Takerdunud maa. Тобиас С. Бакелл
Читать онлайн книгу.
Ime oli mu pahviks löönud.
«Papa?»
«Minuga on kõik korras, Jiala.» Ma hakkasin naerma. «Enam kui korras.»
Kallistasin teda nuuksudes. Tänasin Marat oma tütre pääsemise eest. Olin tänulik, et mu oma hinge hukkamine oli edasi lükatud.
Selle kõige taga aga tõstis pead üks uus mõte ja veelgi suurem lootus. Esimest korda kõigi minu katsetuste jooksul oli okasväät tõeliselt surnud, jätmata maha isegi raasukest oma mürgist.
Viisteist aastat pole liiga pikk aeg, et leida moodus maailma päästmiseks.
3
Muidugi pole miski nii lihtne, kui me tahaksime.
Pärast esimese tormaka katse edu suutsin ma hakkama saada märkimisväärse rea täielike läbikukkumistega, mille tulemusena oleksin peaaegu terve maja õhku lasknud. Veelgi enam pani mind muretsema see, et ehkki Jiala oli üle elanud kokkupuute okasväädiga, läks tema köha pärast seda palju hullemaks. Talvine niiskus süvendas haigust ja nüüd vappus ta iga päev köhahoogudes. Tema väikesed kopsud näisid olevat otsustanud alla vanduda.
Ta oli liiga noor, et taibata, kui tõsine ta köha varem oli olnud ja kui väga see mulle muret tegi, aga pärast vahejuhtumit okasväädiga tõi läkastamine ta huultele verepritsmed. Okasväät oli teda igavesse unne suigutades tema keha kallal kurja hävitustööd teinud ja nüüd pani see kahju kopsud verevalt punetama.
Hoidusin võluväe kasutamisest võimalikult kaua, aga Jiala köha läks aina hullemaks ja haigus kaevus üha sügavamale tema kopsudesse. Pealegi oli see ainult tilluke loits. Piisavalt sõnumist, et teda elus hoida, ei rohkem ega vähem. Ma sulgesin lõhed tema väikestes kopsudes ja tõrjusin vere tema huultelt tagasi. Võib-olla tärkas mõne taluniku põllul seetõttu mõni okasväät, mida toitis minu valla päästetud võlujõud, aga mu loits oli tõesti imetilluke ja Jiala häda oli liiga suur, et sellest mööda vaadata.
See oli meie saladus.
Isegi Pila ei teadnud midagi. Keegi peale meie ei tohtinud sellest midagi kuulda.
Istusime Jialaga töötoa nurgas keset tekke, millesse ta end tuleaseme juures magades mässis – see oli viimane soe paik kogu majas. Kasutasin loitsimiseks Majister Aruni raamatust maha kritseldatud märkmeid.
Tema sulg oli vahe, ehkki ta oli juba ammu Hukkaja kirve all surnud. Tema pärgamendile talletatud mõtted olid kui läbi aja meile ulatatud abikäsi. Tindi imeväe abil sai tema minevikust meie tulevik. Rosmariin ja pkana-lill, lagritsajuur ja kitsepiimast valmistatud rahustav koor. Segasin kõik kokku. Piimaga segunedes praksusid pkana-lille kollased õielehed nagu tuli ja paiskasid õhku unede suitsu.
Võtsin pisut kreemi sõrmusesõrmele, kust olin juba ammu kolm kullast abielusõrmust ära võtnud, ja määrisin segu Jiala laubale, tema tumedate paksude kulmude vahele. Siis tõmbasin tal särgi seljast ja kandsin kreemi ka tema rinnale, kopsude kohale. Pkana kollane jälg tuksles tema nahal, nagu oleks see valmis süttima.
Kui me seda väikest loitsu punusime, kujutlesin Jhandpara suuri majistreid, kes ravisid oma kaarduvatelt rõdudelt terveid rahvahulki. Tol ajal kasutati võlujõudu mõtlematult.
«Papa, sa ei peaks,» sosistas Jiala. Taas haaras teda köha ja ta vappus sügavalt läkastades ettepoole, surudes oma kopsudele nagu tsirkuse musklimehed pigistavad granaatõunu, kuni punane mahl nende sõrmede vahelt alla niriseb.
«Muidugi pean,» vastasin. «Ole nüüd tasa.»
«Aga nad saavad su kätte. Juba see lõhn...»
«Kuss.»
Siis laususin Majister Aruni iidsed laused ja lasin kõlada sõnadel, mida ei saa enam kunagi tagasi võtta, kui need on kord välja öeldud. Häälikud kõrvetasid mu keelt, kui mu suu nende sõnade võimu pruukis. Kasutasin iidsete võimu. Jhandpara unelmaid.
