Annie Thorne'i kadumine. C. J. Tudor
Читать онлайн книгу.
õhk täis jäika soojust ja pesupehmendi lõhna, tõmbasime ennast kott-toolil kerra ja vaatasime koos vanu videosid – „E.T. – sõber kaugelt”, „Tondipüüdjad” ja „Indiana Jones kadunud laeka jälil”; mõnikord mõnda uuemat, täiskasvanulikumat, mida Annie ilmselt ei oleks pidanud vaatama nagu „Terminaator 2” või „Täielik mäluvahetus”.
Isal oli semu, kes tegi piraatkoopiaid ja müüs neid viiekümne penni eest. Pilt oli veidi udune ja mõnikord ei saanud näitlejate jutust aru, aga isale meeldis öelda, et „kerjused ei saa pirtsutada” ja „kingitud hobuse suhu ei vaadata”.
Ma teadsin, et emal ja isal ei olnud palju raha. Isa töötas kaevanduses, aga – ehkki meie kaevandust ei pandud kohe kinni – pärast streiki tuli ta sealt ära. Ta ei rääkinud sellest kunagi, aga ma teadsin, et halb tunne, pinged ja tülid – kolleeg kolleegi vastu, naaber naabri vastu – oli olnud tema jaoks liig. Olin üsna noor, kui see juhtus, aga ma mäletan, kuidas ema hõõrus meie eesukselt maha sõna „STREIGIMURDJA”. Ükskord viskas keegi meile telliskivi aknasse, kui me kodus olime ja televiisorit vaatasime. Järgmisel õhtul läks isa mõne oma semuga välja. Kui ta tagasi tuli, oli tal huul lõhki ja ta nägi täiesti räsitud välja. „Sellega on nüüd korras,” ütles ta emale karmi ja tõsise tooniga, mida ma kunagi varem kuulnud ei olnud.
Isa muutus pärast streiki. Ta oli alati olnud minu silmis tõeline hiiglane, turske ja pikk, paksude, tumedate lokkis juustega. Pärastpoole paistis ta kokku kuivavat, kõhnemaks jäävat, kühmu vajuvat. Kui ta naeratas – ta tegi seda napimalt ja harvem –, lõikusid kortsud sügavamale tema silmanurkadesse. Tema oimukohtadesse hakkas tekkima halli.
Ta otsustas kaevandusest lahkuda ja hakata bussijuhiks. Ma ei usu, et tema uus töö talle tegelikult meeldis. Ta sai sealt piisavalt viisakat palka, aga mitte nii palju, kui ta oli all kaevanduses teeninud. Nad vaidlesid emaga rohkem, tavaliselt selle üle, kui palju ema raha kulutas või kuidas isa ei saanud aru, kui palju maksab kasvava perekonna toitmine ja riietamine. Siis läks isa ära kõrtsi. Ta jõi alati alevi ühes kindlas kõrtsis. Samas, kus jõid teised kaevurid, kes olid tööle läinud. Arnhill Armsis. Kaevurid, kes olid tööriistad nurka visanud, jõid Bullis. Running Fox oli ainus paik, mis kujutas endast teatud määral neutraalset pinda. Seal ei joonud ükski kaevur. Aga ma teadsin, et mõned suuremad poisid tegid seda, kindlad oma veendumuses, et ei komista oma isa ega vanaisa otsa.
Mu vanemad ei olnud halvad vanemad. Nad armastasid meid nii palju, kui suutsid. Kui nad vaidlesid ja neil ei olnud meie jaoks alati aega, ei olnud see sellepärast, et nad poleks hoolinud, vaid lihtsalt sellepärast, et nad töötasid palju, neil oli vähe raha ja nad olid tihti väsinud.
Loomulikult oli meil televiisor ja kassettmakk ja arvuti, aga siiski, tahtmata mõjuda nagu Hovise reklaam, suure osa ajast lõbustasime me ennast ise – ma mängisin Anniega tänaval kulli ja me tagusime jalkat, me joonistasime kriidiga kõnniteele pilte või mängisime kaarte, et mööda saata vihmaseid pärastlõunaid. Ma ei tõrkunud kunagi oma väikest õde lõbustamast. Nautisin temaga koos olemist.
Kui ilm oli ilus (või vähemalt ei ladistanud vihma), ei kõhelnud ema kõssitamast mind ja Anniet laupäeva hommikul kodust välja, kaasas natuke taskuraha, et saaksime midagi näksimist osta, ja ta ei oodanud meid tagasi enne teeaega. Enamasti oli see hea. Meil oli vabadus. Meil oli meie kujutlusvõime. Ja mul oli tema, temal mina.
Asjad muutusid, kui minust sai hilisteismeline. Avastasin, et kuulun uue pundi „semude” hulka. Stephen Hurst ja tema kamp. Karm jõuk nolke, kellega minusugusel kohmetul ja kohanematul polnud asja sõbrustada.
Võib-olla tõlgendas Hurst minu kõrvalseisja staatust valesti, pidas seda sitkuseks. Võib-olla nägi ta lihtsalt jõmpsikat, kellega tal on lihtne manipuleerida. Mis see põhjus ka ei olnud, ma olin lollilt tänulik, et tema kampa kuulusin. Mu eraklikkus ei olnud mulle kunagi varem muret teinud. Aga omavanuste heakskiit võib mõjuda joovastavalt teismelisele, keda pole kunagi peole kutsutud.
