Aed, armastus ja maksud. Heather Cochran
Читать онлайн книгу.
uuesti helises, haugatasin sellesse: „Tean küll – ma olen kohutav. Näete, jõudsin teist ette. Üllatus!”
„Ee… siin Jody vastuvõtust. Teil on kella kolmeks kokku lepitud kohtumine ja kliendid on kohal.”
„Ohh! Muidugi, tulen kohe.”
Pidin ennast kokku võtma. Hingasin sügavalt sisse ja heitsin pilgu kellale. See tõi mu näole naeratuse ning pani vähemalt korraks kõned unustama. Kell oli täpselt kolm. Nad olid punktuaalsed.
Selle põhjal, kuidas Ritterid oma makse ette maksid, olin oletanud, et nad on punktuaalsed. Kujutasin neid vaimusilmas täpselt ette: onulik endine raadiojaama juht Donald Ritter, kelle kõht on golfisärgi all kummis ning jalas igaks otstarbeks sobivad paelteta kingad, ning Miriam, kes oli alles sel aastal tööle läinud ning töötas poole kohaga lasterõivaste kaupluses. Ta käis iga nädal juuksuris, oli ristsõnahaige ning kandis arvatavasti oma kudumistööd kaasas raadiologoga riidest kotis.
Muidugi ma ei teadnud, kas kujutluspilt, mille olin loonud, vastab tõele. Seda ei saanud kunagi teada, enne kui kontrollitav mu boksi astus. Kuid mulle meeldis see mäng lausa pööraselt, eriti hetk selle vahel, kui ma veel kindel polnud, ning mõni sekund hiljem, kui juba teadsin. Kujutlege elu. Kas see on teil olemas? Tõesti olemas? Tõstkem siis eesriie ja toogem välja Donald ja Miriam.
Astusin meie asjalikku vastuvõturuumi ja vaatasin ringi. Ootajaid oli kolm. Üksikut meesterahvast silmitsedes teadsin kohe, et ta on liiga libe. Mehel oli seljas healõikeline ülikond ja jalas krokodillinahast kingad. Minu omad, Ritterid, olid säästjad. Nad polnud jõukad, kuid minu arvestuse järgi olid nad viimase kahekümne aasta jooksul hoidnud kokku kümme protsenti Doni teenistusest. See ülikonnas sell kulutas oma riietele päris kõvasti (tõenäoliselt küll krediidina).
Pealegi oli krokodillimehe olekus mingi õline, ma-olen-parem-kui-sina hoiak. Donald ja Miriam olid leebemad ja tagasihoidlikumad. Aasta tagasi annetasid nad lastehaiglale oma vana auto ning polnud seda isegi täies ulatuses tulumaksusoodustusena kirja pannud.
Ukse kõrval istuv paar oli liiga noor. Teadsin, et Ritterid kolisid hiljuti pensionäride elamukompleksi ning sellisesse kohta maja ostmiseks pidid mõlemad kaasad olema tavaliselt üle viiekümne viie. Ma võin olla infoladu, kuid just sellised ebamäärased reeglid püsisid mul meeles.
„Ritter!” hüüdsin ja vaatasin otse paari poole, kelle olin mõttes valinud Donaldiks ja Miriamiks.
Nad tõusid. Riidest kott ja paelteta kingad. Mulle meeldib, kui mul on õigus.
„Mina olen Sasha Gardner,” ütlesin. „Palun tulge.”
Nad ei tundunud mind nähes sugugi rõõmsad. Nende päeva rikkumine ei valmistanud mulle vähimatki rõõmu, kuid näost-näkku vestluseta ei saa kontrolli lõpule viia. See annab inimestele võimaluse selgitusteks. Maksukontroll võib tunduda eeskirjapärane, kuid isegi mina olen paar korda üllatunud. Vahel tundub, et olen tabanud maksudest kõrvalehoidja, ent siis tuleb ta jumala ausa seletusega jubedast aastast (ning sellest, miks ta maksud on olnud sellised nagu on). Ja mõnikord istub maksumaksja, kelle ma oleksin kindla peale rahule jätnud, maha ja hakkab mulle isegi kõige ilmsemate asjade kohta suisa näkku valetama. Seda ei juhtu just tihti, kuid on juhtunud.
„Siin me siis olemegi, härra ja proua Ritter,” ütlesin oma boksi astudes.
„Kutsuge mind Mitziks.” Oleksin võinud vanduda, et märkasin ajalehes, mille naine seda öeldes kokku voltis, ristsõna.
„Olgu siis Mitzi,” nõustusin. „Palun istuge.”
