Orpheuse Raamatukogu

       2/2019 Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell Takerdunud maa Originaal: The Tangled Lands 2018 Sarja koostaja Raul Sulbi ISSN 2228-0464 ISBN 978-9949-661-21-3 ISBN 978-9949-661-22-0 (epub) The Alchemist © 2010 by Paolo Bacigalupi. Alkeemik. Tõlkinud Martin Kirotar, © 2012 The Executioness © 2010 by Tobias S. Buckell. Hukkajanna. Tõlkinud Maria Reile, ©2019 The Children of Khaim © 2018 by Paolo Bacigalupi. Khaimi lapsed. Tõlkinud Andreas Ardus, ©2019 The Blacksmith’s Daughter © 2018 by Tobias S. Buckell. Sepa tütar. Tõlkinud Tatjana Peetersoo, ©2019 Järelsõna autor Raul Sulbi © 2019 Kaanepildi autor Meelis Krošetskin © 2019 Toimetanud Eva Luts Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi Kirjastus Fantaasia Tartu 2019 Trükitud OÜ Greif trükikojas

      I OSA

      ALKEEMIK

      Paolo Bacigalupi

      1

      Oma viimast voodit naabrile müüa on raske. Raskemgi veel, kui su ainus laps klammerdub ämblikuna voodiraami külge ja iga kord, kui sa üritad teda eemale kiskuda, karjub ta nii, nagu raiutaks tal käsi otsast

      Neli Alacani meest olid juba kohal, näljased ja õnnelikud, et said oma rammuga paar penni teenida. Ka Lizca Sharma seisis sealsamas oma kallis teemantidena sädelevas kleidis ja vaatas, et neljasambaline voodi väljaviimisel viga ei saaks.

      See voodi oli tõeliselt massiivne mööbliese, lapse jaoks lausa naeruväärne. Jiala ei vajanud oma väikeste käte ja jalgade sirutamiseks nii laiu avarusi. Kuid raami sisse olid graveeritud Jhandpara hõljuvate paleede pildid. Sammaste ümber põimunud iidsed pilvedraakonid ronisid üles voodikatte poole, kus kokkurullitud võrke hoidvad puitküünised nutika vaskklambri ja hingede abil avanesid, et palava ilma puhul sääsevõrgud valla päästa. See oli ilus voodi. Väga fantaasiaküllane. Täis Jhandpara kunagise hiilguse elujõudu. Antiikese, mis oli valmistatud pistrikupuust – peenest punakast puidust, mis oli nüüdseks juba ammu okasväätide alla mattunud – ja seetõttu kolmekordselt väärtuslik.

      Voodi müügist saadud rahaga oleksime mitu kuud süüa võinud.

      Aga kuueaastase Shiala jaoks, kes armastas seda voodit ja oli juba näinud, kuidas kogu ülejäänud mööbel ükshaaval kadus, paistis kõik hoopis teistmoodi.

      Ta nägi, kuidas meie teenijad ja lapsehoidjad haihtusid nagu kuumal ahjuraual sisinaga aurustuvad veepiisad. Ta jälgis seinavaipade lagunemist ja nägi, kuidas meie geomeetriliste mustritega vaibad alacanlaste õlgadel minema kanti, kui meesterodu meie marmorsaalidest välja marssis, tihedalt üksteise järel nagu vorstid lihakarnis. Voodi oli viimane piisk karikasse. Neil päevil kajasid meie tubadest vastu ainult meie endi harvad sammud. Varikatuste all ei kõlanud enam klaveri hääl ja meie maja viimane soojuseraas oli põgenenud minu väävlihaisusesse töötuppa, kus lõõmas veel üksik lõke.

      Jiala jaoks tähendas tema üüratu ja kauni voodi kadumine viimast võimalust vastu hakata.

      «EIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!»

      Esmalt katsusin teda lohutada, siis eemale lohistada, aga ta oli imikueast saadik kasvanud ja meeleheide andis talle jõudu juurde. Kui ma ta madratsi küljest lahti rebisin, haaras ta ühest jämedast voodisambast ja põimis oma käed selle ümber. Ta surus põse vastu pilvedraakoni soomuseid ja karjus edasi.

      «EIIIIIIIIIIIIIIIIIII!»

      Me katsime oma kõrvad, kui ta hääl tõusis kristalli purustava noodini.

      «EIIIIIIIIIIIIIIIIII!»

      «Palun, Shiala!» anusin ma. «Ma ostan sulle uue. Niipea, kui me raha saame.»

      «Ma ei taha uut!» röökis tema. «Ma tahan seda!»

      Pisarad voolasid mööda ta punaseks tõmbuvat nägu alla.

