Originaali tiitel:

      Barbara Cartland

      The Waters of Love

      2008

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Tegelaskujud ja sündmused selles raamatus on välja mõeldud ning neil ei ole mingit seost reaalsete inimeste ja tegelike sündmustega.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Tiiu Sulsenberg

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2008 by Cartland Promotions

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11290

      ISBN (PDF) 978-9949-844-23-4

      ISBN (ePub) 978-9949-84-717-4

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      „Armastus ei tunne piire, ei tunnista takistusi ega tagasilööke ja on alati särav omaenda hiilguses.“

      Barbara Cartland

      Esimene peatükk. 1898

      Piirdeaed oli kõrge, kuid hobune ületas selle raskusteta ja maandus kergelt teisel pool, mis tõi ratsaniku näole naeratuse.

      „Tubli, vana semu,” sõnas mees ja patsutas looma tugevat kaela.

      Nii mees kui hobune pakkusid suurepärast vaatepilti, mõlemad nägid head välja, mõlemad olid oma esimeses nooruses ning tulvil elujõudu.

      Francis, Wimbortoni markii, käis igal hommikul sel ajal ratsutamas ning nautis ilu, mida pakkus talle Berkshire’i üks suuremaid kinnistuid. Tema valdusesse kuulusid talud, rendimajad ja isegi üks küla.

      Siit avanes imeilus vaade: puuderida ja muruplatsid ning kauguses sillerdav vesi. Veelgi kaugemal nägi ta maamaju, mille rookatused tundusid intiimsed ja külalislahked.

      Kuid oma südames ta teadis, et see kena pilt on vaid meelepete. Tema kinnisvara oli kehvas seisus, sest rent, mida ta sai, ei olnud piisav, et seda kõike korras hoida. Rookatused, mis paistsid nii kenad, vajasid parandamist.

      Ka maja juures oli palju teha, kuid suured võlad ei võimaldanud tal sellele isegi mõelda.

      Järsku näis hommikune toredus tuhmuvat. Francise helge meeleolu kadus ning ta hakkas rusutult kodu poole traavima.

      Kahekümne kaheksa aastane, kena välimuse ja veetleva olekuga ning aadlitiitliga Wimbortoni markii Francis tundus olevat nagu õnnesärgis sündinud.

      Kuid tema elust oli saanud pidev võitlus, et suurendada rahalisi vahendeid, et hoida korras talle kuuluv kinnisvara, ning tundus, et ta oli lahingut kaotamas.

      Saanud päranduse ajal, mil ta oli alles kaheksateist, oli tal seda äärmiselt raske korras hoida ning millegipärast ületasid väljaminekud alati sissetulekud.

      Pidevalt tundus talle, et tema maadel elavate inimeste nõuded aidata neil remontida maju, talusid ja hobusetalle kasvasid tal üle pea.

      Kuna ta ei soovinud tunnistada, et on pankroti äärel, pidi ta kuidagi raha leidma, kas või väikese osa sellest, mida temalt tegelikult nõuti.

      Kuid tegelikult vajus ta üha sügavamale võlgadesse ning need kasvasid nagu pilv, mis mähkis lõpuks kogu silmapiiri endasse.

      Francis viis hobuse talli ja sisenes majja, kus ülemteener pöördus tema poole sõnadega:

      „Härra Johnson on siin ja ootab teiega kohtumist, mu isand.”

      Markii vaikis hetke ning sõnas siis: „Juhata ta suitsetamistuppa ning ütle, et olen paari minuti pärast tema juures.”

      „Hästi, isand.”

      Kui ülemteener oli lahkunud, oigas markii omaette. Ta taipas, miks raamatupidaja teda näha tahab ning oli kindel, et uudised, mis teda ootavad, ei ole head.

      Härra Johnson oli keskealine mees, kes oli tema eest hoolitsenud sellest ajast alates, kui ta sai kinnisvara omanikuks.

      Ta ootas Francist, kui too suitsetamistuppa sisenes.

      „Tere hommikut, Johnson,” tervitas teda markii. „Ma ei oodanud teie külaskäiku ning loodan, et see üllatusvisiit ei kurvasta mind.

      Seda öeldes ulatas ta härra Johnsonile käe ning too surus seda ja vastas siis:

      „Arvan, et asjad on nii nagu ikka, mu lord, ma ei too häid uudiseid.”

      „Arvan, et seda olekski teilt palju paluda,” vastas markii naeratades.

      Ta istus raskelt toolile, kus oli tema alaline koht. Raamatupidaja, kes elas Londonis ning kes oli markiiga kohtumiseks võtnud ette spetsiaalse reisi, istus tema vastu ja silmitses teda sõbralikult.

      Francis oli väga noorelt kohustuste koorma enda kanda saanud ning härra Johnson oli mõelnud, et noormees eelistab jääda Londonisse.

      Või peaks ta pigem reisima välismaale, et nautida seal atraktiivsete naiste seltskonda, mitte elama üksi siin tohutu suures majas, kus ei ole muud meelelahutust kui hobused ja maavaldused.

      Johnsoni suureks üllatuseks võttis markii pärast isa ootamatut surma talle pärandatud kinnisvara oma valdusesse, nagu poleks see ainult kohustus, vaid pakuks talle ka naudingut.

      Markii naeratas mehele enda vastas. Polnud tema süü, et uudised olid halvad.

      Härra Johnson ohkas ja hakkas rääkima. Ta tõi kuuldavale masendava loo kasvavatest võlgadest, ebapiisavatest rendisummadest ning päev-päevalt suurenevatest probleemidest.

      Tunni aja pärast sõnas markii ohates: „Ma ei suuda uskuda, et asjad nii halvad on.”

      „Kahjuks küll, mu lord, aga ma kinnitan teile, et kui asi ei oleks nii pakiline, ei oleks ma Londonist siia sõitnud, et teie tuju rikkuda.”

      „See kõik on väga tore,” vastas markii. „Olen teiega nõus, et midagi tuleb kiiresti ette võtta, eriti nüüd, kui selle maja remont läheb kolm korda kallimaks, kui ma arvasin.”

      „Ja mitte ainult selle maja remont, mu lord. Teile kuuluval maal on vähemalt kuus maja, mis vajavad kiiret remonti, vastasel juhul võivad nende asukad rendi maksmisest keelduda.”

      Markii tõusis ja jalutas akna juurde.

      „Johnson, kuidas see kõik nii äkki juhtus?”

      „Vaevalt nüüd küll, et äkki, mu lord. Seemned said külvatud juba kaua aega tagasi. Teie isale öeldi, mida ta peab tegema, kuid kahjuks tegi ta nii vähe kui võimalik, mis viiski pikkamööda praeguse olukorrani.”

      „Mida põrgut mina saan teha?” päris markii.

      „Ma ei taha pealetükkiv olla, mu lord, kuid kas te pole kordagi mõelnud, et oma tiitli ja positsiooniga võiksite abielluda jõuka pärijannaga?”

      „Abielluda!” hüüatas markii. „Ma pole sellele kunagi mõelnudki, eelkõige ilmselt sellepärast, et ma pole kunagi olnud armunud.”

      Hetkeks tekkis vaikus ning siis ütles raamatupidaja vaikselt, nagu räägiks ta iseendaga: „Tundub kummaline, teil on teiste vallaliste meeste ees nii palju eeliseid ning nii paljud leedid on – kui nii võib öelda – teie vastu huvi üles näidanud, kuid teie pole nende hulgast leidnud kedagi, kes teile sobiks.”

      Markii