Armastus külmas kliimas. Нэнси Митфорд
Читать онлайн книгу.
Linda kihlus ning mina läksin tagasi koju Kenti, teise tädi ja onu, tädi Emily ja onu Davey juurde, kes olid vabastanud minu lahutatud vanemad lapse üleskasvatamise tüdimusest ja koormast.
Minu meelest oli kodus igav, nagu on ikka noorte tütarlaste meelest, kui neil pole esimest korda ei koolitunde ega pidusid, mille peale mõelda, ning siis kukkus ühel päeval sellesse igavusse kutse külastada oktoobris Hamptonit. Tädi Emily tuli välja mind otsima, leedi Montdore’i kiri käes – ma istusin aias.
„Leedi Montdore ütleb, et tegu on üsnagi täiskasvanuliku sündmusega, enamasti on seal „noored abieluinimesed”, ütleb ta, aga ta tahab sind just Pollyle seltsiks. Muidugi on seal ka teie, tütarlaste jaoks kaks noormeest. Oh kui kahju, et Daveyl on just täna purjutamise päev. Ma tahaksin nii väga temale rääkida, see huvitaks teda väga.”
Ei jäänud aga üle midagi peale ootamise – Davey oli päris kustunud ning tema narisevat hingamist oli kuulda terves majas. Selles, et mu onu ennast täis jõi, polnud midagi pahelist, see oli puhtal kujul terapeutiline. Tegelikult järgis ta uut täiusliku tervise režiimi, mis, nagu ta meile kinnitas, oli väga moes mandril.
„Eesmärgiks on soojendada näärmed üles rea tõugetega. Keha jaoks on kõige hullem asi maailmas paigale jääda ja väikest vaikset korrapäraste harjumustega elu elada – kui sa seda teed, siis lepib keha peagi vanaduse ja surmaga. Šokeerige oma näärmeid, sundige neid reageerima, ehmatage need uuesti nooreks, hoidke need ärevil, nii et nad ei tea kunagi, mida järgmiseks oodata, ning need peavad püsima noored ja terved, et kõigi üllatustega hakkama saada.”
Seega sõi ta vaheldumisi nagu Gandhi ja nagu Henry VIII, võttis ette kümnemiiliseid jalutuskäike või lebas terve päeva voodis, värises külmas vannis või higistas kuumas. Ei midagi mõõdukalt. „Väga tähtis on ka ennast aeg-ajalt purju juua.” Davey oli aga liialt korrapäraste harjumustega ja ei käitunud ka korrapäratult muidu kui korrapäraselt, seepärast jõi ta ennast alati täis täiskuu ajal. Et ta oli kunagi olnud Rudolf Steineri mõju all, siis oli ta ikka veel väga teadlik kuu kasvamisest ja kahanemisest ning minu meelest oli tal ähmane ettekujutus, et tema kõhu talitluse kasvamine ja kahanemine langeb kokku kuu faasidega.
Onu Davey oli minu üks kokkupuude maailmaga, mitte koolitüdrukute maailmaga, vaid päris suure kurja maailma endaga. Minu mõlemad tädid olid sellest varases nooruses lahti öelnud, nii et nende jaoks polnud selle olemasolu reaalne, samal ajal oli aga nende õde, minu ema, juba ammu selle lõugade vahel silmist kadunud. Daveyle see aga mõõdukalt meeldis ning ta võttis sageli ette lühikesi poissmehelikke retki sellesse maailma, pöördudes tagasi hulga huvitavate lugudega. Ma ei jõudnud ära oodata, millal ma saan lobiseda temaga sellest uuest arengust oma elus.
„Tädi Emily, kas sa oled kindel, et ta on liiga purjus?”
„Täiesti kindel, kullake. Me peame selle homseks jätma.”
Samal ajal aga kirjutas ta vastuse ja võttis kutse vastu, sest ta vastas alati kirjadele järgmise postiga. Järgmisel päeval aga, kui Davey uuesti välja ilmus, näost täiesti roheline ja hirmsa peavaluga („Oh, aga see on oivaline, kas te ei mõista, niisugune proovikivi ainevahetusele. Ma rääkisin äsja doktor Englandiga ja ta on mu reageeringuga väga rahul”), kaldus ta kahtlema, kas tädi oli ikka õigesti teinud.
„Mu kallis Emily, see laps sureb lihtsalt hirmu kätte ära, muud midagi.” Ta uuris leedi Montdore’i kirja. Ma teadsin küllalt hästi, et tema jutt vastas tõele, ma olin teadnud seda oma südames sellest hetkest peale, kui tädi Emily oli mulle kirja ette lugenud, aga ma olin sellegipoolest otsustanud minna, sest selles mõttes oli minu jaoks mingit sätendavat võlu.
„Ma ei ole enam laps, Davey,” ütlesin ma.
„Ka täiskasvanud on varemgi Hamptonis hirmu kätte surnud,” kostis ta. „No tõepoolest, kaks noormeest Fannyle ja Pollyle! Kahe sealse vanaproua kaks vana armukest, kui te minu arvamust teada tahate. Oh mis pilk, Emily! Tead, kui sa kavatsed selle vaese lapse kõrgemasse seltskonda läkitada, pead sa saatma ta teele relvastatuna teadmistega elu tõsiasjade kohta. Ma ei saa aga tõesti aru, milline on sinu poliitika. Kõigepealt hoolitsed sa selle eest, et ta kohtuks ainult kõige ohutumate inimestega, hoiad ta kindlalt peenes seltskonnas Pont Streetil – täiesti arvestatav seisukoht, ära hetkekski arva, et ma olen selle vastu –, aga siis äkitselt lükkad sa ta kividelt Hamptonisse ja ootad, et ta on võimeline ujuma.”
