Topeltstaar. Robert A. Heinlein
Читать онлайн книгу.
riistapuu siia lauale tuua?»
«Vabandust, söör, kuid ma ei saa seda liigutada. Kabiin 12 vestibüülis.»
«Oh. Tänan,» vastasin talle, pannes selle kõlama nii soojalt, kui suutsin, kuna mul polnud talle jootraha anda. Välja minnes tegin marslaste ümber laia kaare.
Varsti nägin, miks telefoni ei saanud mu lauale tuua. Number 12 oli maksimaalse turvasüsteemiga kabiin pildi, heli ja segajate osas. Ekraan ei näidanud midagi ega hakanud isegi helendama enne seda, kui uks oli minu järel lukku langenud. See jäi piimjaks seni, kui ma maha istusin ja näo kaamera fookusesse seadsin, siis hajusid veiklevad pilved ja ma leidsin end oma kosmonaudist sõbrale otsa vahtimas.
«Vabandust, et ma niimoodi minema tormasin,» ütles ta ruttu, «aga mul oli kiire. Tahan, et tuleksid otsekohe Eisenhowerisse tuppa number 2106.»
Ta ei seletanud midagi. Eisenhower on kosmonaudi jaoks just sama ebatõenäoline hotell kui Casa Macana. Haistsin pahandusi. Te ei korja ju baarist üles mingit võõrast ega hakka talle siis peale käima, et ta teie hotellituppa tuleks – nojah, vähemalt mitte samast soost võõrale.
«Miks?» küsisin ma.
Kosmonaudi näole tekkis just selline ilme, mis näeb veider välja mehe puhul, kes on harjunud, et talle küsimusi esitamata kuuletutakse. Uurisin seda professionaalse huviga – see pole sama mis viha; see on pigem nagu äikesepilve moodi vahetult enne tormi. Siis võttis ta ennast kokku ja vastas vaikselt: «Lorenzo, mul pole aega seletada. Oled sa valmis ühte tööd vastu võtma?»
«Sa pead silmas professionaalset ülesannet?» küsisin aeglaselt. Üheks kohutavaks hetkeks kahtlustasin, et ta kavatseb mulle pakkuda… Nojah, teate küll – tööd. Siiani olin ma suutnud oma elukutselise uhkuse puutumatuna hoida, hoolimata kõigist pöörase saatuse poolt heidetud lingudest ja nooltest.
«Oh, muidugi professionaalset!» vastas ta ruttu. «See nõuab parimat näitlejat, keda suudame leida.»
Ma ei lasknud oma kergendustundel näost välja paista. Oli tõsi, et ma olin valmis vastu võtma mis tahes professionaalse töö. Oleksin rõõmuga mänginud kas või rõdu «Romeos ja Julias» – kuid ma ei tohtinud reageerida liiga innukalt. «Mis laadi töö see on?» küsisin. «Mu kalender on üsna täis.»
Ta tõrjus selle väite käeviipega. «Ma ei saa telefonis seletada. Sa võib-olla ei tea, aga igasugust segamissüsteemi saab lahti muukida – kui on olemas vastav varustus. Tule nüüd ruttu siia!»
Ta oli erutatud; seetõttu ei saanud mina liiga elevil olla. «Kuule nüüd, tõesti,» protestisin. «Kes ma sinu arust olen? Kas jooksupoiss? Või mõni kogenematu nooruk, kes meeleheitlikult soovib saada privileegi oda kanda? Mina olen Lorenzo!» Ajasin lõua püsti ja tegin solvunud näo. «Mida sa siis pakud?»
«Oeh… Kurat küll, ma ei saa sellest telefonis rääkida. Kui palju sa teenid?»
«Ah? Sa küsid mu professionaalse teenistuse kohta?»
«Jah, jah!»
«Kas ühe etteaste eest? Või nädalas? Või valikuvaba lepinguga?»
«Ah, unusta ära. Kui palju sa päevas saad?»
«Mu miinimumtasu ühe õhtu eest on sada imperiaali.» See oli lihtne tõde. Oh, mõnikord on mind veendud teatavaid skandaalseid altkäemakse maksma, kuid tšekil on alati kirjas mu õiglane tasu, mitte vähem. Inimesel on omad standardid. Pigem istuksin näljas.
«Väga hea,» vastas ta kiiresti. «Sada imperiaali sularahas pistetakse sulle pihku samal hetkel, kui sa siia ilmud. Aga tee ruttu!»
«Ah?» Taipasin äkilise pettumusega, et oleksin võinud sama hästi öelda ka kakssada või isegi kaks ja pool. «Kuid ma pole veel nõustunud tööd vastu võtma.»
«Pole tähtis. Räägime sellest siis, kui oled kohale jõudnud. Sajaline on sinu, isegi kui keeldud. Kui aga nõustud – noh, nimeta seda siis boonuseks, mille saad palgale lisaks. Kas võiksid nüüd kõne lõpetada ja siia tulema hakata?»
