Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова
Читать онлайн книгу.
Daša.“
Kohtumine nimekaimuga tundus mulle naljakas.
„Mina olen ka Darja, kuid parem on öelda lihtsalt Daša.“
Teekaaslane lõi käsi kokku.
„Mis te nüüd? Äkki on meil ka perekonnanimed ühesugused? Ehkki see on vist hoopis ebatõenäoline. Mina olen Vassiljeva.“
„Ebatõenäoline on juhtunud.“ Muigasin ja avasin oma passi. „Vaadake.“
„Hulluks võib minna!“ ahhetas naaber. „Seda lihtsalt ei saa olla. Oleme täielikud nimekaimud! Joome õige sel puhul teed ja võtame kompvekke kõrvale.“
Järgmised neli tundi jutustas tädike vahetpidamata kõikvõimalikke lugusid oma tormilisest elust. Sain teada, et ta on mitu korda abielus olnud, praegu on ta järjekordses seaduslikus abielus, kuulasin ära jutu vastikust ämmast, kes näeb lausa unes, kuidas oma pojakest temast lahku viia. Kui eraelu lood otsa said, hakkas Darja oma tuttavatest pajatama. Sain teada Katjast, kes joob iga päev pudeli veini, Ninast, kes pole võimeline kaalust maha võtma, Nastjast, kes koristab oma korterit harva ja keerab elektripirni välja, et ämm mustust ei märkaks.
Võõrastest peresaagadest hakkas mul pea valutama, mul tuli manada näole viisakas naeratus ning lülitada välja kuulmine. Küllap imestate, miks ma loksun sihtkohta rongiga? Mida ma kavatsen teha San Valentinos? Püüan selgitada.
Mõni aeg tagasi tuli Maša koos kõikide koerte ja koduabilise Iraga Pariisist tagasi Ložkinosse. Tütar oli lõpetanud stažeerimise Prantsuse veterinaariaprofessori juures ja otsustas avada Moskvas tehnika viimase sõna kohaselt varustatud loomakliiniku. Koju saabunud, kuulas Maša vaikides Zoja Ignatjevna1 targutusi, tema peigmehe Pjotr Andrejevitši esitatud anekdoote, vanamuti poja Igori monolooge järjekordse äri avamise teemal, minu tulevase ämma Gloria ohkamisi... Kuid kui Inimese Kasvatamise Probleemide Instituudi omanik hakkas järjekordselt rääkima, milline peaks tulema TEMA pulm, ei pidanud Maša vastu, haaras Feliksil käest, tiris mehe kabinetti ja ütles seal sõnaselgelt välja selle, mida mu tütre tossikesest ema ei julgenud kuuldavale tuua. Maša kõne polnud pikk.
„Korraldada kahed pulmad samal päeval – see on sonimine. Teie abiellumine mu emaga ei pea olema garneeringuks Zoja Ignatjevna ja Pjotr Andrejevitši laulatusele. Ja Ložkino ei ole hotell. Feliks, emal on liiga hea kasvatus, seepärast ta talub vaikides vanamutti ja kogu tema mustlaslaagrit, kuid sa ju oled ostnud oma emale ja vanamammile uued korterid. Miks nad siis ikka veel elavad meie majas?“
Professor oli häbelikult vait, Maša aga rahumeeli lõpetas oma kõne:
„Arkadi koos naise ja lastega on ammu välismaale elama asunud. Neil on seal äriettevõte ja kodu. Vend ei kavatse Venemaale tagasi tulla, kuid mina hakkan nüüd elama siin, Moskva lähistel, ega taha näha igal hommikul Zoja Ignatjevnat koos kõigi tema armsate kodakondsetega. Anna andeks minu avameelsus, kuid su omastel on aeg ära kolida.“
Manevin vastas:
„Ma ise olen ka Zojast väsinud, kuid ta kurdab, et uus korter lõhnab värvi järele, tuleb oodata, kuni see välja tuuldub.“
Maša muigas, kuid ei öelnud midagi. Järgmisel päeval saabusid Ložkinosse neli lõbusat tunkedes noormeest, koos nendega saabus pirakas parketilihvimismasin. Minul koos loomakarjaga kästi taanduda väikesesse külalismajja ja mitte ilmuda suurde majja. Töölised panid oma aparaadi käima, kostis kõrvulukustav kolin... Tunni aja pärast käskis vanamutt koduabilisel kohvrid pakkida.
„Tuleb välja, et me oleme nad välja visanud,“ pomisesin, kui autod suure perega väravast välja veeresid.
„Nojah,“ kinnitas Maša, „viskasime välja! Ja hakkame nüüd elama nii, nagu meie tahame, mitte kiusliku vanamuti näpunäidete järgi. Emme, ära muretse, nad ei pea ju tänaval telerikastis elama hakkama! Lahkusid siit ilusasse mitme toaga lossi.“
„Kardan, et Feliks solvub,“ ütlesin ohkega.
