Piibel. Biograafia. Karen Armstrong
Читать онлайн книгу.
revolutsioon.9 Kuningad andsid välja oma valitsuskorda ülistavaid dokumente ja paigutasid need tekstid raamatukogudesse. Kreekas oldi tollal pühendunud Homerose eeposte kirjutamisele ning Iisraeli ja Juuda ajaloolased alustasid vanade pärimuste kombineerimist rahvuslooks, mis on säilinud Pentateuhi, Piibli esimese viie raamatu vanemas kihistuses.10
Iisraeli ja Juuda mitmekesistest tavadest koostasid kaheksanda sajandi ajaloolased sidusa jutustuse. Tavaliselt kutsuvad õpetlased lõunapoolset Juuda eepost „J“, kuna autorid on oma jumalat alati kutsunud „Jahveks“, samas kui põhjapoolset muistendit tuntakse kui „E“, kuna need ajaloolased eelistasid ametlikumat tiitlit „Elohim“. Hiljem ühendas tollane toimetaja need kaks eraldiolevat kogumikku üheks, Heebrea Piibli selgroogu moodustavaks looks. Kaheksateistkümnendal sajandil eKr oli Jahve käskinud Aabrahamil lahkuda tema kodulinnast Urist Mesopotaamias ja seada end sisse Kaanani kõrgustikul, kus sõlmis temaga püha lepingu, lubades, et Aabrahami järglased pärivad kogu maa. Aabraham elas Hebronis; tema poeg Iisak Beer-Sebas ja pojapoeg Jaakob (ka „Iisraeliks“ kutsutud) jäi lõpuks paigale Sekemi ümbruskonda.
Näljaajal siirdusid Jaakob ja tema pojad, kaheteistkümne Iisraeli hõimu esiisad Egiptusesse, kus alguses läks neil hästi, kuid kui nende arvukus liialt kasvas, suruti nad maha ja orjastati. Viimaks, umbes aastal 1250 eKr, vabastas Jahve nad Moosese juhtimise all orjusest. Põgenemise käigus lahutas Jahve Punase mere veed nii, et israeliidid pääsesid turvaliselt läbi, kuid vaarao ja tema armee uppusid. Israeliidid rändasid nelikümmend aastat Kaananist lõunas, Siinai kõrbes. Siinai mäel oli Jahve Iisraeliga sõlminud pühaliku lepingu ja andnud neile seaduse, milles olid ka kivitahvlitele Jahve oma käega kirjutatud kümme käsku. Lõpuks juhtis Moosese järeltulija Joosua hõimud üle Jordani jõe Kaananisse; nad hävitasid kõik Kaananimaa linnad ja külad, tapsid põlisrahva ja omastasid maa.
Kuidas lugu ka oli, kuid aastast 1967 piirkonnas kaevanud Iisraeli arheoloogid pole loo kinnituseks ühtegi tõendit leidnud; pole jälgegi välismaisest sissetungist või massilistest purustustest, mis viitaksid ulatuslikule rahvastiku vahetumisele. Õpetlaste ühisel arvamusel pole väljarändamise lool ajaloolist alust. Teooriaid on palju. Egiptlased olid kaananlaste linnriike valitsenud alates üheksateistkümnendast sajandist eKr ja taandunud sealt kolmeteistkümnenda sajandi lõpuks, veidi aega enne seda, kui varasemalt asustamata alale ilmuvad esimese asustuse jäljed. Kuuleme esmakordselt „Iisraeliks“ hüütavast rahvast selles piirkonnas umbes aasta 1200 eKr paiku. Mõned õpetlased väidavad, et israeliidid olid põgenikud rannatasandiku lagunevatest linnriikidest. Nad võisid liituda teiste, lõunapoolsete hõimudega, kes tõid endaga kaasa oma jumala Jahve, kes paistab pärinevat Siinai poolsaare lõunaosast.11 Need, kes olid elanud Egiptuse valitsemise all Kaananimaa linnades, võisid tõesti tunda, et on vabastatud Egiptuse võimust – kuid seda omaenese maal.12
J ja E pole kaasaegsed ajaloolised kogumikud. Nagu Homeros ja Herodotos lisasid autorid legende jumalikest tegelastest ja mütoloogilisi elemente, mis püüdsid juhtunule tähenduslikku seletust anda. Nende jutustatu on midagi ajaloost enamat. Algusaegadest peale pole olnud olemas ühest, usaldusväärset alusteesi kogule, millest tulevikus saab Piibel. J ja E autorid tõlgendasid Iisraeli muistendit väga erinevalt ja hilisemad toimetajad ei püüdnudki ebakõlasid ja vasturääkivusi siluda. Järgnevalt võtsid ajaloolased omale voli midagi JE jutulõimedele lisada ja neis põhjalikke muudatusi teha. Näiteks väljendatakse mõlema, nii J kui E puhul väga erinevaid vaateid jumalale. J kasutas antropomorfset kujundikeelt, mis võinuks hilisemaid tõlgendajaid kimbatusse viia. Jahve longib Eedeni aias nagu Lähis-Ida piiramatu võimukandja, suleb Noa laeva ukse, saab vihaseks ja muudab meelt. Kuid E esitab märksa transtsendentsemat vaadet Elohimist, kes vaevu isegi „räägib“, kuid eelistab oma sõnumitoojana inglit. Hiljem saab israeliitide religiooniks kirglik, veendunult Jahvet ainsaks jumalaks pidav monoteism. Ei J ega E autorid polnud seda usku. Algselt oli Jahve olnud „pühade“ jumaliku kogu liige, mille eesistujaks oli El, Kaanani kõrge jumalus, koos oma kaasa Ašeraga. Igal piirkonna rahval oli oma isalik jumalus ja Jahve oli „Iisraeli jumalus“.13 Kaheksandaks sajandiks oli Jahve Eli jumalikust kogust välja tõstnud14 ja valitses üksi „jumalike“ seltskonda, kes olid tema taevaliku armee sõduriteks.15 Ükski teistest jumalatest polnud Jahvega tema truuduses oma rahvale võrreldav. Siin polnud talle võrdset, rivaali.16 Kuid Piibel näitab, et kuni templi hävitamiseni Nebukadnetsari poolt aastal 586 kummardasid israeliidid ka arvukaid teisi jumalusi.17
