Armastuskiri. Люсинда Райли
Читать онлайн книгу.
vaikset norinat kuulis.
Tundes end kohutavalt suure süüdlasena, ent suutmata ruumis valitsevat meeleolu kauem välja kannatada, hiilis Joanna vaikselt välja ja jooksis tagasi takso juurde.
Kui ta taas Covent Gardenisse jõudis, oli mälestusteenistus juba lõppenud. Harrisonide perelimusiin oli ära sõitnud ja õues sagis ringi vaid paar koguduseliiget. End nüüd päris näruselt tundval Joannal õnnestus neilt siiski välja pigistada mõned fraasid, ning pidanud kinni järgmise takso, luges ta kogu hommikupooliku ülimalt ebaõnnestunuks.
1 Külmetushaiguse ja köha ravim. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
2
Uksekell helises. See hääl tungis iga natukese aja järel Joanna tuikavasse ajju.
„Ooh jeerum küll,” oigas ta taibates, et see, kes ukse taga seisab, ei kavatsegi vihjest aru saada ega lahkuda.
Matthew…
Sekundi murdosaks ta tuju tõusis, aga langes silmapilk endisele tasemele. Tõenäoliselt kergitab Matthew oma vabaduse terviseks ikka veel šampanjaklaasi, tehes seda koos Samanthaga kusagil voodis.
„Mine ära!” oigas ta Matthew’ vanasse T-särki nina nuusates. Miskipärast parandas see tema enesetunnet.
Uksekell helises uuesti.
„Kurivaim, kurivaim, kurivaim!”
Joanna andis alla, ronis voodist välja ja vaarus välisust avama.
„Tere, seksikiisu!” Simonil jätkus jultumust talle laialt naeratada. „Sa näed jube välja.”
„Tšau!” pomises Joanna eesukselt tuge otsides.
„Tule siia!”
Joanna õlgade ümber põimus rahustav tuttavlik kätepaar. Naise pikka kasvu arvestades oli saja üheksakümne kolmene Simon ainus mees tutvusringkonnas, kelle kõrval ta tundis end pisikese ja haprana.
„Ma kuulsin sinu kõneposti jäetud sõnumeid alles eile hilisõhtul, kui ma koju jõudsin. Anna andeks, et mind polnud kohal ja ma ei saanud olla sinu doktor Noormann.”
„Pole hullu,” pobises ta, suu vastu mehe õlga.
„Ehk lähme sisse enne, kui meie rõivastele jääpurikad tekivad?” Simon sulges välisukse, käsivars ikka veel tema õlgade ümber, ning juhtis ta väiksesse elutuppa. „Issand, kui külm siin on.”
„Vabandust! Ma olin kogu pärastlõuna voodis. Ma olen täiesti haige.”
„Ei usu,” narris mees. „Tule, paneme su kusagile istuma.”
Simon pühkis vanad ajalehed, raamatud ja hangunud kiirnuudleid sisaldavad kausid põrandale ning Joanna vajus tänulikult ebamugavale laimirohelisele diivanile. Ta oli ostnud mööblieseme ainult sellepärast, et Matthew’le meeldis see värv, ning ostu sestpeale kahetsenud. Matthew oli alati istunud Joanna vanaema vanas nahktugitoolis – vähemalt siis, kui juhtus tema juures olema. Tänamatu tõbras, mõtles ta.
„Sul pole vist praegu kuigi kerge, Jo?”
„Eip. Vähe sellest, et Matthew mu maha jättis, Alec saatis mu täna hommikul ühest mälestusteenistusest lugu tegema, ehkki tegelikult pidi mul olema vaba päev. Lõpuks leidsin end Marylebone High Streetilt, seltsiks üks pentsik vanaproua, kes elab teekaste täis toas.”
„Vau! Ja mina logelesin niisama Whitehallil ning kõige põnevam asi, mis täna juhtus, oli see, et sain võileivatädilt teistsuguse täidisega sändvitši.”
Mehe pingutused tema tuju parandada tõid Joanna näole vaid napi naeratuse.
Simon istus tema kõrvale ja võttis ta käed pihku. „Mul on nii kahju, Jo, ausalt.”
„Aitäh.”
„Kas Matthew’ga on kõik igaveseks läbi või sa arvad, et see on vaid kerge komistuskivi teel abieluõndsuse poole?”
„See on läbi, Simon. Ta leidis teise.”
„Tahad, ma lähen ja annan talle korraliku keretäie, et sa end paremini tunneks?”
