Trükikoda OÜ Greif

       Pühendatud Jeremy Trevathanile

      Autori märkused

      Hakkasin „Armastuskirja” kirjutama 1998. aastal – täpselt kakskümmend aastat tagasi. Kui ilmunud oli mitu edukat romaani, tekkis mul tahtmine kirjutada üks põnevusjutt, mille keskmes oleks väljamõeldud Briti kuninglik perekond. Walesi printsessi Diana surma järel oli monarhia populaarsus kõigi aegade madalaimal tasemel. 2000. aastal tähistati ka kuninganna ema sajandat sünnipäeva ja üldrahvalikud pidustused pidid algama kohe pärast raamatu väljatulekut. Nüüd seda aega meenutades mõtlen, et ehk oleksin pidanud pöörama suuremat tähelepanu ühele varasemale raamatuarvustusele, milles hoiatati, et St. Jamesi paleele see teema ei meeldi. Vahetult enne teose trükki minekut tühistati miskipärast kõik raamatuesitlused, tellimused ja reklaamüritused ning seetõttu „Topeltnägemine” – sellist pealkirja kandis raamat tookord – ilmavalgust ei näinudki.

      Seejärel tühistas kirjastaja minu järgmise raamatu lepingu, ja ehkki uut otsides koputasin paljudele ustele, jäid need kõik minu ees suletuks. Tollal pidin masendusega jälgima, kuidas mu karjäär üleöö suitsuna haihtus. Õnneks olin äsja abiellunud ning keskendusin perele, kasvatasin lapsi ja kirjutasin ka kolm raamatut lihtsalt omaenda rõõmuks. Sellele perioodile tagasi vaadates mõistan, et tegelikult oli paus varjatud õnnistus, aga kui mu noorim laps kooli läks, sain aru, et pean sügavalt enda seest julguse üles leidma ja mõnele kirjastusele oma viimase käsikirja teele saatma. Muutsin igaks juhuks perekonnanime ja olin pärast aastatepikkust omapäi olekut üliõnnelik, kui üks kirjastus selle ära ostis.

      Kui ilmunud oli terve hulk romaane, otsustasime kirjastajaga, et on aeg anda „Topeltnägemisele” uus võimalus. Oluline on meeles pidada, et „Armastuskiri” kuulub mingis mõttes kindlasse ajaperioodi. Kui selle tegevus toimuks tänapäeval, oleks süžee tehnoloogia arengu tõttu täiesti ebausutav ja seda eriti abivahendite tõttu, mida meie julgeolekuteenistused praegu kasutavad.

      Lõpuks soovin veel kord rõhutada, et „Armastuskiri” ON väljamõeldis ning sellel pole meie armastatud kuninganna ja tema pereliikmete eluga midagi ühist. Ma loodan, et „alternatiivvariant” meeldib teile, KUI sellel õnnestub teisel katsel teieni jõuda …

      Lucinda Riley

      Veebruar 2018

      KUNINGAGAMBIIT

       Avang, milles valged pakuvad etturit, et must ettur kõrvale jutida

      Proloog

      London, 20. november 1995

      „James, kallis, mida sa teed?”

      Mees vaatas segadusse sattunult enda ümber ja vaarus siis ettepoole.

      Naine püüdis ta viimasel hetkel enne kukkumist kinni. „Sa vist kõndisid unes? Tule, lähme voodisse tagasi.”

      Pojatütre hell hääl tuletas talle meelde, et ta on ikka veel maa peal. Ta teadis, et seisab siin kindlal põhjusel, sest peab korda saatma midagi tähtsat, aga oli jätnud selle viimasele hetkele ...

      Ent nüüd oli see hetk läinud. Ta lasi nukralt naisel end peaaegu voodisse kanda, põlates oma kasutuid kõhetuid jäsemeid, mis muutsid ta abituks nagu beebi, ning hajevil meeli, mis olid ta ka seekord reetnud.

      „Sedasi,” ütles naine teda mugavamasse asendisse sättides. „Kas sul valutab? Võib-olla soovid veel veidi morfiini?”

