Armastuse meri. Барбара Картленд
Читать онлайн книгу.
kindlalt kontrolli all.
Lähemal vaatlemisel oleks selgunud, et see polnudki noormees, vaid noor naine, kellel oli kombevastaselt seljas meestesärk, jalas ratsapüksid ning ta istus kaksiratsa hobuse seljas.
Tema silmades leegitsesid elurõõm ja entusiasm ning tema juhitav hobune tõusis õhku, ületas ühe takistuse teise järel ja maandus alati pehmelt, andes märku sellest, et ratsanik ei kaotanud kordagi kontrolli hobuse üle, olgugi et too oli suurt kasvu ja küllaltki metsiku olekuga.
Temast veidi maad tagapool ratsutas keskealine tallimees, kes talle lõpuks järele jõudis ja teda anuval toonil kõnetas.
„Peaksite selle tõesti lõpetama, preili Lexia. Härra tõmbab mul naha üle kõrvade, kui saab teada, et te nii metsikul kombel ratsutate.”
„Ei tõmba, Hawkins, sest ma ei luba. See on ainult minu enda süü ja nii ma talle ütlengi, kui ta teada saab.”
Hawkinsi hirmu see muretu ütlus märgatavalt ei vähendanud, kuid ta jäi vait ja järgnes oma käskijannale kerge galopiga kodu poole.
„Kas Skylark polnud täna hommikul tubli?” hüüdis Lexia.
„Ei tea, preili, ma jäin teist liiga kaugele maha ja ei oska seetõttu selle kohta midagi öelda,” vastas tallimees mornilt.
Lexia kihistas naeru. Ta tegi asju omamoodi ning tal polnud plaanis midagi muuta, kuigi tekitas sellega teistes imestust ja pahameelt.
Samuti ei olnud tal plaanis kuulata isa moraalilugemist, seepärast otsustas ta siseneda majja külguksest ja vahetada ratsariided kleidi vastu, enne kui isa silma alla sattub.
Õnnetuseks juhtus isa just hetkel, mil ta talli juurde ratsutas, aknast välja vaatama.
„Lexia! Tule kohe siia!”
Lexia ohkas.
„Jah, paps.”
Ta hüppas abi ootamata kõrge hobuse seljast maha, viskas ohjad Hawkinsile ning suundus otsejoones klaasukse poole, mis viis otse hommikusöögituppa.
„Miks sa ometi pead kõiki oma skandaalse riietumisstiiliga šokeerima?” riidles isa, kes tuli teisest toast, mille aknast ta oli tütart jälginud. „Mine üles ja vaheta kohe riided – ei, mõtlesin ümber, jää siia! Pean sulle midagi ütlema.”
„Oh, hästi, olen näljane.”
Lexia istus toolile, kallas endale tassi kohvi, haaras tüki röstileiba ning hakkas siis isa rahustama.
„Paps, ma ju ainult ratsutasin!”
„Ja ära kutsu mind papsiks!”
„Miks mitte?”
„See ei kõla elegantselt. Inglise leedid ütlevad isa.”
„Aga mina olen ameeriklanna.”
„Ei ole. Mina olen inglane ning ka sinu ema oli inglane. Ja sa sündisid Inglismaal.”
„Aga kolmeaastasena läksin ma Ameerikasse ja kasvasin seal üles. Mulle meeldis seal ning ma tunnen end nüüd ameeriklasena.”
„Olgu, mida varem see lõpeb, seda kiiremini oled sa valmis Inglise ühiskonda sulanduma,” vastas isa enesekindlalt.
„Kas ma ei kuulunud siis Inglise ühiskonda, kui me Londonis olime?” küsis Lexia süütul ilmel. „Minu mäletamist mööda käisime me paljudel pidudel.”
„Kuid sind ei ole esitletud õukonnas ja see on ülim, mida ma sulle soovin.”
Lexia silmis välgatas miski.
„Tõesti? Arvasin, et sinu ülim soov on naida mind ühiskonnas kõrget positsiooni omava mehega. Walesi prints? Oh, ei, unustasin täiesti. Ta on juba hõivatud, kuid tal on mitu poega…”
„Palun sind, Lexia, ära tee tõsiste asjade üle nalja. Miks sa ei võiks abielluda väga kõrgest soost mehega?”
„Sest mina pole mitte keegi,” vastas Lexia rõõmsalt.