Me tolgendasime ringi ja tegime tavalisi asju, mida teismeliste poiste kambad teevad: vandusime, suitsetasime ja jõime. Tegime mänguväljakule graffiteid ja ajasime kiiged üle võlli pusasse. Pildusime munadega nende õpetajate maju, kes meile ei meeldinud, ja lõikasime puruks nende õpetajate autode rehve, keda me tõesti vihkasime. Ja me kiusasime teisi. Me piinasime lapsi, kes olid meist nõrgemad. Lapsi, kes olid, püüdsin seda endale mitte tunnistada, täpselt minusugused.
Korraga ei olnud oma kaheksa-aastase õega koos olemine lahe. See on surmlikult piinlik. Kui Annie tahtis minuga koos poodi tulla, leiutasin ma vabandusi või kadusin, enne kui ta mu minekut nägi. Kui olin koos oma uue kambaga, pöördusin eemale, kui ta lehvitas.
Püüdsin mitte märgata haavunud pilku tema silmades või seda, kuidas ta näost ära vajus. Kodus pingutasin topelt, et seda talle heastada. Ta teadis, et ma pingutasin üle. Lapsed ei ole lollid. Aga ta laskis mul seda teha. Ja see tegi mu enesetunde hullemaks.
Nõme on see, et tagantjärele mõeldes, olin ma Annie seltsis alati õnnelikum kui kellegi teisega. Püüda kõva mehena käituda ei ole sama, mis olla kõva mees. Tahaksin, et saaksin seda öelda viieteistkümne-aastasele minule, lisaks persetäiele teistele asjadele: tüdrukud ei taha tegelikult vaikseid tüüpe; jääkuubikuga oma kõrva tuimaks muutmine, et sellesse auk teha, ei aita; ja Thunderbird ei ole vein, samuti ei kõlba seda juua enne pulma minekut.
Suuremalt jaolt tahan, et saaksin oma õele öelda, et ma teda armastasin. Rohkem kui midagi muud. Ta oli mu parim sõber, inimene, kelle seltsis ma võisin olla päriselt mina ise ja ainus, kes võis mu nii naerma ajada, et ma hakkasin nutma.
Aga ma ei saa seda teha. Sest kui mu õde oli kaheksa-aastane, läks ta kaduma. Sel ajal arvasin ma, et see oli kõige hullem asi, mis võib üldse juhtuda.
Ja siis tuli ta tagasi.
4.
Valmistun esimeseks päevaks Arnhilli Akadeemias oma tavalisel moel: joon eelmisel õhtul liiga palju, ärkan hilja, nean äratuskella ja liipan siis tõrksalt ja haavunult üle koridori vannituppa.
Keeran vanni kohal oleva duši täiesti lahti – see kutsub esile mannetu veenirina – ronin sisse, lasen endale paar sooja juga peale ning rabelen siis jälle välja, hõõrun ennast rätikuga kuivaks ja tõmban puhtad riided selga.
Valin musta särgi, tumesinised teksad ja vanad kulunud Converse ketsid. Esimese päeva korralikkuse ja tantsukingade kandmise vahel on vahe. Nõme lause, tean. See jäi mulle külge Brendanilt, mu vanalt korterikaaslaselt. Brendan on iirlane. See tähendab, et tal on lõputu hulk ütlusi iga võimaliku olukorra kohta. Suuremal osal neist pole üleüldse mingit mõtet, aga sellest olen ma alati aru saanud. Kõigil on paar tantsukingi. Need, mille nad tõmbavad jalga, kui tahavad ennast mugavalt ja sundimatult tunda. Mõnel päeval vajad neid rohkem kui mõnel teisel.
Tõmban kammiga läbi juuste ja jätan need kuivama ning suundun allkorrusele musta kohvi ja sigareti järele. Suitsetan selle avatud tagaukse juures passides. Väljas on ainult tiba külmem kui toas. Taevas on kõva kamakas halli betooni ja hõre, tige uduvihm sülgab mulle näkku. Kui päikesel on kübar peas, siis on see kindla peale vihmakübar.
*
Jõuan kooli väravateni vahetult enne, kui kell saab kolmveerand üheksa, koos esimeste kohale tilkuvate õpilastega: tüdrukute kolmik, nad näpivad oma nutitelefone ja heidavad karmilt sirgeks tõmmatud juukseid näo eest; punt poisse, kes nügivad ja tõuklevad naljatlevalt, kuid see võib silmapilgu jooksul muutuda tõeliseks kakluseks. Paar emolapsukest raskete tukkadega, mille alt saab võimupositsioonil olijaid põrnitseda.
Ja siis need, kes saabuvad üksi. Need, kes kõnnivad, pilk maas ja pea õlgade vahel. Hukkamõistetute aeglane, rabe kõnnak – kiusatavad.
Valin välja ühe tüdruku: lühike, punaste kräsus juustega, vinniline nahk ja kehvasti istuv koolivorm. Ta meenutab mulle üht õpilast mu enda koolipäevilt, Ruth Moore’i. Ta kehalõhna oli alati veidi tunda ja keegi ei tahtnud kunagi klassis tema kõrvale istuda. Teistel lastel oli kombeks tema kohta värsse treida: „Ruth