Vestlused sõpradega. Sally Rooney
Читать онлайн книгу.
tulemast. Tal oli väljendusrikas vandenõulaslik naeratus, millega ta ilmselt kostitas kõiki oma portreteeritavaid, just nagu ütlemaks: sa ei ole minu jaoks mingi harilik portreteeritav, sa oled mu eriline lemmik. Teadsin, et harjutan seda naeratust hiljem kadedalt peegli ees. Spanjel klähvis köögiuksel, sellal kui me jopesid üles riputasime.
Köögis hakkis Melissa abikaasa parajasti köögivilja. Koer oli selle seltskondliku kogunemise üle tõeliselt elevil. Ta kargas köögitoolile ja haukus kümme-kakskümmend sekundit, enne kui Nick ta vakka käsutas.
Kas me tohime teile mõlemale klaasi veini pakkuda, küsis Melissa.
Ütlesime, et muidugi, ja Nick valas klaasid täis. Olin meie esimese kohtumise järel tema kohta netist infot otsinud, osalt seetõttu, et ma reaalses elus ühtki teist näitlejat ei tundnud. Nick oli töötanud peamiselt teatris, aga mänginud natuke ka teles ja filmis. Korra, mitu aastat varem, oli teda esitatud ühe tähtsa auhinna nominendiks, aga ta ei võitnud. Olin peale sattunud tervele reale särgita fotodele, millest enamikul nägi ta noorem välja, tuli parajasti basseinist või oli duši all telesarjas, millele oli ammuilma lõpp tehtud. Saatsin Bobbile ühe foto lingi sõnumiga: rikka naise kompu.
Melissa ei figureerinud internetis just paljudel fotodel, ehkki tema esseekogumikust oli palju räägitud. Ma ei teadnud, kui kaua ta on Nickiga abielus olnud. Kumbki neist polnud piisavalt kuulus, et selline informatsioon veebis saadaval oleks.
Nii et te siis kirjutate kõike koos, jah, küsis Melissa.
Oh issand, ei, ütles Bobbi. Frances kirjutab kõik ise. Ma isegi mitte ei aita.
See pole tõsi, ütlesin. See pole tõsi, aitad küll. Ta ütleb seda lihtsalt niisama.
Melissa kallutas pea küljele ja tõi kuuldavale midagi naerusarnast.
Hea küll, kumb siis nüüd valetab, küsis ta.
Mina valetasin. Bobbi ei aidanud mul luulet kirjutada, kui, siis ainult mu elu rikastamise mõttes. Minu teada polnud ta eales loovkirjutamisega tegelnud. Talle meeldis esitada dramaatilisi monolooge ja laulda sõjavastaseid ballaade. Laval oli tema meist kahest see etem esineja ning ma heitsin tihti tema poole ärevaid pilke, et meelde tuletada, mida teha.
Õhtusöögiks sõime spagette paksu valge veini kastmega ja ohtralt küüslaugusaia. Nick oli enamjaolt vait, Melissa aga esitas meile küsimusi. Ta ajas meid kõiki kogu aeg naerma, aga selsamal moel, nagu sa võid sundida kedagi midagi sööma, kui ta seda ikka päriselt süüa ei taha. Ma ei osanud öelda, kas mulle selline lustlik pealetükkivus ikka meeldib, aga oli näha, kui väga Bobbi seda nautis. Ta naeris isegi rohkem, kui ta tegelikult naerma pidi, ma sain aru küll.
Kuigi ma ei osanud täpsemalt öelda miks, oli mul kindel tunne, et nüüd, kus Melissa teadis, et ma kirjutan meie materjali üksi, on tema huvi meie kirjutamisprotsessi vastu vähenenud. Teadsin, et selle muutuse vaevutajutavuse tõttu on Bobbil võimalik seda hiljem eitada, ning ma ärritusin, nagu oleks see juba juhtunud. Mind valdas tunne, et olen hakanud kogu sellest kombinnist eemale kanduma, just nagu see viimaks paljastunud dünaamika ei huvitaks või isegi ei hõlmaks mind. Oleksin võinud vestluses püsimise nimel rohkem pingutada, kuid küllap tundsin vimma, et pean tähelepanu pälvimiseks vaeva nägema.
Pärast õhtusööki koristas Nick kõik taldrikud ära ja Melissa tegi pilte. Bobbi istus aknalaual ja vaatas põlevat küünalt, naeris ja tegi nunnusid nägusid. Mina istusin liikumatult õhtusöögilaua taga ja lõpetasin kolmandat klaasitäit veini.
Mulle meeldib see aknavärk, ütles Melissa. Kas me võiksime samasuguse teha, aga talveaias?
Talveaeda pääses köögist kahe poolega ukse kaudu. Bobbi järgnes Melissale, kes pani ukse nende järel kinni. Nägin, kuidas Bobbi istus naerdes aknalauale, aga tema naeru ma ei kuulnud. Nick hakkas kraanikaussi sooja vett täis laskma. Ütlesin talle uuesti, kuivõrd hea toit oli, ning ta tõstis pilgu ja ütles: oi, aitäh.