Tuba täitus maagia väävlise haisuga ja nüüd pudenesid mu huultelt ümarad tervendamishäälikud, mis keerlesid nagu tuulerattad ja tabasid kollast kreemi mu sõrmejälgedel.
Maagia tungis Jiala sisse ja kadus. Pkana-lille kreem tõmbus kuludes rohekaks ja tuba sai täis vabanenud võlujõu suitsu. Meid ümbritses hämmastav vägi, millega meid sidusid vaid pisuke pingutus ja mõned vähesed sõnad. Maagia. Vägi, millega võis teha kõike. Isegi hävitada impeeriume.
Avasin aknaluugid ja piilusin välja, tumedate kividega sillutatud tänavale. Seal polnud kedagi ja ma lehvitasin kähku tuult, et võlukunsti lehka välja ajada.
«Papa, mis siis, kui nad su kätte saavad?»
«Ei nad saa.» Ma naeratasin. «See on pisike maagia, mitte mõni suur sillaehitus. See pole isegi viljakusloits. Haavad sinu kopsudes on väikesed. Keegi ei saa sellest kunagi teada. Peagi saab balanthast täiustatud. Siis ei pea enam keegi selliseid tillukesi loitse varjama. Siis on kõik jälle hästi.»
«Räägitakse, et mõnikord lööb hukkaja tormakalt ega raiu oma ohvrit halastavalt. Ta paneb nad tõmblema. Linnapea maksvat talle lisatasu, et võlukunsti kasutajatest hoiatavat näidet teha.»
«See pole tõsi.»
«Ma nägin seda.»
«Ei näinud.»
«Eelmisel nädalal, kullaturul. Otse keset väljakut. Olin seal koos Pilaga. Rahvasumm oli nii tihe, et me ei pääsenud minema. Pila kattis mu silmad kinni, aga ma nägin läbi tema sõrmede. Hukkaja muudkui raius ja raius ja raius ja raius ja mees karjus nii kõvasti ja siis ta jäi vait, aga Hukkaja ei teinud head tööd. Lihunikuemand ütles, et see polnud puhas hoop. Ta ütles, et tema saab oma sigadega paremini hakkama.»
Sundisin end naeratama. «See pole meie mure. Igaüks kasutab pisut maagiat. Keegi ei pane meid tähele, kui me endale tähelepanu ei tõmba.»
«Ma ei tahaks näha, kuidas sind raiutakse ja raiutakse ja raiutakse.»
«Vaata siis, et sa jood korralikult Pila lagritsateed ja ei külmeta. Saladuste pidamine on keeruline. Kõige parem, kui teadjaid on ainult kaks.» Ma puudutasin tema laupa. «Sina ja mina.»
Sikutasin vuntse. «Tõmba ka, et meil õnne oleks.»
Aga ta keeldus ja jäi lohutamatuks.
Kuu aega hiljem, kui julma kevadise lume porised räbalad asendusid niiske, soojeneva mulla magusa lõhnaga, tegin ma balanthastile viimased täiendused ja päästsin ta okasväädimüüri vastu valla.
Lahkusime linnast keset pilkast ööd ja suundusime mööda poriseid teid ida poole, balanthast kotiga seljas. Jiala, Pila ja mina. Kui pimedus maa oma rüppe võttis, läksid okasväädirühmade naised koos oma tule ja kirvestega minema ja lapsed, kes end nende jälgedes hoolikalt ritta võtsid ja seemneid korjasid, andsid samuti alla. Meie katsel ei pidanud olema ühtki tunnistajat. Öö oli jahe ja ebamugav. Hoidsime tõrvikuid kõrgel pea kohal.
Minu üllatuseks jõudsime okasväädimüürini kõigest kahe tunniga.
«See on edasi liikunud,» pomisesin.
Pila noogutas. «Kartulimüüjannad ütlevad, et nad on palju põlde kaotanud. Mõnedel neist ei avanenud isegi võimalust viimast saaki välja kaevata.»
Paljude kihtidena üksteise ümber põimunud okasväädid kõrgusid meie kohal – see oli esimene viirg läbitungimatust metsast, mis ulatus kuni kuulsa Jhandparani. Tõrvikuvalguses heitsid okasväädid veidraid näljaseid varje, nagu sooviksid meid oma uinutavasse embusse kiskuda. Torkasin oma tõrviku usjate kasvude vahele. Oksaraod praksusid ja väänlesid kuumuse käes ja mõned askleepiaslikult paksud kaunad lõhkesid, külvates maapinnale uusi seemneid.
Kõikjal piki tihniku serva, kus väädirühmad olid põletanud ja lõiganud, olid välja ilmunud noored rohelised kasvud, aga sügavamal olid okasväädid puitunud, läbitungimatud ja jämedad. Teravad