Minu väikestele inglikestele Kirkele ja Mariusele

       ja kõigile teistele lastele,

       kes päevast päeva meie ellu rõõmu toovad

       ja maailma imeliseks muudavad.

      Inglikesed

      Tegelikult on kõik pisikesed lapsed sündides inglid. Mõned neist lihtsalt sünnivad Maa peal ja teised Taevas. Tavaliselt jäävad Taeva lapsed suureks saades ingliteks, aga Maa peal sündinud lastest saavad hiljem täiskasvanud.

      Meie sõbrad Inglilapsed sündisid ja elasid Taevas - nagu inglid ikka, kuid siis jäi Inglisa Maa peal inimesi aidates kadunuks ning Ingliema Josephiine otsustas koos oma seitsme lapsukesega Maa peale kolida.

      Inglilaste esimene lugu rääkis sellest, milline oli nende elu Taevas ning sellest, kuidas nad Maa peale kolisid.

      Kui sa seda lugu kuulnud pole või, kui oled jõudnud inglikeste uued nimed unustada, tuletan need sulle meelde. Igaks juhuks, sest me kõik kipume aeg - ajalt ka tähtsaid asju unustama.

      Taevas oli Inglilapsi kutsutud Inglike Üks, Inglike Kaks, Inglike Kolm, Inglike Neli, Inglike Viis, Inglike Kuus ja Inglike Seitse. Maa peale kolides, ei saanud see nii jääda, sest Maa lastel on lihtsalt teistsugused nimed ja nii valisidki inglikesed endale uued nimed.

      Kõige vanem, Inglike Üks sai nimeks Helen. Ta oli neljateistkümneaastane tark inglitüdruk, kes peaaegu alati oskas vastata kõikidele tähtsatele väiksemate õdede-vendade küsimustele ning talle ka väga meeldis õppida.

      Tema vend - Inglike Kaks, oli kümneaastane inglipoiss, uue nimega Karl. Tavaliselt hüüti teda Karlaks. Temale meeldis kangesti teada saada, kuidas igasugused mehhanismid töötavad ja seestpoolt välja näevad.

      Inglikesed Kolm ja Neli olid 9-aastased kaksikud - Kirk ja Kirke, kes mõnikord armastasid rääkida korraga samal ajal. Mõlemad nad olid väga vaprad ning alati aitasid kõiki, kes hätta sattunud.

      Viies inglike oli kuue ja poolene Joonathan, kellel oli kogu aeg kiire. Taevas elades meeldis talle kihutada rändavate pilvedega ja mööduvate metspartidega.

      Kuues inglike oli viieaastane tüdrukutirts, nimega Karoliina. Temale oli laste haldjasoost vanatädi kinkinud erilise naeru, mille kõla kõik muremõtted unustama pani.

      Seitsmes oli kaheaastane inglipoiss Mathias ehk lihtsalt Matu ning tema alles õppis lendamist ja õigel ajal pissipotile jõudmist.

      Ingliema nimeks panid lapsed ühel nõul Josephiine, sest ühe tõeliselt ilusa Ingliema nimi peab juba selle pärast „Josephiine“ olema, et tal oleks sama ilus nimi, kui ta ise on.

      Ja Jürgen oli laste uue sõber, kes nimetas inglikesed „Ülakorruse lasteks“.

      Ma loodan, et sulle juba meenus varem kuuldu, sest ega see lihtne pole - seitset last, nende vanuseid ja nimesid meeles pidada, eriti veel, kui nendega vahetpidamata midagi juhtub. Kohe saad teada, kuidas inglikesed Lihavõttejänest kohtasid.

      Jänesepoja lugu

      Kevad tuli täie hooga. Katuseräästad tilkusid ning lumevaip maja ümber kahanes iga päevaga lausa silmnähtavalt. Meie sõbrad inglilapsed istusid oma uue kodu sissesõidutee ääres asuva vana piimapuki peal ning kõlgutasid jalgu. Nad ootasid Jürgenit, kes pidi iga hetk saabuma.

      „Täitsa kevade lõhn. Tunnete?“ ütles Kirke, sügavalt ninaga värsket õhku sisse tõmmates.

      „Päike nagu teeks põsele pai!“ ümises Helen tema kõrval mõnuga.

      „Mulle meeldib elu Maa peal rohkem kui Taevas!“ teatas Kirk mõtisklevalt.

