Jüri v. Grauberg

      O L L E

      Kaanekujundaja

      SIIRI KASK

      ISBN 978-9949-88-829-0 (trükis)

      Auratrükk

      [email protected]

      ISBN 978-9949-01-043-1 (epub)

      Jüri v. Grauberg

      O L L E

      2019

      Romaan on pühendatud neile töökeskkonna volinikele,

      kes on sattunud tööandja ülekohtuse töökiusu alla...

      Jüri v. Grauberg

      

      

      

      

      Proloog

       Õhus polnud enam kevadisi tuuli, oli vaid jahe sügisniiskus ja ka linn oli hulga tulederikkam kui kevadel, sest sügisene pimedus tuleb ju õige varakult. Soojuskiirgurid tegid, mis nende võimuses ning katuseterrassil oli peale Lauri veel nii mõnigi inimene hilissügisest linnavaadet nautimas. Restorani „Komeet“ katuseterrassil istus sama laua taga, kus pool aastat tagasigi, Lauri Lambakahar. Prohmakas ärimaailmas, kus ta lausa iseenese lollusest oma firmast ilma jäi, polnud meest muserdanud. Kolmekümnendates aastates kutti niisugused asjad tavaliselt enam ei mõjuta. Tavaliselt. Mõni hakkab küll kurvastusest jooma, aga Lambakahar oli läbi ja lõhki tegudeinimene.

       „Tere! Sa kutsusid mind...” ütles Peeter Garten ja istus Lauri vastu laua taha. „Ja oh sa kurat, jälle on „Martini” laual! Sa tead ju, et ma ei tohi seda juua!”

       „On vaja välja mõelda uue firma uus nimi, kulla kamraad,” muigas Lauri. „Ja sul tuleb see väga lihtsalt välja, kui sa „Martiinit” jood.”

       „Tuleb välja jah, solk ju joomiseks,“ torises Garten ja uuris, „kas meie uus firma lendab kah kui komeet järgmise naise saba alla?“

       „Ole sa... Seda hirmu mul nüüd küll enam ei ole!“

       „Räägi parem, mis jama sul selle Kairiga oli? Kuidas sa meie firmast ilma jäid? Nägin, et midagi susises, aga täpsemalt ei tea ma midagi.”

       „Alguses oli suur armastus ning siis tuli õudne jama. Nagu ikka, sest miski ilus siin ilmas ei kesta kaua ega jää ka karistamata,” filosofeeris Lauri ohates. „Mu naine sai kusagilt teada, et ma Kairiga sehkendan ja nõudis kohe lahutust ning loomulikult ka poolt firma vara.”

       „Sa vormistasid lahutuse käigus kogu firma Kairi nimele? On mul õigus?”

       „Jah! Ja loll olin... Kuradi loll...” tunnistas Lauri ja lisas mitu trükimusta mittekannatavat vandesõna. „Kairi, kuradima lehm, soovitas mulle ühte väga head notarit, aga ei öelnud, et see notar on tema elukaaslane. Rääkis kogu aeg, et kasvatab üksi kahte last, aga oma notarit ei nimetanud mitte poole sõnagagi. Mõtlesin, et kannan firma Kairi nimele, abiellun temaga ja elan nagu härra edasi. Ja minu naine saab ülbuse eest vaid tühjad pihud.”

       „Sellepärast sa siis ära kingitud firmast ära läksidki, et Kairi tegi su lagedaks?”

       „Ega ma ise oleks läinudki, aga Kairi, kui firma uus omanik, laskis mu lihtsalt kohe lahti ja oligi kõik. Mõni päev pärast seda, kui sina läksid tema soovil uusi väljakutseid otsima...” urises Lauri.

       „Kuradima viisakalt loll termin – läks uusi väljakutseid otsima,“ märkis Garten hapu näoga. „Nüüd on nii, et tööd mul pole, elada on vaja ning alimendid on kah kaelas. Ja äri ka enam teha ei julge. Oled kuulnud? Teine mees juba jäi vahele.”

       „Aare siis?“

       „Muidugi!“

       „Kuidas ta nii loll oli? Kas keegi pani kitse?“

       „Ei tea. Ja ega vahelejäämiseks pea tingimata loll olema… Aitab kui võmmidel juhtub mingi info olema või siis lihtsalt tobe force majeure. Ka niimoodi juhtub, kahjuks…“

       „Kardad ise ka midagi?“

       „Jah... Ei… Kõik justkui puhas, aga mine sigu tea. Võmmid pole ka sugugi lollid…“

       „Alimentide maksmisest saad ju kõrvale hiilida...”

       „Ei hiili kõrvale! Pereväärtused maksavad ka midagi.”

       „Pereväärtused? Naerukoht sinu puhul...”

       „Ära õienda,” vihastus Lauri. „Mis sina targem oled?”

       „Minul pole ka enam firmat ja pole nagu sinulgi töökohta, aga vot perekond on alles. Ja vangi aitasin sul vaid ühe mehe panna.”

       „Olgu, olgu! Ära seleta,” rahustas Lauri. „Mul polnud ju õrna aimugi, et too Ingmar, kellest me patuoina tegime ja kes meie eest sidima läks, on Kairi poolvend.“

       „Oh-sa raisk!“ Peetri silmad läksid üllatusest suureks. „Kairi maksis siis just selle eest meile kätte ja veel nii karmilt!“

       „Just nimelt! Kogu tema armastus polnud muud kui mäng, et mulle kätte maksta... kurat ma ütlen,“ ja Lauri vandus seda väidet kinnitades jälle päris rõvedalt. „Kardan, et see pole veel kõik. See lits risti ette ei löö!“

       "Miks sa kardad?"

       "Lits nuhkis minult äri kohta üht-teist välja. Mõnikord, kui ta mul kaelas rippus ja mõnusalt nurrus, oli ta väga varmas küsima ja uurima. Brasiilia kohta näiteks ja kõike muud ka. Kuradi nuhk! Samasugune nagu kunagine Mata Hari! Ma sain sellest alles hiljem aru. Siis kui firma oli käest läinud ja ise töötu,“ urises Lambakahar ja lisas mõtlikult, „võibolla on Aare vahelejäämine just tema süü..."

       „Keppi said ju ikka?“ noris sõber.