Avakontor. Jüri V. Grauberg
Читать онлайн книгу.
töösse süveneda. See polnud lihtne, sest kohe tema lähedal asus üsnagi kogukas multifunktsionaalne printer ja see sahistas ühtelugu trükitud paberit välja sülitada, millele siis keegi jälle jalgade põntsudes järele tuli. Kuna printer oli kogu tiimi peale üks, siis oli ikka ja alati keegi, kes printerist trükitut ära viis. See segas keskendumist. Mõnikord, kui noormehel keskendumine eriti raske oli, soovis ta südamest, et see kogu aeg nagistav masin rikneks. Lõplikut ja pöördumatult. Isegi suitsu võiks välja ajada. Oleks midagigi vahelduseks, rutiinivälist.
Väljalaenatud rahast oli natukene kahju, aga Vildersen mõtles, et kui mitte enne, siis palgapäeval maksab Eileen võla ehk ära. Või siis järgmisel palgapäeval. Raamatupidajana peaks ta ju ikka selle eest hea seisma, et kõik arved saaksid makstud. Ka võlgu võetud raha.
II peatükk
„Muudkui aga kohvitate?“ torises Kalev Kurgvee, kui nägi Keni kohvimasina juures toimetamas. „Kui saad nii vanaks kui mina, siis on sul magu untsus ja võib-olla isegi kirurginoaga kallal käidud.“ Kalev töötas samuti tehnikajuhina ning tuli just välja helistamisboksist ja oli üsna pahur.
„Ära kutsu kurja koju,“ muigas Vildersen vastuseks ja uuris seejärel, „kes sinu tuju ära rikkus?“
„Info ei liigu tead, info ei liigu... Täpselt nagu kunagi Tšernobõlis, kus sulle keegi mitte kunagi ja mitte midagi ei rääkinud. Ei mingit infot!“
„Aga täpsemalt?“
„Ühe minu objekti peale läks korraga neli meie meest. Kaks santehnikut, kliimamees ja elektrik.“ Kalev lisas paar mahlakat vandesõna. Nad olid köögiosas vaid kahekesi ja mees võis seda endale lubada. „Vaja oleks olnud vaid kliimameest ja kõik!“
„Dispetšer pani jälle pange?“
„No-jah! Tuli ühtejärge kaks väljakutset ja Liina saatis välja täieliku täiskomplekti,“ torises Kurgvee pahuralt. „Mingi kondentsatsioonivee tilkumise pärast kliimaseadmest jooksutasime mitut mees korraga. No milleks?“
„Klient nägi, et me oleme eluga asja juures…“ muigas Ken.
„Klient nägi hoopis seda, et meil info ei liigu, nägi, et raiskame tööjõuressurssi ja nägi, et me ei oska üldse töid organiseerida. Niimoodi võime sellest objektist väga lihtsalt hoopistükkis ilma jääda.“
„Liina on ennegi igasugustele väljakutsetele jõuliselt reageerinud…“
„…ja mehi ilmaaegu jooksutanud ja meie firma marki täis teinud. Vot!“ lõpetas Kalev selle jutu ja uuris, „mitmes kohvitass see sul täna juba on?“
„Vist neljas... Mis siis?“
„Pole poolt päevagi veel möödas, aga sinul on juba neljas tass kohvi. Musta kohvi pealegi.“
„Mis sellest siis on?“
„Ega muud polegi kui seda, et kuuekümneselt on ka sinul pool magu välja lõigatud nagu minul,“ seletas Kalev. „Minu magu läks Tšernobõli nahka, aga teie, noored inimesed, tapate päevas liitrite kaupa musta kohvi juues oma tervist lausa vabatahtlikult.“
„Kõik ju joovad…“
„Just! Kollektiivne suitsiid. Igapäevased, kroonilised kohvijoodikud jooksevad surma poole samamoodi nagu polaaraladel karjas merre tormavad lemmingud seda teevad. Millelegi mõtlemata ja tagasipöördumatult,“ torises Kalev sõbralikult ning sandis nõu, „joo mahla, joo kasvõi sidrunivett aga ära lürbi seda kohvi nii palju endale sisse.“
„Kohv on mõnus ju. Ergutab…“
„Sul pole niisugust ergutust vaja. Vaata parem aknast välja. Puhka silmi. Seitsmendalt korruselt näed kaugele ja on ka mida vaadata. Või kui närv on must, vaata meie ilusaid naisi,“ soovitas Kalev sõbralikult.