      Ma sakutasin teda. Proua Lizca ja minu selja taga seisvate töömeeste hukkamõistvad pilgud tekitasid minus piinlikkust. Lizca meeldis mulle ja nüüd nägi ta mind mu kõige halvemal hetkel. Nagu poleks tühjast majast veel piisanud. Nagu poleks mu tütre viimase omandi müük veel piisavalt alandav, anusin nüüd lapselt koostööd.

      «Jiala, see on ainult natukeseks ajaks. Pealegi jääb voodi proua Lizca juurde, ainult pisut kanalit mööda allavoolu. Sa võid tal külas käia, kui tahad.» Vaatasin Lizca poole ja lootsin meeleheitlikult, et ta ei hakka vastu vaidlema. «See on siinsamas kõrval.»

      «Ma ei saa siinsamas kõrval magada! See on minu voodi! Sa müüsid kõik muu ära! Meil pole enam midagi! See on minu voodi!» Jiala karjumine muutus veel valjemaks ja tõi kaasa köha, mis vaheldus karjetega, kui ma püüdsin tema käsi lahti kiskuda.

      «Ma ostan sulle uue voodi,» ütlesin ma. «Sellise, mis on printsessi vääriline.»

      Aga tema röökimine läks ainult valjemaks.

      Greifikriisked jätkusid ja töölised hoidsid käsi kõrvadel. Vahtisin ahastades ümberringi ja otsisin tema südamevalule mingit rohtu, et ainult peatada seda köha, mida ta halades esile kutsus.

      Nii rumal. Ma olin olnud nii rumal. Oleksin pidanud Pilat paluma, et ta Jiala välja viiks, ja andma töölistele korralduse, et nad tuleksid tasahilju nagu vargad. Vaatasin toas ringi ja nägin töömeeste nägudel midagi ootamatut. Vastupidiselt Lizcale, kelle näoilme oli kivine ja ärritatud, ei väljendanud töölised üldse mingit pahameelt.

      Ei mingit kannatamatust.

      Mitte raasugi viha.

      Ei üleolekut ega põlgust.

      Ainult kahjutunne.

      Need põgenikest töölised tulid üle jõe Alam-Khaimist, et sandikopikate eest tööd teha, ja neilgi oli minust kahju. Määrdunud linased särgid rippusid lõdvalt nende küürus õlgadel ja katkiste nahkkingade seest piilusid välja külma muda koorikuga kaetud varbad, aga ikkagi oli neil minust kahju.

      Nad olid oma kodulinnast põgenedes kõigest ilma jäänud. Kui nad sealt lahkusid, vähene järelejäänud varandus seljas kolisemas, tõid nad kaasa ainult penid ning vinguvad ja tatised lapsed, kes klammerdusid nende jalgade külge. Nad triivisid risuna põgenike jões, mis oli Alacanist välja voolama hakanud, kui nende linnapea ja majistrid otsustasid, et linna ei saa enam kaitsta ja neil tuleb hoopis kiiresti taganeda, kui nad tahavad okasväätide pealetungi eest pääseda.

      Need Alacani mehed, kes olid oma elus kõigest ilma jäänud, haletsesid mind. See ajas mind raevu.

      Ma karjusin Jiala peale. «Mida ma siis tegema peaksin? Kas jätan su nälga? Ei anna enam sulle ja Pilale süüa? Ehk peaksime kõik õle sees istuma ja talv läbi hiirekonte närima, et sina saaksid oma pistrikupuust voodis magada?»

      Muidugi hakkas ta selle peale ainult kõvemini röökima, aga nüüd juba hirmust. Ma karjusin ikkagi edasi. Tõstsin häält ja lõugasin temast valjemini. Tõin kuuldavale loomaliku möirge, et hirmutada last, keda ma veenda ei suutnud. Kasutasin oma suuremat kasvu ja jõudu, et põrmustada tilluke ja meeleheitel vastane.

      «Jää vait!» röökisin. «Meil pole enam midagi, saad aru? Mitte midagi! Meil pole enam valikut!»

      Jiala vajus norgu ja tema kisa muutus masendunud nuukseteks, millest sai veel sügavam köha. See hirmutas mind veelgi rohkem. Kui köha ei kavatsenudki järele anda, pidin ma selle vaos hoidmiseks loitsu kasutama. Mida ma ka ei teinud, muutis see kõike ainult hullemaks.

      Jiala ei hakanud enam vastu. Ma kiskusin ta voodist eemale.

      Lizca andis alacanlastele märku ja nad hakkasid suurt mööblitükki osadeks lahti võtma.

      Tõmbasin Jiala enda ligi ja tundsin, kuidas ta värises ja ikka veel kuuldavalt, aga vastu vaidlemata nuuksus. Olin tema tahtejõu murdnud. See inetu lahendus tegi meist