Vaatasin läbi klaasi, kuidas Bobbi silma alt meigitähni eemaldas. Tema randmed olid saledad ja tal olid pikad elegantsed käed. Kui ma vahel midagi igavat tegin, näiteks kõndisin töölt koju või riputasin pesu kuivama, meeldis mulle ette kujutada, et näen välja nagu Bobbi. Tal oli minust parem rüht ja meeldesööbivalt kaunis nägu. Teesklus oli minu jaoks nii tõene, et kui ma kogemata oma peegelpilti märkasin ja omaenda välimust nägin, tabas mind veider depersonaliseeriv šokk. Nüüd, kus Bobbi otse mu vaateväljas istus, oli seda raskem teha, aga katsetasin ikkagi. Mul oli tahtmine öelda midagi provotseerivat ja rumalat.
Ma pole vist enam tarvilik, ütlesin.
Nick vaatas talveaia poole, kus Bobbi juustega sahmerdas.
Kas sa arvad, et Melissal on oma lemmik, küsis ta. Ma räägin temaga, kui sa tahad.
Pole hullu. Bobbi on kõigi lemmik.
Tõesti? Ma pean ütlema, et sina oled mulle sümpaatsem.
Vaatasime teineteisele otsa. Oli näha, et Nick mängib minuga kaasa, nii et naeratasin.
Jah, ma tundsin, et meil on kaasasündinud klapp, ütlesin.
Mind tõmbab luuleliste tüüpide poole.
Ah soo. Usu, mul on rikkalik siseelu.
Nick hakkas selle peale naerma. Ma sain aru küll, et käitun natuke ebasündsalt, aga eriti ma selle üle ei põdenud. Väljas talveaias oli Melissa sigareti süüdanud ja fotoaparaadi klaasist kohvilauale pannud. Bobbi noogutas millegi peale andunult.
Ma arvasin, et tänasest õhtust kujuneb košmaar, aga tegelikult oli täitsa tore, ütles Nick.
Ta istus tagasi minu juurde laua taha. Nicki ootamatu avameelsus meeldis mulle. Olin ju tema teadmata netis tema särgita fotosid vaadanud, nii et tol hetkel tegi see arusaam mulle kõvasti nalja ja ma oleksin äärepealt tahtnud talle sellest rääkida.
Mulle kah õhtusöögid eriti ei istu, ütlesin.
Minu meelest olid sa päris tubli.
Sa ise olid väga tubli. Sa olid suurepärane.
Nick naeratas mulle. Püüdsin meelde jätta kõike, mis ta öelnud oli, et saaksin seda pärastpoole Bobbile ette kanda, aga minu peas see enam nii naljakalt ei kõlanud.
Uksepooled avanesid ja Melissa tuli sisse tagasi, hoides kahe käega fotoaparaati. Ta tegi meist pildi, kus me laua taga istume, Nickil ühes käes klaas, mina tühjal ilmel objektiivi vahtimas. Siis istus ta meie vastu ning vaatas oma fotoka ekraanile. Bobbi tuli tagasi ja täitis luba küsimata uuesti oma veiniklaasi. Tal oli näol õndsalik ilme ja ma sain aru, et ta on purjus. Nick jälgis teda, kuid ei öelnud midagi.
Panin ette, et peaksime õigel ajal viimase bussi peale asutama, ja Melissa lubas meile fotod edasi saata. Bobbi naeratus vajus veidi ära, aga liiga hilja oli teha ettepanekut kauemaks jääda. Meile ulatati juba jopesid. Mul oli selline eblakas tunne ja nüüd, kus Bobbi oli vakka jäänud, naersin endamisi eimillegi üle.
Bussipeatusesse oli kümneminutiline jalutuskäik. Kuna Bobbi oli algul vaoshoitud, järeldasin, et ta on endast väljas või pahane.
Oli sul lõbus, küsisin.
Ma muretsen Melissa pärast.
Mis asja?
Ma ei usu, et ta õnnelik on, ütles Bobbi.
Mis mõttes ei ole õnnelik? Kas ta rääkis sulle sellest?
Ma ei usu, et tema ja Nick koos eriti õnnelikud on.
Tõesti või, küsisin.
See on kurb.
Ma ei teinud märkust, et Bobbi oli Melissaga ainult kaks korda kohtunud, ehkki oleksin ehk pidanud tegema. Tuleb tunnistada, et Nick ja Melissa ei paistnud tõesti teineteise järele hullud olevat. Nick oli mulle täitsa lambist öelnud, et pidas Melissa korraldatud õhtusööki juba ette košmaarseks.
Minu meelest oli Nick vaimukas, ütlesin.
Ta ei teinud peaaegu suudki