Aabraham, mees lõunast, mitte Mooses, oli J muistendi kangelane. Tema karjäär ja sõlmitud leping Jumalaga panid ootama kuningas Taaveti tulemist.18 Seevastu E oli rohkem huvitatud Jaakobist, põhjapoolsest tegelasest ja tema pojast Joosepist, kes oli maetud Sekemisse. E ei sisalda midagi eelajaloolist – maailma loomist, Kaini ja Abelit, üleujutust ja Paabeli torni mässu –, mis olid J jaoks nii olulised. E kangelane oli Mooses, keda austati laiemalt põhjas kui lõunas.19 Kuid ei J ega E maini Siinai mäel Jahve poolt Moosesele antud seadust, mis hiljem nii oluliseks muutub. Samuti pole neis veel viidet kümnele käsule. Sarnaselt teistele Lähis-Ida müütidele sisaldasid Moosesele antud taevased tahvlid algselt peaaegu kindlasti mõningaid esoteerilisi kultuslikke pärimusi.20 J ja E jaoks oli Siinai mägi oluline seepärast, et Mooses ja Vanemad said nägemuse Jahvest mäetipul.21
Kaheksandaks sajandiks soovis väike grupp prohveteid panna rahvast kummardama eranditult Jahvet. Rahvale polnud see eriti meelepärane tegu. Sõdalasena oli Jahve ületamatu, kuid põllunduses polnud tal kogemusi, seega kui vajati head saaki, oli Juuda ja Iisraeli rahva jaoks loomulik pöörduda kohaliku viljakusjumala Baali ja tema õe-abikaasa Anati poole, praktiseerides põldude viljakaks muutmiseks tavapärast rituaalset seksi. Kaheksanda sajandi hakul astus Hoosea, põhjapoolse kuningriigi prohvet, selle tava vastu raevukalt välja. Tema naine Gomer oli teeninud Baali püha prostituudina ja naise truudusetusest tuntav valu oli tema kujutluses sarnane Jahve kogetud valuga, kui tema rahvas käis teiste jumalate heaks hooramas. Israeliidid peavad tagasi Jahve juurde pöörduma, kes suudab neid kõige tarvilikuga varustada. Pole vajadust püüda teda templiriitustega meelitada: Jahve nõuab kultuslikku lojaalsust (hesed), mitte loomaohvreid.22 Kui nad on jätkuvalt Jahvele truudusetud, hävitatakse Iisraeli kuningriik võimsa Assüüria impeeriumi poolt, nende linnad purustatakse ja sealsed lapsed tapetakse.23
Assüüria oli kehtestanud Lähis-Idas ennenägematu võimu; ta laastas regulaarselt allumatute vasallide maid ja deporteeris nende elanikke. Iisraelis kaheksanda sajandi keskpaiku jutlustanud prohvet Aamos väitis, et Jahve juhtis püha sõda Iisraeli vastu, et karistada tolle järjekindlaid üleastumisi.24 Nagu laialt levinud Baali kultust neednud Hoosea, pööras ka Aamos traditsioonilise sõdur-Jahve kultuse pea peale: too ei asunud enam vaistlikult Iisraeli poolele. Aamos tegi maha ka põhjapoolse kuningriigi templirituaalid. Jahve oli lärmakast laulmisest ja vagast harfide tinistamisest haige. Selle asemel soovis Aamos, et „õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!“.25 Tollel varasel ajajärgul olid piibellikud kirjutised õõnestavad ja ikonoklastilised, valdavale ortodokssusele väljakutsuvad.
Jeruusalemma Jesaja oli tavapärasem: tema kuulutused sobitusid täielikult Taaveti koja kuningliku ideoloogiaga. Ta oli oma prohvetivolitused saanud umbes aastal 740 eKr templis, kus nägi Jahvet taevaste olendite jumalikust kogust ümbritsetuna ja kuulis keerubit hüüdmas: „Püha [kaddiš], püha, püha!“26 Jahve oli „eraldi“, „teistsugune“ ja ülimalt üleloomulik. Jahve edastas Jesajale sünge teate: maa laastatakse ja elanikud sunnitakse põgenema.27 Kuid Jesaja ei kartnud Assüüriat. Ta oli näinud, et Jahve „hiilgus“ täitis maa:28 seni, kuni Jahve troonib oma templis Siioni mäel, on Juuda turvatud, kuna Jahve, jumalik sõdalane, on taas liikvel, et oma rahva eest võidelda.29
Põhjapoolne kuningriik ei saanud taolist puutumatust nautida. Kui Iisraeli kuningas liitus aastal 732 eKr kohaliku konföderatsiooniga, et takistada Assüüria liikumist läände, ründas kuningas Tiglat-Pileser III ootamatult ja hõlvas enamuse Iisraeli territooriumist. Kümme aastat hiljem, aastal 722, peale teist mässu hävitasid Assüüria armeed Samaaria, Iisraeli kauni pealinna ja küüditasid valitseva klassi. Assüüria vasalliks saanud Juuda kuningriik jäi puutumata ja põhjast tulevad