Kurgvee oli olnud nende meeste hulgas, kes aastakümneid tagasi viidi sunniviisil Tšernobõli tuumajaama avariid likvideerima. Ta oli sattunud radiatsiooniluuresse ning sõitnud autoga tuumajaamast kolme-neljakümne kilomeetri kaugusel külades ringi ja mõõtnud radiatsioonitaset. Kalev oli pidanud ka päevikut ja saatnud seda jupphaaval koju. Kui ta lõpuks Tšernobõlist pääses, selgus, et mitte ükski kiri, kus olid sees päevikuleheküljed, ei olnud koju jõudnud. Mehel oli sellest ääretult kahju, aga teha polnud enam midagi. Mis kadunud, see ka kadunud.
Iga kord, kui firmas üks ei teadnud, mida teine tegi ning niimoodi lihtsalt töid ja tegemisi dubleeriti, siis torises Kalev alati, „Tšernobõlist saan veel aru, sest seal võib-olla ei tohtinudki info liikuda, sest see oleks imbunud ka välismaale ja oma rahva eest taheti samuti katastroofi suurust varjata, aga ma ei saa aru, mida meie varjame ja miks varjame? Miks me ei taha töötada lihtsamalt ja kõigile arusaadavamalt? Miks meil tööalane info ei liigu? Selles kuradima avakontoris pole avatust.“
„Sa näed asju liiga tumedates toonides,“ arvas Ken. „Keda kohv enne tapnud on?“
„Tapnud võib-olla pole, aga sandiks on teinud kindlasti.“
„Ära aja hullu juttu,“ polnud Vildersen nõus. „Kohvitamist ei saa ju ikka Tšernoboliga võrrelda.“
„Muidugi ei saa, aga kui magu untsus, siis tulevad minu sõnad meelde. Usu mind!“
Kurgveel opereeriti mitu aastat tagasi magu ja ta oli veelgi hiljemgi millegipärast noa all käinud ning töötas enda sõnul veel ainult sellepärast, et tütrel oleks kergem eluasemelaenu tagasi maksta. Mõni aeg tagasi, kui ta joomasurma surnud väimeest mattis, purskas mees vihaselt,„oleks surnud kiiritusesurma, siis ehk oleks justkui asja eest, aga end lihtsalt lollist peast surnuks juua? No mis mehe tegu see peaks olema?“
„Avakontoris pidavat erinevate uuringute järgi info liikuma paremini ja kiiremini kui kabinettide vahel,“ teadis Ken. „Miks siis nüüd info ei liikunud ja dispetšer täispaketi rakendas?“
„Ei mina tea,“ vastas Kalev mornilt ja lisas, „see avakontorite värk pole mingi innovaatne või kaasaegne asi vaid on täpselt samasugune totakas ja inimvaenulik kolhoos, kuhu eestlasi möödunud sajandi neljakümnendate lõpul sunniti minema. Oma taludest ehk kabinettidest välja ja kolhoosi, avakontorisse!“
„Avakontor tugevdavat tiimitunnet ja tõstvat töötahet…“
„Ja-jah!“ torises Kurgvee. „Boss istub minust kuus lauda tagapool, aga mul on tööpäeva lõpus kukal tema silmavaatest nii kuum, et tuleb tahtmine minna peldikusse ja kuumavat kukalt külma veega pesta. Ja mina ei kannata seda kuradima karjainstinkti juurutamist. Ma pole kariloom vaid inimene ja hindan privaatsust.“
„Niisiis, et nõukaaegne kolhoos, mitte kaasaegne avakontor,“ irvitas Ken.
„Just täpselt!“ kinnitas Kalev. „Tead ju, et ajalugu kordub. Läheb spiraalina üles või alla… Korduvad samad sündmused, aga teise nimega ja veidi teises kontekstis. Ja alati on igasuguseid teadjamehi, kes oskavad sitta saiaks rääkida. Ja lõputu kari lambaid, kes seda möga jumaliku tõena võtavad ning kuulekalt kaasa määgivad.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно