Rhodose Venuse peegeldused. Teejuht saare maastikel. Лоренс Даррелл
Читать онлайн книгу.
armi, mis tasapisi jälle paranes. Kange magusa tee soojus oli imehea, see meenutas, et saabumas on öö ja et tasahilju on läänest tulemas külma. Siis heitsin minagi pikali ja vajusin kergesse unne, milles kogu see müra tundus nagu rahulik kohin värvilises merekarbis, mis on kusagilt Korfu või Delose soojalt rannalt üles korjatud noil õnnelikeil sõjaeelseil aastail. Minu igatsus jõuda tagasi Kreekasse oli enne täitumist peaaegu ammendunud. Olin tuimaks tehtud. Meenusid unustatud pildid, vormitud ja seosetud, mis siiski kümblesid Kreeka mineviku päikeselises sädeluses, ja isegi unes olin absurdselt pisarateni liigutatud nagu tookord, kui nägin viimati Kreeta kaldaid 1941. aastal uttu hajumas.
Tormi, mis meid tabas ligi 80 miili kaugusel Aleksandriast, kirjeldati ilmateates kui kerget pagi. See ei tundunud aga sugugi nii tühine. Esimene tõuge meenutas tõesti vulkaanipurset. Laev läks esimesele lainele vastu tohutu laksuga, mis raputas meid kõiki üdini. Säärast ilma oleks olnud piisavalt halb taluda caieque’is, kuid selle mõju oli kirjeldamatu alusel, mis ei saanud kiirust vähendada alla 15 sõlme ilma hakkamata triivima. Ärgates nägin Egeuse merd kuhjumas meie ümber läikivate orgudena, mida valgustas laevatulede kollakas helk. Mootorite ühtlast urinat katkestasid nüüd pidev hala ja rögin koos jubeda sõukruvide lahti kangutamise kriginaga.
Gideonil oli hiljem kombeks öelda (kui küsiti, kuidas me kohtusime esimest korda), et meid paisati kokku. Talle meeldisid selle väljendi otsene tähendus ja kujundlikkus palju rohkem – olen selles veendunud –, kui meile kummalegi meeldis torm, mis meid tutvustas teineteisele. Aga kahtlemata paisati meid kokku. Esimesel kokkupõrkel tuule ja veega hakkas laev edasi liikuma pukslevalt, rammivalt, mis sai meile vägagi hästi tuttavaks. Müra, mida sõukruvid tekitasid enne uuesti merre sukeldumist, meenutas hambaid kiristavat hiiglast. Nurka paisatuna leidsin oma sülest Gideoni pea ja minu jalad olid ühe sõduri kaela ümber. Lugesime üksteise huulilt vabandusi ja harutasime end lahti nii elegantselt, kui suutsime – ainult selleks, et taas üksteisele otsa kukkuda. Püsti seista oli võimatu, ühte kohta püsima jääda keerulisest keerulisem. Vähendanud kiirust nii palju kui võimalik, libises laev merepinnal edasi, valged lained järjest üle reelingu põrutamas. Surusime jalad kindlalt maha ning kuulasime laevakere tuhmi pekslemist vastu vett ja lauanõude masendava purunemise häält kambüüsis. Sestsaati elasime neljakäpukil, ronides ringi nagu ahvid, kui tahtsime laevas liikuda. Magada oli võimatu. Lainete kohutavad laksud olid nagu hoobid päikesepõimikusse. Väike koer ronis maailmast tüdinud ilmel ühe tühja seljakoti sügavaimasse soppi, tõmbas end kerra ja uinus.
Paljud inimesed jäid värvikalt haigeks. Pugesime Gideoniga ämbliku kombel vastasnurkadesse ja vaatasime osade kaasreisijate nõrkust samasuguse vastikustundega, et olime sunnitud muigama, kui tabasime teise pilgu. Nägin, et ta monokkel oli katki läinud. Nööpinud kuue lahti, tõmbas ta välja sigarikarbi, kus minu hinnangul oli neid varuks ligi 20, ja pani ühe ette.
Puhkes liimjalt paks koit. Lääne pool oli taevas tõmbunud õlitatud terase karva. Torm oli meist üle käinud, jättes maha vaid lõpututes lainetes õõtsuva mere. Vöör mattis end ikka veel laintesse palavikulise krigina ja värinaga. Mõni meist magas ning hiljem valgustasid hommikuse päikese vesised kiired meie ümbrust üles-alla loksuva horisondini – maad ei paistnud aga kusagilt.
Reisijad lamasid segamini pagasi kuhjadel, kõikjal maailmas oleks neid peetud laipadeks, kes ootavad tuleriidal süütavat tõrvikutuld. Päeva edenedes võtsid üksikud vintskemad kujud julguse kokku ja pistsid oma kahvatud ja raseerimata näod välja, et pärida meeskonnalt aru. Kus me oleme? Millal me kohale jõuame? Sõjaväelased näitasid välja vastumeelsust nende küsimuste arutamisel. Tõepoolest tundus, et nad teavad sama vähe kui meiegi. Olime kursilt kõrvale kaldunud. Esmapilgul teoreetilisse arutlusse segunes kerge murenoot, kui nägime kaptenit uurimas Vahemere idaosa kaarti. Kokk jagas kruusides kakaod, mida juues arutati probleemi põhjalikult.
