Eksimine on kasulik. Henning Beck
Читать онлайн книгу.
Lugege nimekirja rahulikult mitu korda, et see teile korralikult meelde jääks. Kui soovite, võtke kasutusele nipid: looge oma peas pilte, mõelge välja salmikesi ja lugusid. Seejärel lugege edasi. Ja ärge unustage: unustada ei tohi! Kuigi eelmine peatükk juba näitas, kui raske see on ja kui väga ajule meeldib mälestusi kõrvale lükata.
Õppimine ei ole kõige olulisem
Õppimisel on üsna halb maine. Sellest annab tunnistust ka meie emakeel, milles õppimist ei nimetata pelgalt õppimiseks, vaid tuupimiseks, millegi pähe tagumiseks, pähe peksmiseks, pähe toppimiseks, läbinärimiseks või peab inimene selleks lihtsalt „ihust ja hingest pingutama”. Paljud seostavad õppimist ebameeldiva istumisega koolipingis või täiendkoolitusel, mis toob kaasa pingeid, ahastuse, hinnete jahtimise ja stressirikkad eksamid. Nii jagatakse elu ajaks, mil me õpime, ning vabaks ajaks, mil koolitööd ja referaadid on valmis saanud ja me võime lõpuks ometi teha seda, mis pakub meile lõbu. Õppimine on ränk, väsitav ja üldse mitte lõbus, õppimisest vaba aeg on aga vahva, lõõgastav ja nauditav. Võib jääda isegi mulje, nagu peaks õppimise ajaks looma kaitstud keskkonna, et inimesed seda üldse teeksid: kes omandab lisaharidust, see käib koolitustel või õpitubades, ja kui need on läbitud, on inimene „küllalt õppinud”. Eksam tehtud, tunnistus käes – kogu lugu.
Kahjuks ei lase õppimine meid lõa otsast vabaks. Me peame ennast pidevalt mingil moel harima, sel teel ei ole lõppu nähagi. „Õppimine on nagu tormisel veel sõudmine. Niipea kui lõpetad, kisub vool su kaasa,” lugesin hiljuti oma mälestustealbumist. Need read kirjutas minu sõber, kes oli tollal seitsmeaastane, ta teadis juba rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, et tema kooli- ja õpiaeg ei saa kunagi otsa. Sest tänapäeval on „elukestev õppimine” kõigile kohustuslik. Paistab, et õppida tuleb igal pool ja kogu aeg: koolis, kõrgkoolis, oma ametis – õnneks on meil aju, mis kõik selle kaasa teeb.
Või pole see nii? Pole ju sugugi lihtne uut teavet omandada ja säilitada. Ajul on nimelt kolm õppimisega seotud nõrkust: esiteks ei õpi ta pinge all olles eriti hästi. Kes on kord valmistunud mõneks tähtsaks eksamiks, teab, kui keeruline see võib olla. Teiseks õpime me aastaarve, fakte ja informatsiooni äärmiselt kehvasti – need muutuvad aju jaoks kiiresti ebahuvitavaks. Või mäletate veel, kes olid Weimari Vabariigi kolm esimest kantslerit, kuidas kõlab Newtoni teine binoomvalem või mis vahe on öeldistäitel ja määrsõnal? Te olete seda ilmselt kunagi õppinud – ja siis jälle unustanud. Ja see toob meid aju kolmanda õpiraskuse juurde: mis kord õpitud, võib ununeda. Õppimine ei ole meie ajus asuv ühesuunaline teadmiste tänav.
Isegi kui esmapilgul paistab, nagu oleks õppimisprotsess vaevarikas ettevõtmine, vanasõnades sarjatud ränk ülesanne, on aju ikkagi sellel alal suurmeister. Õppimine on meie evolutsiooni käigus omandatud erioskus – see tuleb meil välja silmapaistvalt hästi ning seab meid kõigist kõrgemale. Linnud lendavad. Kalad ujuvad. Inimesed õpivad. Ent teisiti, kui me tavaliselt arvame. Ei ole kahtlustki: õppimine on meie jaoks näiliselt raske (õppimisega kaasnev stress võib meid kramplikuks muuta, faktid jäävad meile halvasti meelde ...) – aga kui lähemalt vaadata, saame aru, et see on lihtsalt lõiv selle eest, et oleme maailma kõige paremad õppijad. Veelgi enam: me ju lihtsalt ei õpi, me saame maailmast aru. See on inimliku mõtlemisvõime suur tugevus ning sellepärast tasub leppida ka mõne nõrkusega. Kes seda tunnistab, teab ka, kuidas me uusi teadmisi kõige paremini omandame (kuidas me kõige paremini „õpime”) – ja jääme alati arvutitest ülemaks.
Närvirakkude orkester
Enne kui hakkame rääkima meie õppimisvõime puudustest (ja tugevustest), tasub heita pilk õppiva aju peidus poolele: mis toimub seal siis, kui meie õpime uusi asju? Või kui sõnastada küsimus veel põhimõttelisemalt: mida kujutab endast teave, peas olev mõte, mille peame selgeks õppima?
