Lugu uuest perekonnanimest. Elena Ferrante
Читать онлайн книгу.
saaks ta Solarade sahkerdamistest tõepoolest aru, omandas teadja hääletooni, ütles rõhutatult: poliitika on vastik, aga rahategemiseks oluline. Lilale meenusid varasemad arutelud Pasqualega, samuti Stefanoga nende kihluse ajal, plaan end täielikult lahku lüüa vanematest, mineviku võimuvõitlustest ja silmakirjatsemisest ja jõhkrusest. Ta vastas jaatavalt, mõtles Lila, oli nõus, aga ta ei kuulanudki mind. Kellega ma rääkisin? Ma ei tunne seda inimest, ma ei tea, kes ta on.
Kui mees tema käe võttis ja talle kõrva sosistas, et armastab teda, ei tõmbunud Lila siiski eemale. Võib-olla kavatses ta teeselda, et kõik on korras, et nad on tõepoolest noorpaar pulmareisil, et teda siis veel rängemalt haavata, kui ta ütleb, sisikond tülgastusest sõlmes: minna voodisse hotelli pakikandja või sinuga – teil mõlemal on sõrmed suitsust kollased – on mulle ühtemoodi vastik. Aga võib-olla – ja see on minu arvates tõenäolisem – oli Lila liiga hirmul ning püüdis nüüd iga reaktsiooni edasi lükata.
Vaevalt tuppa jõudnud, üritas mees teda suudelda, Lila tõmbus tagasi. Tõsisel moel avas ta kohvrid, võttis välja öösärgi, ulatas pidžaama mehele, kes sellise tähelepanelikkuse peale rahulolevalt naeratas ning püüdis Lilast uuesti kinni haarata. Too aga pani end vannituppa kinni.
Üksi olles loputas ta tükk aega nägu, et saada lahti veiniuimast, muljest, et maailm on kaotanud piirjooned. See ei õnnestunud ning tunne, nagu puuduks tema liigutustes koordinatsioon, hoopis tugevnes. Mida teha, mõtles ta. Öö siin veeta. Aga pärast?
Ta kahetses, et ei olnud nuga kaasa võtnud: hetkeks jäi ta uskuma, et on seda ikkagi teinud, kohe pidi ta aga endale tunnistama, et siiski mitte. Lila istus vanni serval, võrdles seda uue vanniga kodus ja mõtles, et tema oma on ilusam. Ka tema käterätikud olid paremad. Tema? Kellele tegelikult kuulusid käterätid, vann, kõik? Lilat häiris mõte, et kõigi nende uute ilusate asjade omamine oli seotud tolle tüübi perekonnanimega, kes teda toas ootas. Carracci omandus, ka tema oli Carracci omandus. Stefano koputas uksele.
„Mis sa seal teed? Kõik kombes?”
Lila ei vastanud.
Mees ootas hetke ning koputas siis uuesti. Kuna midagi ei juhtunud, logistas ta närviliselt ukselinki, küsis teeseldud lõbususega:
„Kas ma pean ukse maha lööma?”
Lila ei kahelnud, et ta on selleks täiesti võimeline, teda teisel pool ust ootav võõras oli võimeline kõigeks. Ka mina, mõtles ta, olen kõigeks võimeline. Ta võttis riidest lahti, pesi, pani öösärgi selga, põlates end, et oli riidetükki mitu kuud tagasi suure hoolega valinud. Stefano – paljas nimi, mis ei läinud enam kokku mõne tunni taguste harjumuste ja lembete tunnetega – istus voodiserval, pidžaama seljas, ning kargas kohe püsti, kui Lila välja ilmus.
„Sul läks ikka aega.”
„Oli vaja.”
„Kui ilus sa oled.”
„Olen kohutavalt väsinud, tahan magada.”
„Küll me pärast magame.”
„Praegu. Sina oma ja mina oma poole peal.”
„Olgu, olgu, tule nüüd siia.”
„Ma räägin tõsiselt.”
„Mina ka.”
Stefano naeris põgusalt, püüdis teisel käest kinni võtta. Lila taganes, mees läks pilve.
„Mis sul hakkas?”
Lila kõhkles. Otsis õiget näoilmet, ütles vaikselt:
„Ma ei taha sind.”
Stefano vangutas ebalevalt pead, nagu oleksid need sõnad öeldud võõras keeles. Ta pomises, et oli seda hetke kaua oodanud, ööl ja päeval. Palun, ütles ta anuval toonil, osutas peaaegu ahastaval ilmel oma veinikarva pidžaamapükstele ja lausus kõvera naeratusega: näed, mis minuga juhtub, kui ma sind ainult vaatan. Lila vaataski tahtmatult ning keeras pilgu vastikusest võpatades kiirelt kõrvale.
Sel hetkel taipas Stefano, et Lila kavatseb end jälle vannituppa lukustada, kargas välkkiirelt nagu loom ligi, haaras tal ümbert kinni, tõstis ta õhku ja paiskas voodile. Mis nüüd lahti. Oli selge, et ta ei tahtnudki aru saada. Tema meelest olid nad restoranis ära leppinud, ta küsis endalt: miks Lina nüüd niimoodi teeb, ta on liiga noor. Ta lausa naeris, Lila kohal kummargil, ja püüdis teda maha rahustada.
