Avameri. Kapten. Lembit Uustulnd
Читать онлайн книгу.
tundub, et kolhoosiesimees Sink on liimist lahti. Kas soomlased ei saa külmhoone ehitusega hakkama?” silmitses Elle pikalt kunagist naabripoissi.
„Ja mulle tundub, et Illu on veelgi kenamaks muutunud,” pareeris Aivar, kasutades naabritüdruku lapsepõlve hüüdnime.
„Kuule, Ralar, komplimendid pole iialgi sinu tugev külg olnud,” muigas naine, kasutades enda antud hüüdnime, „nende varju ei maksaks nüüd küll pugeda.” Soe tunne uhkas Aivari hinge, midagi noorusest ja tolleaegsetest tunnetest oli tagasi. Miks oli see ikkagi nii läinud – lapsest saati loeti neid paariminejateks, kuid siis …
„Mida siis pealinna mamslid maal teevad?” päris ta, et summutada mälestusi. „Kas tudengeid polegi tarvis kantseldada?” Elle Koppel oli teoreetilise mehhaanika kateedri dotsent Tallinna Polütehnilises Instituudis. Naise silmad vaatasid meest mõistvalt, tuttavliku liigutusega heitis ta juukseloki silmadelt ja muigas:
„Seltsimees Sink ehk mäletab, et minagi olen siitkandist pärit, aitan vanadel kartuleid võtta. Aga tudengid, nemad edendavad kodumaa eesrindlikku põllumajandust – kes koristab peeti, kes korjab kartuleid –, niinimetatud töökasvatus.” Viimaseid sõnu lausudes astus naine trepile ning ei kummisaapad, dressipüksid, vana nailonjope ega pähe seotud rätik suutnud varjata naabritüdruku kunagist iluvõimleja trimmis keha. Nähes Aivari hindavat pilku, muigas naine ja sosistas: „Kuule, Ralar, ole nüüd viisakas, ons naisi kolhoosis vähe?”
„Sinusuguseid ei ole,” pomises mees ja hammustas huulde. Nähes naist lingist haaravat, lausus ta: „Käi poes ära, ma ootan, viskan su autoga koduväravasse, jääb see kolm kilomeetrit löntsimata.” Korraks peatus naise pilk esimehe Volgal, kus sohver Tuvike tahavaatepeeglisse vahtides oma niigi lakutud juukseid kammis.
„Mõni teine kord, Aivar. Mees ja lapsed ootavad toitmist-katmist,” keeldus Elle ning lisas nukralt muiates, „ole siis krihvel.” Vaikselt sulgus uks naabritüdruku järel, kui Aivari hinges käis kihvatus. „Ole siis krihvel,” oli Elle öelnud. Lapsepõlvest mäletas Aivar pootsman Joosepit, Elle vanaisa, kes lõpetas oma merejutud lastele alati lausega: „Ole siis krihvel ja tubli poiss!” Eks oli ka Krihvlil süüd, nii Joosepit kutsutigi, et ka Aivar pärast kõiki merejutte merele tikkus. Mees kohendas ostudega plastkotti käes ja astus masina poole. Imelik päev oli täna, täiesti sügisele kohane – korraks positiivseid emotsioone, siis kamaluga negatiivset ja kohe uuesti näpuotsaga rõõmsat peale. Esimees istus autosse ja kamandas lühidalt:
„Linna.” Arnold Tuvikest öeldu ei üllatanud. Ta lükkas käigu sisse ja tõmbas sujuvalt paigast. Muidugi oleks karbi assortiid ja pudeli Värska vett linnast hulga kergema vaevaga saanud, kuid jumalate teed on ettearvamatud. Aivar Sink vaatas aknast välja. Mööda libisesid alevi viimased majad, kohe tuli ka karjamaa, kus nad teiste lastega lambaid karjatasid. Kuna naabri-Elle tal pidevalt sabas sörkis, narrisid teised poisid teda sageli. Ilkuv kisa „pruut ja peigmees, pruut ja peigmees” kaikus veel praegugi Aivari kõrvus. Ühel päeval sai tal villand. Karjudes „Ära jölgi mu sabas” oli ta tüdruku eemale kõssitanud. Kartlikult tõmbus väike kuueaastane kriimus säärtega tirts põõsa varju ning pööras vaevu nuttu tagasi hoides selja. Tarvitses aga poisil uuesti rajale keerata, kui väike vari talle jälle järgnes.
Teiste poiste pilkavad hõiked veel kõrvus, oli ta kõigest hingest vihastanud ja raputanud tüdrukut kui takukoonalt. „Sa ei sörgi mul sabas,” oli ta karjunud. Ehmunult vaatasid naabritüdruku veekalkvel silmad, kui ta värisevate huultega sosistas:
„Mul ei ole õde ega venda, ma nii kardan üksi läbi metsa minna.”
Veel praegugi meenus Aivar Singile häbi, mida oli tundnud, kui üksik, kurblik, noruspäine kuju põõsa taha keeras. See oli esimene kord, mil Elle oli üles leidnud tema, Aivari, parema „mina” ja sundinud endasse vaatama. Ta oli järgnenud tüdrukule, kes kartlikult eemale hoidus, maha vaadanud ja turtsakalt torisenud: „Hea küll, tule siis, lähme koju.”
„Sa ei vatusta mind enam?” päriti ärevalt ning kriimule näole ilmus esimene lootusekiir.