Kummardasin. «Muidugi, söör. Natuke kannatust.»
Õnneks pole Eisenhower Casast eriti kaugel, sest mul polnud niigi palju raha, et torusõidukiga minna. Aga kuigi kõndimise kunst on peaaegu unustatud, naudin mina seda siiski – ja see andis mulle aega mõtteid koondada. Ma polnud loll; ma teadsin, et kui teine mees püüab nii meeleheitlikult sulle oma raha toppida, siis on aeg kaarte uurida, sest peaaegu kindlasti on tegemist millegi ebaseadusliku või ohtlikuga. Või siis mõlemaga. Ma polnud mingi asjatu pabistaja seaduslikkuse ja ebaseaduslikkuse pärast; olin Laulikuga nõus, et seadused on tihtipeale idiootlikud. Kuid põhilistes asjades hoidsin siiski õigele poolele.
Kuid praegu ma mõistsin, et mul pole piisavalt fakte, sellepärast viskasin need mõtted peast välja, heitsin keebi üle parema õla ja jätkasin kõndimist, nautides leebet sügisilma ja metropoli rikkalikke mitmekesiseid odööre. Kohale jõudnud, otsustasin peasissepääsu vältida ja valisin hüppetoru kõige alumiselt maaaluselt tasandilt kahekümne esimesele korrusele, sest mul oli ebamäärane tunne, et siin pole õige koht, kus lasta oma publikul ennast ära tunda. Mu rändurist sõber avas mulle ukse. «Sul läks kaua,» sähvas ta.
«Tõsi või?» Jätsin selle teema sinnapaika ja vaatasin ringi. See oli üks kallis sviit, nagu olingi oodanud, kuid see oli prügi täis ning siin-seal vedeles vähemalt tosin kasutatud klaasi ja sama palju kohvitasse. Polnud tarvis erilisi oskusi taipamaks, et mina olen lihtsalt viimane paljudest külalistest. Sohval lebas sirakil teine mees, kes minu poole kulmu kortsutas ja kelle ma esialgselt samuti kosmonaudiks liigitasin. Heitsin talle küsiva pilgu, kuid ta ei tutvustanud ennast.
«Noh, sa oled viimaks siin. Asume nüüd äriasjade juurde.»
«Muidugi. Mis tuletab mulle meelde,» lisasin, «et mainiti boonust või käsiraha.»
«Ah jah.» Ta pöördus sohval lamava mehe poole. «Jock, maksa talle.»
«Mille eest?»
«Maksa talle!»
Nüüd ma teadsin, kumb neist on boss – kuigi olin juba niigi selgeks saanud, et tavaliselt on selles vähe kahtlust, kui Dak Broadbent samas ruumis viibib. Teine tüüp ajas ennast kähku püsti ning luges mulle välja viiekümnese ja viis kümnelist. Toppisin need üle vaatamata möödaminnes taskusse ja ütlesin: «Olen teie käsutuses, džentelmenid.»
Suur mees näris huult. «Kõigepealt tahan sinult pühalikku vannet, et sa sellest tööst isegi unes mitte midagi ei räägi.»
«Kui mu tavaline sõna pole piisavalt hea, kas siis vanne on parem?» Heitsin pilgu väiksemale mehele, kes oli jälle sohvale vajunud. «Ma ei usu, et oleme varem kohtunud. Mina olen Lorenzo.»
Mees vaatas minu poole ja pööras kohe silmad kõrvale. Mu baarituttav sõnas kiirustades: «Nimedel pole siin tähtsust.»
«Ei ole või? Mu auväärne isa sundis mind enne oma surma lubama kolme asja: esiteks, et ma ei sega viskit mitte kunagi millegi muu kui veega; teiseks, et ma ignoreerin alati anonüümkirju, ja viimaseks, et ma ei räägi kunagi võõrastega, kes keelduvad oma nime ütlemast. Head päeva, härrased.» Pöördusin ukse poole, nende sada imperiaali taskus.
«Pea kinni!» Ma peatusin. Ta jätkas: «Sul on täiesti õigus. Mu nimi on…»
«Kipper!»
«Ole vait, Jock. Mina olen Dak Broadbent; see, kes meid sealt jõllitab, on Jacques Dubois. Me mõlemad oleme rändurid – meisterpiloodid, kõik järgud, mistahes kiirendus.»
Kummardasin. «Lorenzo Smythe,» sõnasin tagasihoidlikult, «žonglöör ja näitleja – Lambaklubi liige.» Tegin endale mõttes märkuse, et pean liikmemaksu ära maksma.
«Tore. Jock, proovi vahelduse mõttes naeratust. Lorenzo, oled sa nõus meie tehingut saladuses hoidma?»
«Absoluutselt. See jutuajamine toimub aumeeste vahel.»
«Kas