Arvuti puhul on asi suhteliselt hästi arusaadav: kui tahan midagi salvestada, on mul kõigepealt vaja midagi, mida salvestada. Need on andmed ehk elektrooniliselt töödeldavad märgid. Arvuti peab need kuskile panema, et neid saaks hiljem uuesti üles leida. Arvuti paigutab andmepaketi kindlasse kohta ja saab seejärel andmeid sihipäraselt kasutada. Kui arvutil on olemas mõlemad (andmed ja koht), saab ta seda kombinatsiooni töödelda teabena. Samamoodi käib asi ka raamatukogus. Ka seal on märgistega raamatud, mis asuvad riiulis, kust neid on lihtne leida. Kui soovite mingit infot kätte saada, läheb teil ka siin vaja mõlemat: te peate teadma, kus raamat asub ning kuidas ta on tähistatud.
Ajus toimub asi teisiti, sest seal ei ole ei märgistusi (ehk andmeid) ega ka kindlat kohta, kuhu andmed paigutatakse. Kui ma ütlen: „Mõelge oma vanaema peale!”, ei hakka teie ajus sel hetkel tööle närvirakk nimega „Vanaema” (nagu ajuteaduses pikka aega arvati), vaid teie närvivõrgustik läheb üsna omapärasesse seisundisse. Ja just sellesse seisundisse, mille närvirakud teatud moel vastastikku aktiveerivad, ongi teave peidetud. Kõlab pisut abstraktselt, kuid lihtsustatult võiks seda võrrelda ühe väga-väga suure orkestriga: ka seal mängivad üksikud muusikud, kes suudavad oma aktiivset seisundit muuta (mängida valjemini või vaiksemalt, kõrgemalt või madalamalt). Kui vaatate eemalt vaikivat orkestrit ja muusikuid, kes parasjagu ei mängi, ei ole teil aimugi, millist lugu orkester mängida oskaks. Täpselt samamoodi ei ole teil aimugi, mida võib mõelda aju sel ajal, kui teie väljastpoolt närvivõrgustikku jälgite. Orkester loob muusikat siis, kui muusikud koos mängivad ning selle tegevuse omavahel sünkroniseerivad. Muusika ei ole kuskil orkestri sees, vaid tekib üksikute muusikute tegevuse tulemusel. Kui kuulete ainult ühe vioola mängu, teate küll, mida teeb on üks muusik, kuid teil ei ole aimugi, kuidas kõlab terve lugu, sest selleks peate teadma, mida teevad samal ajal teised muusikud. Aga ka sellest ei piisa, sest nii saate teada ainult sel hetkel kõlanud helid – muusika tekib alles siis, kui arvesse võtta ka aega. Teave (antud juhul muusikateose meloodia) on seega peidetud ka muusikute omavahelisse suhtlusesse.
Nii nagu muusikud orkestris koos mängivad, häälestavad ka närvirakud end teiste järgi. Orkester loob koostöö kaudu muusikateose, närvirakkude sünkroonse tegevuse tulemusena sünnib ühe mõtte sisuks olev teave. Aga ka ajus ei jää üks mõte võrgustiku varju peitu, vaid mõtte tekkimiseks on vaja võrgustiku eri osade koostööd. Et asi eriti hästi välja tuleks, on närvirakud omavahel seotud kontaktpunktide (sünapside) kaudu, sest ainult nii saavad neuronid teada, mida teevad teised. Orkestri iga muusik kuuleb ka seda, kuidas mängivad teised, ja ainult sel moel saavad muusikud mängida teistega kooskõlas. Suurajus olevad närvirakud on seotud tuhandete teiste närvirakkudega ning seetõttu on neil võime luua kaugelt keerulisemaid tegevusseisundeid, kui suudaks luua ükski orkester. Ja just nendes tegevusseisundites peitubki teabe sisu: orkestri puhul on selleks muusika, ajus aga mõte.
Selline teabe töötlemine toob kaasa mõned otsustavad eelised. Nii nagu sama orkester võib mängida täiesti erinevaid muusikateoseid tänu sellele, et muusikud sünkroniseerivad oma tegevust uuel moel, võib ka sama närvivõrgustik esile tuua täiesti erinevaid mõtteid pelgalt seetõttu, et võrgustik aktiveeritakse teisel moel. Pealegi pole teave (olgu see siis orkestri mängitud meloodia või peas olev pilt) ilmtingimata kodeeritud toimima ühes kindlas tegevusseisundis, vaid ka selle seisundi variantides. Muusikapala valitsevat meeleolu võib mõjutada see, kas muusikud mängivad lugu järjest vaiksemalt või valjemalt; samamoodi võib aju seisundist tulenev teave peituda selles, kuidas neuronid oma tegevuses muutuvad, ja mitte ainult selles, millised nad parasjagu on.
Siin on selgelt näha, et võimalike tegevusmustrite hulk võib olla hoomamatult suur. Küsimus, kui palju mõtteid me suudame mõelda, on seega sama mõttekas nagu küsimus, kui palju lugusid suudab mängida üks orkester.
Selgub veel üks teinegi asi: arvutis pannakse teave kuskile tallele. Kui arvuti on välja lülitatud, on teave seal ikkagi olemas (salvestatud elektriliste laengute kujul) ja seda saab uuesti esile tuua, kui ma arvuti jälle käima panen. Kui ma aga aju välja lülitan, siis pole asi enam üldse naljakas. Sest ajus tallel olev teave ei ole füüsilisel kujul kuskile salvestatud, see on alati lihtsalt võrgustiku kiirelt muutuv seisund. Sellepärast on meie elu jooksul ikka ja jälle esinev mõte, teatud info, alati pärit