„Mitte kunagi,” oli ta lubanud. Isegi täna polnud ta naabritüdruku vastu ükskõikne. Miks oli kõik see ilus lörri läinud, kes oskaks küll arvata? Aivar ohkas, polnud vajadust iseenesega peitust mängida. Tegelikult teadis ta vastust väga hästi ning see peitus teoorias, mis räägib meie kohast ajaredelil ning ajaloost ja võimalustest, mida see meile ette veeretab. Millegipärast sundis aga tänane päev selles teoorias kahtlema.
III peatükk
Vastikult ja plekiselt plärises avraalikell troopilise öö pimeduses. Korraks valitses veel vaikus, kuid siis ärkas unine kalatraaler ellu. Kolksusid uksed, kuuldus unesegast ja pahurat porinat ning koridoritekk müdises paljude kiirustavate jalgade all. Ärevus hinges, seisis Jaak akustik Šora Karapetjani selja taga ja jälgis hüdrolokaatori Paltus ekraani. Mõned nootamised oli ta ka kapten Paškovi ajal teinud. Seda siis, kui ülemus oli liialt „kreenis”, et jalgu alla võtta, kuid nüüd, olles ise kapteniks määratud, oli see ikka tükkis teine tubakas. Varem võis õlgu kehitada ja vabandada, et eks ma siis proovin, kui vanast asja ei ole, kuid täna polnud vastutust enam kellegi teise kaela veeretada. See ei olnud meeldiv tunne ja pani põlve kergelt värisema.
„Viiekümne meetri sügavusel umbes 100-tonnine parv, tõuseb tasakesi,” sosistas Šora, nagu oleks kala võinud neid kuulda, ja rehmas kange tubaka pilve laiali. Muidugi nägi Jaak, kuidas marker paberile musta laiku kõrvetas ning kuulis ka seda, et aparaat plõksus hoopis teise kõlaga kui tühja merevee korral, kuid enamaks oli tal kogemust ja oskusi vähe.
„Teeme ühe ringi lisaks, ootame, las parv tõuseb kõrgemale,” pomises armeenlasest akustik, sigaret suunurgas tossamas. Ei tea kust, aga kusagilt oli Šora saanud kangeid sigarette More, mida vahetpidamata tõmbas, nii et normaalsetel inimestel polnud sillas hingamisruumi. Paškovile, kes oli ka ise suitsumees, polnud akustiku tossutamine mingi probleem, kuid teistele sillasviibijatele tähendas tihe sinikashall pilv tõsist katsumust. Vanemtüürimehena oli Jaak paar korda püüdnud akustikule vihjata, et see kaaskodanikele ka eluruumi jätaks, kuid uhke mägilane saatis vanemtüürimehele ülbe pilgu ning pigistas sigaretti suunurgast võtmata läbi hammaste: „Tugevad jäävad elama, nõrgemad võivad jalga lasta.” Selle peale oli ka Paškov naerda hirnunud ning omalt poolt irooniliselt lisanud:
„Darvinism, puhas darvinism – liikide tekkimine loodusliku valiku teel.” Paškov oli küll joomakrants, kuid rumal ei olnud ta mitte ning vahel võis mees oma lugemusega isegi üllatada. Juri Afanasjevitš oli pärit Peipsi-äärsest külast ning lõpetanud Leningradi kõrgema merekooli kolm aastat enne Volmerit, kuid koolivenna staatusele vaatamata ei sujunud nende suhted sugugi hästi. Kapten ei jätnud kasutamata ühtegi juhust, et vanemtüürimehe reputatsiooni kahjustada. Alguses oli seda ka kerge teha, sest Volmer oli ametis esimesi nädalaid ega teadnud tuhkagi üsna paljust, mis kalapüüki puudutas. Küll oli Jaak juurelnud põhjuste üle, kuid ei osanud endal milleski süüd näha. Tõepoolest oli ta oma ametis algaja, kuid eks kõik ole ju mingil ajal alustanud. Kunagi hiljem, kui ta baasist tulnud joomast kaptenit kajutisse aitas, istus Paškov kõikudes koi ääre peal, kissitas silmi ning vibutas vanemtüürimehe suunas näppu:
„Vse võ donostšiki i stukatši!” Just siis saabus selgus – Paškov pidas teda „koputajaks”. Polnud ju kellelegi saladuseks, et igas meeskonnas leidus selliseid inimesi, kes võisid esindada üsna mitut firmat – KGB-d, tolli või parteiorganeid ning mõnikord ka kõiki kolme korraga. Enamasti olid need meremehed, kes olid varem millegagi vahele jäänud, rikkunud mingeid reegleid või seadusi, mida nüüd nende vastu ära kasutati, ähvardades välisviisa sulgeda. Hüvasti, viisa – hüvasti, avameri – hüvasti, teenistus. Meremehed suhtusid „kitsedesse” põlgusega, kuid sa võisid ju põlata, aga iial ei võinud sa teada, kes on kes. Selline avaldus kapteni suust oli solvav ja pani vanemtüürimehe mõtlema põhjustele, mis võisid Paškovi kahtlustele alust anda. Volmerile meenus Roobaku väljumine Luanda sadamast. Kapten Paškov oli kutsunud teda oma kajutisse, kus vanemmehhaanik Fiskov ja akustik Karapetjan juba kaetud laua taga istusid. Tundus, et pidu oli mõnda aega käinud ja seltskond üsna lõbusas meeleolus. Ka talle valati klaas, millest vanemtüürimees keeldus