Originaali tiitel:

      Дарья Донцова

      Сон дядюшки Фрейда

      2016

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Kaane kujundanud Kaie Lilleorg

      Toimetanud Evi Laido

      Korrektor Elle Liiva

      © Донцова Д.А., 2016

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11343

      ISBN (PDF) 978-9949-844-22-7

      ISBN (ePub) 978-9949-84-716-7

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      1. PEATÜKK

      „Kui ämm peaks iga hetk sisse marssima, aga teie vannitoas on peegel pritsmeid täis ja kraanikauss kasimata, ei maksa meeleheites lappi haarata, lihtsalt keerake valgustist pirn välja ja astuge abikaasa emale vastu naeratus näol.“

      Tõmbasin teelonksu hingekurku ja vaatasin kõrval istuvat sihvakat naist, kes jätkas targutamist:

      „Selle mõtles välja mu sõbratar Nastja. Temal on kõik läbi töötatud. Irina Lvovna ei ole väga kiuslik, minia kallal eriti ei nori, Nastja külmiku sisu üle vaatama ei tiku, ei kontrolli, mis süüa on tehtud, kuid puhtus on tema fetiš. Juhtub veekraanil väikest plekki märkama, hakkab lausa värisema. Tõsi küll, ta ei ütle midagi, kuid ta tunded on kohe ilmselged. Siis leidiski Nastja toimimismooduse! Elektripirn kriuks-priuks lambist välja! Pimedas pole näha mitte kui midagi! Kas pole vahva?“

      Noogutasin ja piilusin vargsi kella. Vagunis, millega me Moskvast välismaale sõidame, on kõigest kaks kupeed. Mind jaama saates ütles Maša:

      „Näed nüüd, sa ei peagi tujust ära olema, et sul ajutiselt lendamine keelati. Võta seda reisi kui ekskursiooni. Sul on oma tualettrumm, dušš, lai voodi, teler ja teises kupees on kõigest üksainus armas naisterahvas, ei mingeid nutvaid lapsi ega mehi, kes hakkavad pudeleid lahti korkima niipea, kui rong liikuma hakkab. Muide, sina ja su naaber olete omavahel sarnased, figuur on sama, nagu ka juuste värv. Oleksin teid peaaegu segi ajanud, kui ta koridori astus.“

      „Tõsi,“ nõustusin. „Oleme mõlemad väiksemat kasvu, lühikeste juustega blondid, lihtsad näod, eriliste erisusteta, ja ka riietus on sarnane – teksapüksid, hall kampsun ja must tuulepluus.“

      „Kui inimesed on väliselt sarnased, siis ei erine nad ka iseloomu poolest,“ tegi Maša järelduse. „Sina heidad nüüd, kriminull käes, voodisse, tema teeb sedasama. Sa ei näegi seda tädi teekonna lõpuni, ta ei tee sulle tüli.“

      „Loodan, et sul on õigus,“ ütlesin muigega.

      Maša embas mind.

      „Emme, tahtsin sind paluda, võta Roger kaasa.“

      „Roger?“ kordasin. „Noh... põhimõtteliselt... võin ju muidugi, siin on kaks aset...“

      „Tal ei lähe eraldi magamiskohta vaja!“ Maša puhkes naerma. „Sest Roger...“

      Tütar avas kiiresti oma mahuka koti ja võttis sealt välja lühikese tumeruuni karvaga kaetud kummalise olevuse.

      Olin hämmingus.

      „Kas see on kääbuspuudel? Ta pole miskipärast koera moodi. Ka nina on ebatavaline, justkui väike kärss.“

      „Just nii, emme,“ ütles Maša itsitades. „See pole peni, see on kääbussiga, eriliselt karvane, nad elavad peaaegu kakskümmend aastat. Roggy on nelja-aastane ja ta on targem kui mõned inimesed.“

      „Väga meeldiv,“ pomisesin, ootamatut teekaaslast silmitsedes. „Ma ei tahaks rumala notsuga mööda Euroopat reisida. Maša, kas sa oled kindel, et teda üle kõikide piiride lastakse? Kas tal on pass?“

      „Ei ole,“ vastas Maša. „Roger on illegaal.“

      „Ta võetakse ju ära,“ ütlesin ohates. „Tead ju ise, kui ranged reeglid on Euroliidus.“

      Maša naeratas.