Maša vaidles vastu:
„Emme, ta on pööraselt rõõmus. Kahjuks on professor samasugune tossike nagu sina, ülearu intelligentne ja piiritult leebe. Kuid mõned inimesed, nähes sellist isikut, püüavad otsekohe talle kukile istuda. Kas te tahate siis korraldada pulmad tordilõikamise, pulmaleivapätsi, pruudi väljaostmise ja muude selliste rõõmudega?“
„Jumal hoia selle eest!“ hüüdsin ehmunult.
„Siis käige vaikselt perekonnaametis ja elage õnnelikult!“ hüüdis Maša.
„Hea mõte,“ rõõmustasin mina, „kuid kleit... Lendasin just selle toomiseks Pariisi.2 Kuhu see panna?“
„Emme, sinul ja Lenal on üks rõivasuurus,“ ütles Maša. „Tead ju ise, neil pole raha jalaga segada, Fredil on pisike ostukeskus, Lena istub kassa taga. Nad registreerisid abielu ametlikult enne kaksikute sündi, aga pidustused lükkasid talveni edasi. Lena ei tahtnud esineda raseda pruudina. Kui sa kingid talle kleidi, satub ta vaimustusse.“
„Kleidi juurde kuuluvad veel ka ridikül ja kingad.“ Ma võtsin kohe tuld. „Pealegi on meil ka üks kinganumber. Milanos ostis Lena mulle kingad, proovis endale jalga ja mulle sobisid need ideaalselt.“
„Näed, kui kenasti kõik laabub,“ rõõmustas Maša.
Teisipäeval lasksime mina ja Feliks panna oma passidesse abielutemplid, otsustasime kutsuda kitsa sõprade ringi restorani laupäeval, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Neljapäeval ärkasin ma peavaluga, otsustasin, et mind on taas külastanud vana sõbranna migreen, pugesin teki alla ja üritasin uinuda. Kuid õhtusöögi lähenedes sai selgeks, et toimub midagi kummalist. Päev läbi olid mul külmavärinad, valutas kukal, mitte meelekohad, silmad olid vesised, iiveldus tõusis kurku ja kui ma püüdsin üles tõusta, vahetasid lagi ja põrand ootamatult omavahel kohad ning keegi lülitas valguse välja.
Kui ma teadvusele tulin, sain aru, et ma pole oma magamistoas, vaid laman hoopis haiglapalatis. Akna juures istus tugitoolis Maša. Tütar nägi, et ma avasin silmad ja hüüdis ülearu rõõmsalt:
„Emme! Kõik on suurepärane, sa oled reanimatsioonis!“
„Ah soo,“ pomisesin, püüdsin istuma tõusta ja kuulsin kohe vastikut piiksumist.
„Lama, lama,“ käskis Maša, „see on kardiomonitor ja käe küljes on sul tilguti.“
Ehmusin.
„Mis on juhtunud?“
„Kõik on suurepärane,“ sädistas tütar. „Palavik tõusis neljakümneni, vererõhk oli kakssada kakskümmend saja kahekümne seitsmele.“
„Tavaliselt on mul üheksakümmend kuuekümnele, võib-olla kohalik aparaat valetab?“ ütlesin kahtlustavalt.
„Ei, emme, sul on gripp,“ selgitas Maša. „Praegu on liikvel salakaval viirus, see tekitab tüsistusi veresoonkonnale.“
Nädal hiljem hoiatas kardioloog Olga Aleksejevna mind koju lastes:
„Teil on vererõhk ebastabiilne, retseptid on siin, võtke ravimeid regulaarselt.“
Vaatasin retseptikuhilat ja muutusin kurvaks.
„Neli tabletti hommikul, sama palju päeval, kuus tükki vastu ööd! Kas see jääb nüüd igaveseks nii?“
„Kohtume kuu aja pärast, vaatame analüüsitulemusi,“ vastas arst diplomaatiliselt. „Te peaksite kuurorti sõitma. On üks linnake San Valentino, unine provintsilinn, sellest kuigi palju ei teata. Turistide hulgas pole see populaarne, mingisuguseid erilisi vaatamisväärsusi seal ei ole. Kuid seal on suurepärane ravila, mis on spetsialiseerunud südame- ja veresoonkonnaprobleemidega haigete rehabilitatsioonile. Mingisuguseid süste teile seal ei tehta, tilguteid ei panda, personal valgeid kitleid ei kanna. Kuid õige toitumine, jalutuskäigud, spordiga tegelemine, rahulik miljöö taastavad teie tervise kiiresti. Kõik, kes seal on käinud, on väga rahul olnud ja nende