Panin tähele, et naine puuris mind pilguga. „Te olete nii noor,” sõnas Mitzi Ritter viimaks. Ta pöördus abikaasa poole. „See tüdruk pole kindlasti päevagi vanem kui Molly.” Ta pöördus minu poole. „Pole ju?”
„Kes on Molly?” küsisin.
„Meie tütar,” selgitas Mitzi. „Kas te ei teadnudki seda? Nad rääkisid, et te teate meie kohta kõike.”
„Kes seda räägib?”
„Kunagi kontrollis maksuamet meie naabreid,” ütles Don Ritter. „Igaühel on oma arvamus.”
„Mina küll kõike ei tea,” tunnistasin. „Aga meil pole kuulujuttude vastu midagi, kui see paneb inimesed ausalt käituma.” Naeratasin Don Ritterile, et ta end vabamalt tunneks.
Ta ei vastanud mu naeratusele.
Ritterite eelmise maja järgi olin eeldanud, et neil on lapsed. „Saan aru, et Molly ei ole enam teie ülalpeetav?” küsisin.
„Oh ei. Ta on kodunt ära, kui kaua sellest juba on, Don?”
„Kümme aastat,” vastas mees.
„Kas tõesti nii kaua?”
„Ta saab detsembris kakskümmend kaheksa.”
„Aeg lendab,” vadistas Mitzi ja pöördus siis minu poole. „Ja kui vana teie olete?”
Nägin, kuidas Don Ritter silmi pööritas.
„Kas see oli minust jäme?” küsis Mitzi. „Küsisin ainult sellepärast, et te näete nii noor välja.”
„Sinu meelest näevad kõik noored välja,” tähendas Don.
„Mina olen kolmkümmend üks,” ütlesin neile.
„Nii noor,” imestas Mitzi.
„Nii, härra ja proua Ritter. Tähendab, Mitzi. Usun, et te ei rõõmustanud just eriti, kui saite mu kirja maksukontrolli kohta?”
Mitzi vaatas mehe poole, kes kortsutas kulmu, niheles toolil ja sikutas golfisärki allapoole. Mitzi üritas naeratada. „Ütlesime tõesti üht-teist. Siin ma seda ei kordaks.”
„Ma tean, mis tunne teil on,” ütlesin.
„Kas teid on ka kontrollitud?” küsis naine pärani silmi. „Kas seda ka tehakse?”
„Mind tegelikult ei ole. Aga jah, ka maksuinspektoreid kontrollitakse. Mind pole seni siiski läbi lohistatud.”
„Siis te ju ei tea, mis tunne see on,” sõnas Don.
„Mu isa on raamatupidaja ja ema topib oma nina igale poole. Minu meelest oli kogu mu lapsepõlv üksainus soovimatute uurimiste jada.”
„Ilmselt võinuks lugu veel hullem olla,” möönis Don Ritter. „Vähemalt on meil veel tervis alles.”
„See on tõesti õnn,” nõustus Mitzi. „Seda ei saa võtta enesestmõistetavana.”
„Tõesti mitte,” kinnitasin. See oli teema, millest võinuksin pikalt pajatada. Sügaval sisimas teadsin, et see ongi mu praeguse hajeviloleku põhjus. Kuid teised kontrollid ootasid kõrges virnas laual. Naeratasin Ritteritele. „Hakkame siis pihta.”
Kolmas peatükk
Kuulsin läbi välisukse telefonihelinat. Olin just koju jõudnud, jakk ja raamat ühes käes ja post kaenla alla surutud, ning otsisin teise käega kotist võtmeid. Vihkasin seda. Helisev telefon ja minu reaktsioon sellele meenutas Pavlovi refleksi. Süda hakkas kiiremini lööma, tormitsesin, püüdsin võtit lukuauku suruda, komistasin kotile, tormasin roas ringi – ja kui suur oli võimalus, et see on keegi, kellega ma üldse tahan rääkida? Üheksal juhul kümnest päädis mu pöörane tormamine telefoni juurde müügimehe kõnega. Või, nagu sel päeval, mu emaga. Ja ometi olin töölt lahkudes nii heas tujus.
„Sa tundud päris hingetu,” tähendas ema. „Sa vist ei tee piisavalt trenni, mis?”
„Ma alles jõudsin koju,” selgitasin, korjates maast koti, posti, jaki ja raamatu. Miskipärast olin pettunud. Keda ma siis lootsin helistavalt? Kes oleks väärt seda tormamist, põrandale pillatud kotti ja kortsus raamatukaant. Pähe ei torganud kedagi.
„Sa töötad liiga palju,” ütles ema.
„Kell pole veel kuuski.”
„Pikalt ja palju pole üks ja seesama.” Ema oli käinud poole kohaga tööl kuus kuud ja seda