„See on tegelikult ilus,” rääkis mees, „sa ära karda. Ma armastan sind rohkem kui oma ema ja õde.”
Kasu ei olnud sest midagi, Lila ajas end juba püsti, et mehe eest põgeneda. Küll on raske selle tüdrukuga sammu pidada: ta ütleb jah, aga mõtleb ei, ütleb ei, aga mõtleb jah. Stefano pomises: aitab tujutsemistest, haaras Lilast uuesti kinni, istus talle kaksiratsi peale, surus ta randmed vastu voodikatet.
„Sa ütlesid, et me peame ootama, ja me ootasimegi,” ütles mees, „ehkki sinu lähedal olla ja sind mitte puudutada oli raske ja ma kannatasin. Nüüd aga oleme abielus, ole nüüd ometi, ära pabista.”
Ta kummardus, et teist suule suudelda, Lila aga keeras pead ägedalt paremale ja vasakule, rabeles ja väänles, aina korrates:
„Jäta mind rahule, ma ei taha sind, ma ei taha sind, ma ei taha sind.”
Stefano hääl tõusis peaaegu tahtmatult:
„Nüüd sa ajad mu riista lõhki, Lina.”
Ta kordas lauset paar-kolm korda, üha valjemini, nagu tahaks korralikult kuuletuda käsule, mis jõudis temani väga kauge aja tagant, võib-olla koguni ajast enne tema sündi. Käsk oli: pead olema mees, Ste; kas allutad ta nüüd või mitte kunagi; sinu abikaasa peab kohe aru saama, et tema on naine ja sina oled mees ja ta peab sinu tahtmist tegema. Kuuldes meest korrutamas – sa ajad mu riista lõhki, sa ajad mu riista lõhki, sa ajad mu riista lõhki – nähes teda, suurt ja rasket, oma kitsukeste puusade kohal, riist pidžaamariide all püsti nagu telki üleval hoidev vai, meenus Lilale, kuidas paljude aastate eest oli Stefano tahtnud tal sõrmedega keele suust välja tõmmata ja nööpnõelaga läbi torgata, sest Lila oli söandanud koolivõistlustel tema venda Antoniot häbistada. Ta ei olnud kunagi olnud Stefano, näis ta korraga avastavat, vaid ikka ja alati don Achille vanim poeg. Selle mõtte peale ilmusid tema noore abikaasa näkku otsekohe, justkui ilmutusena, jooned, mis olid seni vaikselt end tema veres peitnud, mis aga olid alati olemas olnud, oma aega ootamas. Oo jaa, et meeldida naabruskonnale, et meeldida Lilale, oli Stefano end sundinud olema keegi teine: pehmendas näojooni viisakusega, kohendas pilgu leebeks, sättis hääletooni lepitavaks, sõrmed, käed, kogu keha olid õppinud oma jõudu talitsema. Nüüd aga hakkasid piirjooned, mida mees nii kaua paigas oli hoidnud, vaikselt koost lagunema, ning Lilat haaras lapselik hirm, suurem kui siis, kui me käisime keldris oma nukke otsimas. Don Achille oli kerkimas naabruskonna kõntsast, toitudes poja elavast ainest. Isa oli rebestamas poja nahka, muutmas tema pilku, paiskumas välja tema kehast. Ja siin ta nüüd oli, rebis öösärgi Lila kehalt, paljastas tema rinnad, pigistas neid ägedalt, kummardus, et rinnanibusid näksata. Ja kui Lila, surunud maha hirmu, nagu ta oli alati suutnud teha, püüdis meest eemale lükata, rebis teda juustest, otsis suuga kohta, kust teda hammustada, nii et veri väljas, tõmbus Stefano tagasi, haaras tal kätest, surus need oma suurte kõverdatud jalgade alla, ja ütles põlastavalt: mis sa jamad, ole tasa, sa oled oksaraag, kui ma tahan su murda, siis ma murran. Lila aga ei rahunenud maha, hammustas õhku, käänles ja väänles, et raskust enda pealt ära saada. Tühi töö. Mehe käed olid nüüd vabad, ta kummardus ettepoole, lõi Lilat sõrmedega kergelt näkku ja korrutas: tahad näha, kui suur see on, ah, ütle jah, ütle jah, ütle jah, kuni lõpuks tõmbas pidžaamapükstest oma töntsaka riista, mis Lila keha kohale sirutudes näis kui ilma käte ja jalgadeta nukk, pakatamas hääletuist võbinaist, püüdes meeleheitlikult vabaneda tollest teisest nukujurakast, kes kähiseval häälel rääkis: nüüd saad seda tunda, Lina, vaata kui ilus see on, sellist ei ole kellelgi. Kuna Lila endiselt rabeles, lajatas mees talle kaks korda vastu nägu, algul peopesa ja siis käeseljaga, niisuguse jõuga, et Lilale oli selge, et kui ta veel vastu punnib, lööb mees ta lihtsalt maha