      „Mulle mõnes mõttes ka!“ oli Helen vennaga nõus.

      „Aga pilve pealt nägi kaugemale!“ vaidles Kirke vastu. “Ja oli rohkem avarust ja päike oli ka soojem!“

      „Aga lund polnud!“ tuletas Kirk talle meelde. “Ja uisutada ei saanud!“ Ta mõtles veidi ja lisas: “Ja oli ikka vahva küll Jürgeni mootorsaaniga metsas käia! Taevas poleks see kõne allagi tulnud!“

      „Jah, seda küll. See oli täitsa äge!“ pidi Kirke nõustuma.

      „Jürgen ise on ka üks tore sell!“ leidis Kirk. “Tore ikka, et Maa peale kolisime, muidu polekski temaga tuttavaks saanud!“

      „Kuhu ta nüüd jääb? Ta pidi juba kohal olema?“ muutus Kirke veidi kannatamatuks.

      Samal hetkel kuuldus eemalt metsa suunast mürinat ning nähtavale ilmus Jürgen väikesel traktoril. Kiirelt liikus ta inglilaste suunas ja juba pidurdaski kummide vilinal piimapuki ees:

      “Tsauki! Sorry, et hiljaks jäin! Aku oli tühi ja atekas ei läinud käima!“ hüüdis ta mootorit seisates.

      „Vau!“ sõnas Kirke tunnustavalt Jürgenit silmitsedes. “Mis masin see on?“

      Helen ja Kirk olid juba piimapukilt maha hüpanud ning käisid nüüd takseeriva ilmega ümber sõiduriista.

      „See on ATV. Sellega saab igal pool sõita ja kui paned talvel saha ette,“ esitles Jürgen käeviipega oma imemasinat, “saad ka lund lükata.“

      „Ilus punane värv!“ noogutas Kirke tunnustavalt pead. “Kuidas sellega sõidetakse?“

      „Istu siia,“ kamandas Jürgen.

      Kirke ronis kärmelt ATV ja asetas käed juhtrauale.

      „Väga hea!“ noogutas Jürgen ja lisas õpetlikult: “Nüüd anna starterit, seda väikest punast nuppu seal vasakul, siis see läheb käima.“ Kirke vajutas ja mootor hakkas vaikselt mürisema.

      “Siit lükkad käigu sisse ja lisad parema käe pöidlaga natuke gaasi...“ Jürgen ei jõudnud veel lauset lõpetada, kui Kirke vajutas liiga järsult gaasipedaali ning ATV sööstis paigalt otse piimapuki suunas.

      “Oi-oi-oi!“ kostus üle mootorimüra Kirke hirmunud hääl.

      “Keera! Keera!“ karjus Jürgen, kuid juba oli hilja. Kõlas raks ja mootor jäi vait. ATV oli sõitnud vastu vana piimapukki. Hetkeks valitses vaikus. Siis hakkas Kirke ehmatusest nutma.

      „Ära nuta! Kõik on hästi!“ tõttas Jürgen inglitüdrukut rahustama.“Hoog oli väike ja midagi hullu ei juhtunud! Vaata ise!“ lisas ta ATV-d uurides. “Isegi mingit mõlki pole tekkinud.“

      Nuttes ronis Kirke, nägu pisaratest märg, sõiduriista seljast maha. „Ma ei tahtnud,“ nuuksus ta, “aga ise sa ei öelnud, kuidas pidurdama peab!“ lisas ta solvunud tooniga hääles.

      „See oli minu süü,“ lohutas Jürgen inglikest osavõtlikult. “Oleksin pidanud sulle kõigepealt pidurdamist õpetama ja alles siis gaasi andmist!“ Sõbrale taskurätti ulatades palus ta: „Kirkekene, palun, ära rohkem nuta!“

      Tüdruku nuuksed vaibusid tasapisi ning Jürgen tagurdas ATV ettevaatlikult piimapuki juurest teele tagasi. Lapsed seisid vaikides, mõtiskledes toimunu üle.

      „Mis teeme?“ lõpetas Jürgen vaikuse. “Sõitma tahate minna?“

      „Muidugi!“ oli Kirk valmis kohe sõiduriista selga hüppama.

      “Aga ettevaatlikult!“ noogutas ka Kirke nõustuvalt.

      „Muidugi ettevaatlikult! Ronige