„Ausalt öeldes jah, aga tegelikult ei.” Joanna pani käed näo ette ja hõõrus nendega põski. „Kõige hullem on see, et niisugusel ajal oodatakse sinult väärikat käitumist. Kui küsitakse, kuidas sul läheb, pead jääma ükskõikseks ja vastama: „Tänan küsimast, minuga on kõik kõige paremas korras. See mees ei tähendanud mulle midagi ja tema lahkumine on parim asi, mis minuga kunagi on juhtunud. Nüüd on mul palju rohkem aega iseenda ja sõprade jaoks ja ma hakkasin isegi korve punuma!” Aga see on jama! Ma kõnniksin paljajalu üle tuliste süte, kui see Matthew’ tagasi tooks ja elu jälle normaalseks muutuks. Ma … ma … armastan teda. Ma vajan teda. Ta on minu oma, ta k-kuulub m-mulle.”
Simon istus, käsivarred tema ümber, ja lasi tal nuuksuda. Ta silitas Joanna juukseid ja kuulas teda, kui šokk, mure ja segadus välja paiskusid. Kui pisarad said otsa, lasi ta naise hellalt lahti ja tõusis. „Tee kaminasse tuli, ma panen senikaua tee jaoks vee keema.”
Joanna süütas kaminas gaasipõletid ja läks Simoni järel pisikesse kööki. Ta prantsatas nurgas seisva laminaatkattega kaheinimeselaua taha, kus tema ja Matthew olid nii palju kordi pühapäeviti hiliseid hommikueineid nautinud ja küünlavalgel romantilisi õhtusööke korraldanud. Kuni Simon oli ametis tee keetmisega, silmitses Joanna korralikult köögiletile ritta seatud klaaspurke.
„Ma olen alati vihanud päikesekuivatatud tomateid,” mõlgutas ta mõtteid. „Matthew jumaldas neid.”
„No näed siis.” Simon võttis silma riivava tomatipurgi ja viskas prügikasti. „Järelikult sündis sellest ka midagi positiivset. Sa ei pea neid enam sööma.”
„Tõtt-öelda meenub mulle nüüd, et neid asju, mis Matthew’le meeldisid ja mina seda vaid teesklesin, oli päris palju.” Joanna toetas lõua kätele.
„Nagu näiteks?”
„Näiteks pühapäeviti Lumière’ide festivali ajal mõne veidra välismaise, erilise maitsega kunstipublikule suunatud filmi vaatamine, ehkki mina oleksin soovinud koju jääda ja telekast seepe järele vaadata. Või veel üks asi – muusika. Selles mõttes, et väikestes annustes klassikaline muusika mulle meeldib, aga ma ei tohtinud kunagi mängima panna plaate, millel on ABBA suurimad hitid, ega Take Thati CD-sid.”
„Kahjuks pean tunnistama, et selles suhtes olen ma Matthew’ga ühel nõul,” itsitas Simon keedetud vett teekotikestele kallates. „Muide, kui nüüd päris aus olla, siis mul oli alati tunne, et Matthew püüdis iga hinna eest olla keegi, kes ta oma arust oleks pidanud olema.”
„Sul on õigus.” Joanna ohkas. „Mina polnud tema jaoks piisavalt muljet avaldav. Aga selline ma olengi: üks tavaline Yorkshire’i keskklassi tüdruk.”
„Usu mind, päris kindlasti ei saa sind süüdistada selles, et sa ei oska muljet avaldada. Või et sa oled igav. Aus – võib-olla; praktiline – jah. Aga need on omadused, mis väärivad imetlust. Palun!” Ta ulatas Joannale teekruusi. „Sulatame end nüüd kamina ääres üles.”
Joanna istus tule ees Simoni põlvede vahele põrandale ja hakkas teed jooma. „Jeerum, Simon, kui ma mõtlen kohtinguprotsessile, mis mul veel kord läbi teha tuleb, hakkab mul õudne,” lausus ta. „Ma olen kahekümne seitsme aastane, liiga vana, et alustada puhtalt lehelt.”
„Jah, sa oled puruvana, ma haistan sinu juures juba surma lõhna.”
Joanna andis ta sääremarjale laksu. „Ära heida selle üle nalja! Mul kulub terve igavik, kuni ma uuesti üksiku seisundiga harjun.”
„Meie, inimeste kõige suurem probleem seisneb selles, et me kardame ja võõrastame mistahes muutusi. Ma olen veendunud, et sellepärast jäävadki nii paljud õnnetud