, muidu vaid hallid raagus lehtpuud, tihe rägu ja siin-seal sinkjasroheline kadakas kahvatus aprillipäikeses. Seal, kus kitsas metsatee kingu tagant välja keeras, ilmus nähtavale valgete sirgete kaskede võssakasvanud allee. Iga kase ladvas oli suur oksapusa nagu alustatud linnupesa. Allee lõpus paistis valgeks pleekinud lippaed ja värav. Värava taga maja. Kiltkivikatusega väike vana puumaja.

      Sulgesin enda järel kuuldamatult värava, astusin üle õue ja üles paarist trepiastmest, mis viisid välisukse juurde. Keegi ei tulnud avama, kui ma koputasin, ja ma kohkusin pisut. Panin kotid trepile, läksin tagasi ja hakkasin astuma mööda kiviplaate, mis moodustasid maja ümber teeraja. Maja ees vaade avardus. Taamal teispool fjordi lebasklesid violetsed mäed, kus paistis üksikuid lumelaike. Mõlemast küljest piiras krunti võsamets.

      Mees seisis eemal aias üksikute sihvakate puude all, pikk tumesinises villases kampsunis selg. Ta võpatas, kui ma halloo hüüdsin. Keeras ringi, tõstis tervituseks käe ja tuli raskete saabastega üle kulukarva maa minu poole. Hingasin sügavalt. Neljakümnendates aastates nägu ja keha, mees ei paistnud mingit hooldust vajavat. Peitsin üllatuse naeratuse taha ja astusin talle paar sammu lähemale. Ta oli tõmmu ja suure kondiga. Ei vaadanud kätt andes silma, vaid minust mööda.

      „Sigurd Bagge.“

      „Allis Hagtorn,“ ütlesin ma ja surusin kergelt ta suurt kätt.

      Mitte miski tema pilgus ei andnud märku, et ta mu ära tundis. Või oli ta nii hea teeskleja.

      „Kus asjad on?“

      „Teisel pool maja.“

      Aed tema taga oli surnud põõsaste, vettinud kõrte ja kibuvitste talvehall tragöödia. Kevade saabudes muutub see džungliks. Ta märkas mu murelikku ilmet.

      „Jah. Siin on kõvasti rassimist.“

      Ma naeratasin, noogutasin.

      „Aed on mu naise pärusmaa. Mul on vaja, et keegi mind aitaks, kuni ta on reisil.“

      Sammusin mehe kannul maja taha. Ta võttis mu koti kummassegi kätte ja astus esikusse.

      Ta juhatas mu teisele korrusele, astus vanast trepist tüminal üles. Mööbel mu toas oli lihtne: kitsas voodi, kummut ja kirjutuslaud. Lõhnas puhtalt. Voodi oli lilleliste asemeriietega üles tehtud.

      „Kena tuba.“

      Ta keeras vastamata ringi, kummardus ja väljus, näitas peaga mu vannitoa poole ja läks trepist alla, mina tema kannul, välja ja ümber maja, üle õue väikese kuuri juurde. Puit nagises, kui ta ukse lahti tõmbas ja seina poole osutas: reha, labidas, maakirves. „Kõige pikema rohu puhul läheb vaja vikatit, kas oskad sellega ümber käia?“

      Ma noogutasin, neelatasin.

      „Siit leiad kõik vajaliku. Aiatööriistad,“ jätkas ta.

      „Mul oleks hea meel, kui sa heki enam-vähem korda saaksid. Ja ütle, kui sul mõni tööriist puudu on, siis annan raha.“

      Mees ei vaevunud mulle rääkides otsa vaatama. Ma olin teenija, piirid tuli kohe esimesest hetkest paika panna.

      „Kas kuulutusele oli palju vastajaid?“ lipsas mul keelelt.

      Ta heitis mulle musta tuka alt kiire pilgu.

      „Päris palju.“

      Mulle tundus tema üleolek teeseldud, aga pidin selle alla neelama. Olin tema omand, ta võis teha, mida tahtis. Läksime ringiga ümber maja aeda, möödusime kiviaia veeres marjapõõsastest ja viljapuudest. Õhk oli karge ja külm, ninna tõusis rõske mulla ja kuluheina uits. Ta astus üle madala sepisvärava ja keeras minu poole. „Kinni roostetanud,“ ütles ta, „äkki saad selle korda.“ Astusin üle värava ja läksin talle järele. Aiaservast viis alla fjordi äärde järsk kõrgete astmetega kivitrepp. Lugesin minnes astmed üle ja sain täpselt sada. Siis seisime väikesel kivist kaipealsel, millest paremale jäi lagunenud paadikuur. Kaljuseinad moodustasid meie ümber poolsõõri ja varjasid mõlemalt poolt vaadet paadisillale. See meenutas kohta, kus olin ligi kolmkümmend aastat tagasi oma vanemate üüritud suvila juures ujuma õppinud.

