Lõpetamata mõrv. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
Josh pidas vahet ja raputas oma punast lokipahmakat. „Küll nad oleks midagi leidnud, mida meile süüks panna. Ma siis ütlesin Dilysele, et ta sellest mitte kunagi kellelegi ei räägiks. Ja ise räägin praegu ainult sulle, selle amuletiketi pärast.”
Ära ütle midagi! vannutas Markby ennast mõttes. Lihtsalt oota. Ta jõuab selleni.
„Me jätsime laiba oma kohale ja hakkasime koju minema. Olimegi peaaegu juba kodus, kui ma nägin, et Dilysel on midagi säravat pihku peidetud. See oli käekett – nagu amuletikett, ainult et sellel ei olnud amulette, ainult kirjatähed. Tal oli õnnestunud see surnud naise randme ümbert ära tõmmata, nii et mina ei näinud. Dilys on alati väga kiire olnud. Ma sain ikka päris vihaseks, võid mind uskuda! Dilys tahtis seda endale jätta ja ütles, et see pole vargus, sest too naine on surnud. Aga ma käskisin tal selle ikka ära visata. Ta viskas. Ma jälgisin teda. Ta viskas selle nõlvale mingisse lillepuhmasse. Aga ma ei teadnud, et ta oli pärast tagasi hiilinud, selle üles otsinud ja kõik need aastad alles hoidnud.”
Josh ohkas.
„See oli minu süü. Ma oleksin pidanud taipama, et ta läheb tagasi seda otsima. Oleksin pidanud minema enne teda ja viskama selle kuskile mujale, kust ta seda poleks üles leidnud. Nii et seal see on – oli –, selle kasti põhjas, mille ta minu kätte hoiule tõi. Sellesama asjakese pärast olen kõik need aastad selle surnud naise peale mõelnud. Mõelnud, et võib-olla tal oli perekond ja nad otsisid teda. Võib-olla olid tal lapsed nagu meie – nagu meie, kui me ...”
Josh oli masendunult kössi vajunud. „Nii et kui tädi Nina ükskord ütles, et sa oled kunagi tähtis politseinik olnud, siis ma mõtlesin, et mine tea, ehk oled sa õige mees, kellele rääkida.” Josh tõstis pilgu. „Nüüd on ju aeg käes see asi ära rääkida, eks?”
„Jaa,” lausus Markby leebelt. „Josh, sa tegid õigesti. Kas see käekett on sul veel alles?”
Vastuse asemel pistis Josh käe teksapükste taskusse ja tõmbas välja hõbedase ehte. Ta tõstis selle kõrgemale ja tõmbas sirgu, nii et Markby võis lugeda tähti: „R-E-B-E-C-C-A”.
„Kui vana sa olid, Josh, kui te selle leidsite? Dilys oli kaheksane, ütled sa?” küsis Markby, teades, et ta hääl väriseb.
Josh noogutas. „Mina olin üheksane, hakkasin kümme saama.”
Markby tegi kiire peastarvutuse. „Püha jumal ...” sosistas ta. „Rebecca Hellington! Sina ja Dilys, te leidsite Rebecca Hellingtoni. Josh,” ütles ta ettevaatlikult, „jäta see asjake mulle ja ma vaatan, kas selle saab ära klaarida. Võib-olla palub keegi sul selle loo uuesti ära rääkida, nii et selle saaks kirja panna või lindistada. Muretsemiseks pole mingit põhjust, see on tavaline protseduur. Räägid lihtsalt samamoodi ära, nagu sa mulle rääkisid. Ja ära karda, et sind või Dilyst hakatakse süüdistama ükskõik millises kuriteos. Te olite mõlemad tollal alla kümne, millest algab kriminaalvastutus. Oleks olnud parem, kui oleksite teatanud, mis te leidsite – tädi Ninale rääkimisest oleks täiesti piisanud. Siis ta oleks saanud politseiga ühendust võtta. Kuid seaduse järgi ei saa teid mitte milleski süüdistada.”
„Aa, sellega on siis korras,” ütles Josh ja tema hääles kõlas kergendus.
„Te ei öelnud tädi ... proua Pengellyle midagi, eks ole?”
Josh vaatas talle otsa, sinised silmad rabatult pärani. „Seda mõtetki ei tulnud pähe! Muidugi ei öelnud ...” Ta pidas hetke vahet. „Ja kui ma järgmine kord metsatukka läksin,” lisas ta, „oli surnukeha nagunii kadunud.”
„Millal see oli? Millal sa tagasi läksid?”
Josh kortsutas kulmu. „Mitte järgmisel päeval, sest siis sadas kõvasti. See pidi olema ülejärgmisel päeval. Ja teda seal enam ei olnud, nagu ma ütlesin.”