Sain teada, et Gideon luges eelmise sajandi kaheksakümnendatel avaldatud Egeuse mere reisi kirjeldust, mille oli kirja pannud ekstsentriline pühamees reverend Fanshawe Tozer, kelle teos pakkus meile hiljem väga palju nalja ja rõõmu. Nägu tehes ulatas Gideon mulle raamatu, mille esimene lõik oli ta pöidlaküünega tihedalt alla kriipsutatud. Võtsin teose vastu ja lugesin: „Merereisi Rhodosele saadab teatud elevus, mis tekib ebakindlusest saarele jõudmise suhtes.“ Reverend Tozer oli seega jaganud paljusid meie praegusi muresid kaheksakümnendate alguses. Lootsin siiralt, et see kirjakoht pole oomen. Tsitaat oli aga kahtlemata kurjakuulutav, kui komistada selle otsa just tol ajal ja tolles kohas.
Hiljem jagasime omavahel mõnda hallitanud võileiba ja Küprose konjakipudelit, mille olin taibanud kaasa võtta, ning saanud viimaks ometi indu soojast päikesest ja vaiksemaks jäänud ilmast, jätsime viisaka sõnatuse (tuul ja vihm koos mootorimüraga välistasid muud tsiviliseeritud suhtlemise vormid) ja hakkasime kõnelema: lausete moodustamiseks hüüdsime teatud pauside järel üksikuid sõnu.
„Täna õhtul jõuame tõenäoliselt Küprosele.“
„Küprosele? Kindlasti mitte.“
„Mille peale kihla veame?“
„See on sadade miilide kaugusel.“
„Ptüi! Need sõjaväelased ei saa iial millegagi hakkama.“
Üks parasjagu mööda loivav ohvitser, kellest õhkus säärast siirast kannatlikkust, mis on omane soovimatuid reisijaid pardale võtnud meremeestele, vaatas Gideoni altkulmu. Tundus, et ohvitser ütleb kohe midagi vänget, aga mu kaaslane oli juba raamatu taha peitu pugenud. Gideon tuli uuesti selle tagant välja, kui sai meremehe seljataga nina kirtsutada.
„Pange tähele,“ ütles Gideon. „Nad võivad meid silmagi pilgutamata Beirutisse viia.“
Pärast neid sõnu ei tundunud arukas seda teemat enam jätkata. Jäin tukkuma ja hommik möödus vesises päikesepaistes, mida katkestasid tuuleiilid ja mäslev meri. Hilisel pärastlõunal saime ilmalt teate maa lähenemisest – kaks kevadist turteltuvi, kes olid kahtlemata oma kursilt kõrvale kaldunud. Nad hõljusid meie kohal ja kadusid Aafrika suunas.
Meie asukoha küsimust ei olnud selgitatud ühegi ametliku teatega peale tühise möönduse, et oleme kursilt kõrvale kaldunud. Kohanimede üle spekuleeriti endiselt üsna vabalt. Videvik möödus peent udu tekitavates paduvihmahoogudes, mis vähendasid nähtavust paarisaja jardini, ja vaevu oli videvikust saanud pimedus, kui kõlas hüüatus, mille peale pöördus iga pea valgustatud kokpiti poole, kus näidikute suurte heledate ketaste kohal puurisid kummist kojamehed pilkases pimeduses tuuleklaasi kirkaid sõõre. Keegi oli näinud maad – vaid musta triipu keset pilkast pimedust – ja terve tunni põrutasime piki tumedat kaljurannikut, heites vahel pilke muutlike udulaamade vahelt selle neemedele ja rünkadele. Helgele optimismile ja kergendusele lisandus hea tunne, mis kaasnes vaiksema merega. Hakkasime laiali paiskunud asju kokku korjama ja kleepuvaid juukseid kammima. Tundsin suu ümber kasvanud habemetüügastel kuivanud soolvee teravat maitset. Gideon kammis hõbedastesse juustesse lahu, nagu oleks ta enesega rahul, ja uuris siis oma hambaauke. Tundus, et ta kiitis nähtu heaks. Siis pakkus ta kammi mulle. „Küll näete,“ ütles ta. „See on Küpros.“
See oli Rhodos. Sõitsime veel ümber mitme neeme, kuni ahtrisse tuli üks ohvitser ja ütles meile seda. Justkui inimkõnest aru saades tuli Gideoni väike koer (selgus, et ta nimi on Homeros) peidupaigast välja ja hakkas end puhastama. „Vaat nii,“ ütles tema omanik.
Nüüd hakkasid paistma ähmased tuled ning mootorimüra mahenes ja võttis madalama tooni. Sadamakai tumedad plaadid olid märjad ja mudased ning särasid tänavalampide all, kui tulime tasapisi maale. Nägime kuulsast sadamast ainult väikest 50 ruutjardi suurust ala, mida valgustasid kuidagi meisterdatud tuled, mis näitasid laevadele suunda. Ülejäänu oli pimedus, mis neelas endasse pragunenud müürid, terasest vaiad ja kogu rannajoont piirava roostes okastraadi. Täielik pimedus.
Suurte mootorite väljalülitamisele järgnenud vaikus oli nüüd peaaegu valjemgi häälest, millega olime nii pikalt harjunud. Inimesed hõikusid ikka veel kurdilt omavahel. Ruum oli jälle paisunud oma tavapäraste mõõtmeteni. Tulime hämaras maale. Laeva kaldumine ja kõikumine oli pannud kõigi reie- ja õlalihased tahtmatult vabisema, nii et kõndisime nagu vanad merekarud