      „Siin on nii ilus.“

      „Ma kavatsen paadisilla lammutada,“ ütles ta, nägu kõrvale pööratud. Fjordilt kanduv tuul sasis ta juukseid.

      „Kas sul paat on?“

      „Ei,“ vastas ta tõredalt. „Noh. Siin ei ole sul kuigi palju teha. Aga oled vähemalt näinud, kuidas siin on.“

      Ta pööras ringi ja asus trepist üles minema.

      Tema magamistuba oli esimesel korrusel, köögi ja söögitoa taga, aknaga aia poole. Magamistoa taga oli ta töötuba.

      „Seal ma kõik päevad enamasti istun. Mind sa suurt ei näe, ja ma tahan, et mind võimalikult vähe tülitataks.“

      Noogutasin selle peale ühe korra aeglaselt, et näidata, et ma mõistan asja tõsidust.

      „Autot mul kahjuks ei ole, ainult jalgratas, millel on kott kaupade jaoks. Pood on maanteed pidi põhja poole viie kilomeetri kaugusel. Hommikusööki tuleb pakkuda kell kaheksa: kaks kõvaks keedetud muna, heeringas, kaks viilu rukkileiba ja must kohv,“ luges ta mulle ette.

      „Nädalavahetusel oled põhimõtteliselt vaba, aga kui sa niikuinii siin oled, siis võid hommikusöögi teha tund aega hiljem kui muidu. Lõuna on kell üks. Õhtusöök kell kuus, selle järel kohv ja konjak.“

      Seejärel kadus mees oma töötuppa ja ma sain rahus tutvuda köögiga. Enamik köögitarbeid olid tublisti pruugitud, aga heas korras, ma avasin sahtleid ja kappe ja katsusin võimalikult vähe kolistada. Külmkapis olid tursalõigud, mis olid meile kahe peale õhtusöögiks.

      Laudlinad olid alumises sahtlis, valisin ühe ja laotasin söögilauale, mille järel katsin laua meile kahele nii hääletult kui võimalik. Sekundipealt kell kuus tuli ta magamistoast, tõmbas laua alt tooli ja istus laua otsa. Ootas. Asetasin kalavaagna keset lauda, kartulikausi tema ette. Tõmbasin endale tooli ja hakkasin istuma, kui ta mu käeviipega peatas.

      „Ei. Sina sööd pärast.“

      Tema pilk vahtis enda ette.

      „See on minu süü, ma vist ei väljendanud end küllalt selgesti.“

      Mul tõusis tomp kurku, võtsin oma taldriku ning panin selle ruttu ja sõna lausumata tööpinnale, pea kumaras ‒ vaat kus limukas.

      Kuni mees sõi, lasksin ma kraanikaussi vett ning pesin puhtaks poti ja lusikad. Ta istus sirge seljaga ja sõi hääletult, tõstmata kordagi pilku. Panin kohvi hakkama, kohmakate liigutustega, leidsin tema tagant klaaskapist konjaki ja koristasin nõud laualt, kui ta söögiriistad käest pani. Valasin tassi kohvi, õhukesse pitsi konjakit, asetasin need kandikule ja viisin selle tärinal tema ette. Kui ta seejärel tõusis, söögi eest tänas ja tagasi töötuppa läks, istusin lauda ja sõin oma jahtunud portsjonit, valasin kartulitele pooleldi tahkunud võid. Jätsin ülejäänud nõudepesu pärastiseks, pühkisin laua ja tööpinna puhtaks ning läksin üles oma tuppa. Pakkisin kõik oma asjad välja, panin riided, sokid ja aluspesu kummutisse, raamatud kirjutuslauale virna. Kontrollisin, et mu telefon oleks välja lülitatud, ja pistsin selle kirjutuslaua sahtlisse. Ma ei kavatsenud seda enam sisse lülitada muidu kui hädakorral. Pärast seda istusin ma liikumatult, kartes kolistada. Alt ei kostnud ühtki häält. Lõpuks pesin end vannitoas ja heitsin magama.

      2