„Hea küll.” Markby tõusis püsti ja võttis tühjad kohvikruusid. „Ma viin need tuppa tagasi.”
Ka Josh tõusis oma presentpõhjaga toolilt, kuhu ta oli end enne pressinud, ja ajas oma kere samuti püsti. Ta pidi pead längus hoidma, sest kuur oli tema pikkuse jaoks liiga madal. Ka Markby ise oli endiselt pikk mees. Vanus ei olnud teda kuigipalju lühemaks kulutanud. Kuid Josh peab olema oma kuus jalga ja kolm tolli[1.] pikk, mõtles ta.
„Ma kaevan selle lapi lõpuni,” ütles Josh ja hakkas juurviljaaia poole minema.
Markby jalutas mõtlikult majani ja astus kööki. See oli tühi. Ta pani kruusid lauale ja läks Meredithi otsima.
1 190 cm [ ↵ ]
teine peatükk
Markby leidis naise kabinetist, kus ta pingsalt oma arvutit vahtis. Naise endiselt tihedad kollakaspruunid juuksed, millest paistis vaid mõni üksik hall karv, langesid külgedelt alla. Tema sõrmed puhkasid klaviatuuril sellises asendis, mis osutas, et ta on peatunud äkki, keset lauset.
„Ei edene?” küsis Markby pehmelt.
„Edeneb ikka, aga miski on paigast ära ...” Naine laskus seljatoele, sirutas käed üle pea ja vaatas talle naeratades otsa. „Noh, mis siis uudist?” küsis ta.
Pärast diplomaatiliselt töölt pensionile jäämist oli Meredith hakanud kirjutama raamatuid – täpsemalt öeldes kriminaalromaane. Kui ta esimesega algust tegi, polnud Markby sugugi rahul: „Mulle meeldib väga, et sa kirjutad, aga no kuule, kriminull ... inimesed hakkavad arvama, et need on päris kuriteod, mille kohta olen mina sulle kõik välja lobisenud.”
„Ei, ei hakka,” kostis Meredith vastu, „sest ma kavatsen kõik oma lood panna toimuma eelmise sajandi kahekümnendatel. Ja pealegi need inimesed, kes mu jutte loevad, ei tea, et ma olen abielus endise võmmiga.”
„Küll nad varsti teada saavad,” lausus mees süngelt.
„Ja siis? Muide, minu juttude detektiiv on elukutselt hoopis klaverihäälestaja.”
„Tõsiselt räägid või? Miks?” küsis Markby uskmatult.
„Tead, ma olen selle asja läbi mõelnud!” See kõlas ärritunult. „Kahekümnendatel oli moes klaverit omada. Nagu nüüd mobiiltelefoni. Klavereid on vaja regulaarselt häälestada. Mistõttu minu klaverihäälestaja käib igasugustes kodudes klaverit timmimas. See on aeganõudev töö, nii et tal kulub ikka tund või paar, ta istub vaikselt elutoas ja näpib klaverikeeli, aga majarahvas elab ümberringi oma elu edasi ja võimalik, et unustab tema kohaloleku. Ta kuuleb pealt jutte, märkab asju ja on kohal, kui toimub midagi veidrat.”
„Tõsi ...” oli Markby siis selle argumendi peale möönnud.
Ühesõnaga, praegu ta ei teadnud, kas naise küsimus oli retooriline – sest ta oli süžeekäigu arendamisel toppama jäänud – või oli naine ta näost midagi välja lugenud, nagu ta seda nii hästi oskas. See probleem lahenes kiiresti.
„Mis juhtunud on?” küsis Meredith vaikselt.
„Ei midagi ... see tähendab, ma sain teada midagi, mis juhtus õige ammu. Üks vana lahendamata saladus, mis on seotud ühe minu uurimisega, mida ma siin hulk aastaid tagasi kohapeal juhtisin Gloucestershire’i politsei suurema uurimise raames. Silmapaistvalt edutult, võin lisada.”
„Sa ei tule mulle ometi rääkima, et sa kaevasid koos Joshiga porgandipeenrast välja otsustava asitõendi!”
Markby viibutas hoiatavalt näppu. „Naljad jätta! Sa oled tõele lähemal, kui sa isegi arvata oskad. Asi on nimelt selles, et mul oli just Joshiga väga huvitav jutuajamine.”
Meredith ajas silmad suureks. „Midagi sellist nagu jutuajamine Joshiga on juba iseenesest väga huvitav sündmus, mis? Mina saan temalt ainult mõne lause kätte. Tavaliselt selle tööga seoses, mida ta parajasti meil teeb, ja kui ma olen talle vastanud, siis ta tavaliselt lihtsalt noogutab ja kõnnib jälle minema.”
„Jah, aga seekord me pidasime kuuris kohvipausi ja siis äkki küsis ta minult,