      „Kohe saad sa kõigest aru. Roggy! Toll! Politsei! Sure!“

      Kääbussiga varises hääletult külili, sulges silmad ja jäi vagusi. Maša võttis põrssa, keeras ta kerra ja pistis minu kotti, pani talle peale kaks kosmeetikakotti ja teatas:

      „Nii! Roggy lamab selliselt, kuni sa ütled võlusõnad: toll on läinud, politseid pole enam!“

      Ridikül hakkas liigutama, põrsas pistis pea välja.

      „Vahva!“ Olin vaimustuses.

      „Lena on teda hästi koolitanud,“ ütles Maša naerdes. „Ja Roger osutus metsikult targaks.“

      „Nii et see on siis Lena Kudrjavtseva siga,“ taipasin ma.

      „Kas ma siis ei öelnud?“ imestas Maša. „Lena tuli Moskvasse külla ja siis lendas lennukiga tagasi. Aga Roger on lennufoob, kui lennuk taevasse tõuseb, hakkab ta hirmust vahet pidamata pissima ja kakama ning kui kõik otsas on, langeb minestusse.“

      „Ma mõistan teda suurepäraselt,“ ütlesin ohates. „Mul endal tekivad samad soovid. Tõsi, palju varasemas staadiumis kui armsal notsul. Mind haarab õud, kui ma näen lennukisse minejate järjekorda. Vaatan lõputut rivi inimesi, kellel käes kotid ja muud pambud, ning mõtlen: viimase võimaluseni täis topitud raudne mootoritega jurakas kerkib maast kõigest saja meetri kõrgusele ja siis variseb alla.“

      „Roger sõidab alati rongiga,“ jätkas Maša. „Ta on kogenud reisija, teel käitub ta ideaalselt.“

      „Kuid põrsas peab ju WCsse saama,“ jätkasin nõrka vastupanu.

      Maša tiris kotist välja pabermähkme, laotas selle põrandale ja sädistas:

      „Roger, piss-piss.“

      Kääbussiga täitis käsu otsekohe, Maša keeras mähkme kokku, pistis selle prügikasti ja plaksutas käsi.

      „Voilà. Selle võib igas peatuses välja visata. Emme, sa sõidad San Valentinosse, Lena tuleb sulle jaama vastu. Roger ei tee sulle mingit tüli, ausõna. Silita teda, ta on armas.“

      Ma puudutasin pehmet karva, põrsas ronis kohe mulle sülle ja hakkas tasakesi rähisema.

      „Kui armsake,“ ütlesin heldinult. „Kuid mida ta sööb?“

      „Juurvilju, putru, natuke juustu, puuviljadega tuleb ettevaatlik olla, nendes on glükoos,“ seletas Maša. „Põhimõtteliselt ta sööb nagu sina. Ära ainult anna komme ja kõike muud, mis suhkrut sisaldab.“

      Silitasin taas Rogerit ja kohendasin bordoopunast paela tema kaelas.

      „Paistab, et perenaine hoolib temast väga, on ise talle kaelarihma heegeldanud.“

      Roggy hakkas hõõruma pead minu käe vastu, mõni hetk hiljem kukkus heegeldatud riba maha. Panin selle korralikult kääbussea kaela tagasi.

      „Ilus asjake, kuid kinnis on nõrk, nii võid sa ehtest ilma jääda. Olgu, sõidame siis koos.“

      Kääbussiga osutus suurepäraseks reisikaaslaseks. Vaevalt oli rong perroonist eemaldunud, kui põrsas heitis minu kõrvale asemele ja uinus. Ta elavnes umbes tunni aja pärast, kui ma sõin kurki. Roger sai tükikese, rõõmustas ja jäi taas tukkuma, surunud külje ajutise perenaise vastu. Aga naabrist