      „Ei. Palun, ma …”

      Just morfiin tegigi ta ajust tarretise. Ta otsustas seda järgmisel päeval mitte võtta ning siis meenus talle, mida ta enne surma peab tegema.

      „Olgu. Lase end lõdvaks ja proovi veidi magada,” rahustas teda naine käega ta laupa silitades. „Varsti tuleb arst.”

      Ta teadis, et ei tohi uinuda. Ta sulges silmad ja hakkas meeleheitlikult otsima, otsima … mälupilte, nägusid …

      Ja järsku nägi mees teda, sama selgelt nagu päeval, mil nad esimest korda kohtusid. Naine oli nii kaunis, nii õrn …

      „Mäletad? Kiri, mu kallis,” sosistas naine. „Sa lubasid selle tagasi anda …”

      Muidugi!

      Ta avas silmad, püüdis end istukile ajada, aga nägi tema kohale kummarduva pojatütre murelikku nägu. Ja tundis küünarnuki siseküljel valusat torget.

      „Arst annab sulle midagi, mis toob sulle kergendust, kulla James,” ütles naine.

       Ei! Ei!

      Sõnad ei jõudnudki võtta ta huultel kuju, ja kui nõel käsivarde tungis, teadis ta, et on seda liiga kaua edasi lükanud.

      „Mul on nii kahju, kohutavalt kahju,” hingeldas ta.

      Pojatütre pilk püsis tema näol, kuni ta laud lõplikult sulges ja pinge tema kehast kadus. Naine surus sileda põse vanaisa põse vastu ja tajus, et see on pisaraist märg.

      Prantsusmaa, Besançon, 24. november 1995

      Ta jalutas aeglaselt elutuppa kamina juurde. Ilm oli külm ja köha hullemaks läinud. Lasknud hapral kehal tugitooli vajuda, võttis ta laualt värske The Timesi, et nagu ikka inglispärase hommikusöögi kõrvale teed juues läbi lugeda nekroloogid. Näinud pealkirja, mis võttis enda alla kolmandiku ajalehe esiküljest, vajus portselantass klõbisedes alustaldrikule.

       SURI ELAV LEGEND

      Sir James Harrison, keda paljud pidasid tema põlvkonna silmapaistvaimaks näitlejaks, suri eile oma Londoni kodus pere keskel. Ta oli üheksakümne viie aastane. Järgmisel nädalal toimuvad lähedaste ringis matused ja jaanuaris peetakse Londonis mälestusteenistus.

      Ta süda tõmbus valust kokku ja ajaleht tema sõrmede vahel värises nii tugevalt, et ta suutis vaevu teate lõpuni lugeda. Artikli kõrval fotol oli mees koos kuningannaga, kellelt ta sai Briti Impeeriumi ordeni. Pisarad muutsid kujutise ähmaseks, aga ta libistas sõrmega üle meheliku profiili, paksu hallineva juuksepahmaka …

      Kas ta … söandab tagasi pöörduda? Viimast korda, et hüvasti jätta …?

      Joomata jäänud hommikutee ta kõrval jahtus, sest ta keeras lehekülge ja jätkas lugemist, neelas ahnelt mehe elu ja karjääri üksikasju. Järsku püüdis tema tähelepanu väike pealkiri artikli all:

       TOWERIST ON KADUNUD RONGAD

      Eile õhtul teatati, et kuulsad Londoni Toweri rongad on haihtunud. Legendi järgi on need linnud elanud seal üle viiesaja aasta ning valvanud Charles II kehtestatud seaduse alusel nii Towerit kui ka kuninglikku perekonda. Ronkade eest hoolitsejale anti eile õhtul nende kadumisest kohe teada ja praegu otsitakse linde üle terve riigi.

      „Jumal aidaku meid,” sosistas ta ja vanadesse veenidesse tulvas hirm. Ehk oli tegu vaid kokkusattumusega, aga ta teadis liigagi hästi,