„Luba endale midagi öelda, mu tüdruk. Inimene, kellel on raha, ei saa olla kunagi mitte keegi. Kas sa ei ole seda veel selgeks saanud?”
„Pidasin silmas seda, et meie ei ole kõrgest seisusest. Meil pole pisimatki tiitlit.”
„Sinu ema oli rüütli tütar.”
„Jah, aga seda ei saa võrrelda hertsogi või markiiga. Ma olen mitte keegi, isa, ning mulle see sobib. Olen õnnelik mitte keegi.”
Rabatuna sellisest ketserlusest, vaatas härra Drayton tütrele üksisilmi otsa.
„Sa ei tohi teiste kuuldes nii rääkida,” tõreles ta tütrega sosinal, hirm hääles.
„Olgu pealegi, ma ei ütle seda neile,” sõnas Lexia ning lisas vaoshoitult: „Ma lihtsalt mõtlen seda.”
„Ära isegi mõtle. Sul on aeg hakata käituma nagu Inglise leedi ja kohaneda oma uue eluga.”
„Miks ei või Inglismaa kohaneda minuga?”
See mõte oli härra Draytoni jaoks nii šokeeriv, et talle ei turgatanud pähe ühtki vastust.
„Jätame selle,” vastas ta lõpuks. „Ma lihtsalt ei taha, et sa oma eeliseid ei kasuta. Londonis olid sa teiste tütarlastega võrreldes palju ilusam ning ka siin ei pääse sulle keegi ligilähedalegi.”
„Paps!” hüüatas Lexia õudust teeseldes pilkavalt. „Sa ei tohi selliseid asju öelda, inimesed arvavad, et oleme taktitud ja tahame neid solvata. Tahan, et me siinsetele inimestele meeldiksime. Tahan käia tantsimas ja korraldada õhtusööke, mis oleksid ümbruskonnas kõige armastatumad.”
„Minu arust ei ole see sugugi raske,” vastas isa. „Kuid see on väga meeldiv krahvkond ning ka mina tahan siin elavate inimestega sõbralikes suhetes olla. Eriti markiiga.”
Tekkis hetkeline vaikus ning siis möönis Lexia:
„Sa rääkisid markiist, kui olime teel siia ning olid mitu korda pettunud, et ma polnud teda Londoni pidudel kohanud.”
Jälle vaikusehetk, sest härra Drayton näis oma sõnade üle põhjalikult järele mõtlevat. Lõpuks ta sõnas: „Ta on väga tähtis isik, üks tähtsamaid aadlikke Inglismaal.”
Lexia tõi kuuldavale pilkava naeru.
„Tunnista üles, paps, sa tahad, et ta minusse armuks.”
„Mul on omad plaanid.”
„Kuid sa ei saa võtta plaani inimeste armumist. Kas sa plaanid ka minu armumist temasse?”
„Ta on noor ja kuuldavasti nägus.”
„Ma pole sugugi kindel, et mulle ilusad mehed meeldivad,” vastas Lexia kelmikalt. „Selle asemel, et imetleda mind, imetlevad nad iseennast.”
„Ta võib sinust markiisi teha ning sellest peaks sulle piisama.”
„Kuid ma tahan abielluda kellegagi, keda ma armastan, ning pealegi olen ma Inglise aadlike kohta kuulnud – ja see polegi nii tähtsusetu –, et nad on iseendaga väga rahul. Nende kodud ja naised on nende jaoks kahtlemata alles teisel kohal.
„Miks ka mitte?” sõnas isa. „Mees peab majas peremees olema, kuid ma olen veendunud, et näen sind enne oma surma parlamendi avamisel kandmas tõeliselt muljet avaldavat tiaarat.”
Lexia ohkas taas. Ta oli seda juttu juba varem kuulnud ning teadis, et isal olid temaga auahned plaanid ning sellest ajast alates, kui ta rikkaks sai, oli ta veendunud, et tema tütar peab abielluma kõrgemasse klassi kuuluva mehega.
Selle maja oli ta, nagu Lexia teadis, rentinud selleks, et tütar võiks kohtuda Inglise aristokraatidega ning alati mõtlesid nad sellest kui oma murulapist.
Lexia, kes oli isalt terava mõistuse pärinud, teadis, et enne, kui isa otsustas Berkshire kasuks,