„Sinu metafoorid, Davey – see kõik on sellest vägijoogist,” ütles tädi Emily tema kohta üsnagi pahaselt.
„Las need vägijoogid nüüd olla ning las ma räägin vaesele Fannyle, kuidas asjad on. Kõigepealt, kullake, pean ma seletama, et ei maksa loota, et need väidetavad noormehed sind lõbustavad, sest neil pole väikeste tüdrukute jaoks aega, see on päris kindel. Teiselt poolt on aga seal päris kindlasti Liiderlik Lektor, ning et sa oled ikka veel tõenäoliselt äärepealt tema vanusegrupis, siis pole võimalik teada, mis lõbu ja mänge sa temaga kogeda võid.”
„Oh Davey,” ütlesin ma, „sa oled kohutav.”
Liiderlik Lektor oli Boy Dougdale. Radletti lapsed olid pannud talle selle hüüdnime pärast seda, kui ta oli kunagi tädi Sadie Naisinstituudis loengu pidanud. Näis, et loeng oli olnud väga igav (ma ise ei olnud tookord seal), aga see, mida lektor pärast Linda ja Jassyga tegi, polnud hoopiski igav.
„Sa ju tead, kui üksildane on meie elu,” oli öelnud mulle Jassy, kui ma järgmisel korral Alconleigh’sse läksin. „Loomulikult ei ole eriti raske meis huvi äratada. Näiteks, kas sa mäletad seda toredat vana meest, kes tuli ja pidas loengu Inglismaa ja Walesi tolliväravatest? See oli üsna igav, aga meile meeldis – ta tuleb uuesti, seekord räägib ta külateedest. No Liiderliku Lektori loeng oli hertsoginnadest ja muidugi eelistatakse alati inimesi väravatele. Põnev oli aga see, et pärast loengut andis ta meile maiku sellest, mis on seks – mõelda vaid kui erutav! Ta viis Linda katusele ja tegi temaga igasuguseid õndsalikke asju – vähemasti mõistis Linda kergesti, kui õndsalikud need võiksid olla ükskõik kelle teisega peale Lektori. Ja mulle sai osaks mitu toredat seksikat näpistust, kui ta lastetoa mademelt läbi läks. Tunnista üles, Fanny.”
Muidugi ei olnud mu tädi Sadiel sellest kõigest aimugi – teda oleks haaranud täielik õudus. Ei temale ega onu Matthew’le ei olnud härra Dougdale kunagi põrmugi meeldinud, ning mis puutub tema loengusse, siis ütles tädi, et see oli täpselt niisugune, nagu võiski oodata, snobistlik, masendavalt igav ja sobimatu külaelanikest kuulajaskonnale, aga tal oli siin kolkas selliseid raskusi Naisinstituudi igakuise programmi kokku saamisega, et kui härra Dougdale oli ise kirjutanud ja ennast pakkunud, oli ta mõelnud: „Oh, mis seal ikka…!” Kahtlemata oletas ta, et tema lapsed kutsuvad härra Dougdale’i Liiderlikuks Lektoriks pigem alliteratiivsetel kui faktilistel põhjustel, ning tegelikult ei võinud Radlettide puhul kunagi teada. Näiteks mispärast möirgas Victoria alati nagu pull ja peaaegu tappis Jassy alati, kui Jassy ütles teatud hääletooniga ja teatud pilgu saatel sõrmega osutades: „Mõtelda”? Minu meelest ei teadnud nad ise ka enam õieti selle põhjust.
Kui ma koju jõudsin, rääkisin Daveyle lektorist ning ta möirgas naerda, kuid ütles, et ma ei tohi sellest tädi Emilyle hingatagi, muidu tuleb kohutav pahandus ning päriselt kannatab selle pärast leedi Patricia Dougdale, Boy naine.
„Tal tuleb niigi küllalt taluda,” ütles Davey, „ja pealegi, mis kasu sellest oleks? Need Radlettid on nagunii teel ühe õnnetu lõpu poole teise järel, ainult et nende jaoks pole midagi kunagi lõpp. Vaene kallis Sadie ei saa lihtsalt tema enda õnneks aru, mida ta on välja haudunud.”
See kõik oli juhtunud aasta või paar enne aega, millest ma kirjutan, ning Boy Dougdale’i hüüdnimi Lektor oli kandunud perekonna kõnepruuki, nii et keegi meist lastest ei nimetanud teda kunagi teisiti ning isegi täiskasvanud olid sellega leppinud, kuigi tädi Sadie protestis aeg-ajalt vormitäiteks ebamääraselt. Paistis, et see hüüdnimi sobis Boyle täiuslikult.
„Ära kuula Daveyt,” ütles tädi Emily, „ta on väga vallatus tujus. Teinekord ootame parem vana kuud ja räägime talle niisugustest asjadest siis, sest ma olen märganud,