Saladuste suvi. Nikola Scott
Читать онлайн книгу.
hullem!” kriiskas tädi Marjorie oma elutoast, kus ta telefoni küljes rippus. See aparaat oli saabunud suure pidulikkusega aasta enne isa surma ning tädi Marjorie pidas seda teiseks suureks õnnistuseks peale raadiot, sest see tähendas, et ta sai helistada oma õele, minu tädi Hillyle Yorkshire’is. „Täiesti mõttetu surm ja häving on juba käes, ehkki Hitlerist pole veel kippu ega kõppu. Jah? Proua Claxton, olge kallis ja ühendage mind kuningliku õhuväe ülemaga.”
Cookie laksatas hirmunult käe suule. Susan sulges suure meelekindlusega ukse, kui tädi Marjorie hakkas pobisema midagi külmadest veehaudadest ja mõttetust surmast, ja mina panin käe ümber Cookie laia selja ning tüürisin kogu seltskonna raamatukogu ja sealse šerripudeli poole, mida isa hoidis vitriinkapi otsas just hädaolukordadeks.
„Kutsu Frank kaasa ja tooge paat kuurist välja,” ütles Georgiana Hobsonile. „Maanteed on nii ülerahvastatud, et armee personalil kuluks alla rannikuribale jõudmiseks terve igavik.”
„Jõe kaudu ei saa minna, eriti nüüd mitte, kui tõus on tulemas.” Hobson laskis kätel käia ja sidus juba oma rohelise põlle paelu lahti. „Maabumissilla juures teisel pool Timuka järsakut on alati mõned sõudepaadid ankrus. Kus taeva päralt see Frank siis on?”
„Rohib oma kõrvitsapeenart,” poetas Cookie tasa, kummutades šerriklaasi ühe hooga põhjani.
„Hobson, oota.” Haarasin koridorikapist villase keebi. See oli isa oma ja oli jälle välja ilmunud, kui Hobson otsis lisamaterjali pimenduskateteks. „Selleks puhuks, kui sa piloodi leiad.” Ulatasin talle keebi. „Tal võib külm olla.”
„Oh, ma ei tea, kas seda läheb enam vaja ...” Hobsonil jäi jutt toppama, ta sirutas käe ja patsutas mu käsivart ning võttis keebi vastu. Ta rullis selle hoolikalt kokku ja viskas üle õla. „Muidugi, preili Maddy. Teil on õigus ... Kui me ta leiame.”
Hobsoni lahkumise järel tekkis pisuke vaikus. Cookie seisis meie juures, üks käsi ümber Susani, teine minu õlal. Ta oli just avanud suu, et lõpuks Georgianat saabumise puhul korralikult tervitada, kui avatud välisuksest kaikus sisse uus heli. Ühtlane mootoripõrin ja autorataste krudin siseõue suunduval teel.
„Taevas hoidku, mis siis nüüd?” küsis Susan murelikult.
„Oh, nad ongi juba kohal! Sõitsid muidugi lubatust kiiremini – nagu ikka.” Georgiana hüppas püsti. „Maddy, tule ruttu. Tahan sind tutvustada.”
Viies peatükk
Georgiana oli nagu välk uksest väljas, uued kõrge kontsaga kingad klõbisesid kõrvale harjumatult kiviplaatidel. Ta vehkis metsikult kätega, et juhatada kaks autot, mis olid õue sisse sõitnud, sobivasse kohta parkima. Noormees, kes oli end seadnud istuma ühe auto porilauale, lehvitas talle vastu nii ülevoolavalt juubeldades, et oleks peaaegu lendu tõusnud. Autojuht, üsnagi kehakas noormees, kes kandis suuri päikeseprille ja kelle juuksed läikisid, nii et päikesekiired peegeldusid neilt tagasi, tuututas mitu korda kõvasti, sundides sellega pahaselt sädistava linnuparve lähedal kõrguvalt plaatanilt lahkuma. Teise auto katusele oli seotud üsnagi juhusliku välimusega pagas. Nägin seal kohvreid, tennisereketeid ja midagi, mis võisid olla õngeridvad.
„Georgiana!” Jooksin talle järele, kuni sain tal käsivarrest kinni haarata ja ta seisma sundida. „Pagana pihta, kes need inimesed kõik on?”
„Ära nüüd paanitse,” pööras Georgiana end näoga minu poole. „Need on mu uued sõbrad. See otsus sündis küll pisut järelemõtlematult, aga nad tahtsid nii väga tulla ja ma ei saanud neid ka takistada, eriti pärast seda, kui Laney oli olnud nii kena ja võtnud mu Pariisis oma korterisse, kui mul raha otsa sai.” Ta haaras mul küünarnukist kinni. „Ütle, et sul pole midagi selle vastu, palun. Tean, et ajastus on muidugi kohutav, aga nende seas on üks inimene, keda ma sulle just eriti tahan tutvustada. Helistasin möödunud nädalal tädile ja paistis, et ta jäi nõusse.”
Mina olin tädi Marjoried vältinud. Tädi nimelt lahkus harva oma istmelt raadio ees ning, pigistades käes gaasimaski, mõtles ainult ühest asjast: kuidas teha nii, et sakslased ei saaks teda tema enda voodis teise ilma saata.
„Ma ei usu, et ta selle teate kellelegi edasi andis,” ütlesin jõuetult. „Midagi pole ju valmis pandud, ei toitu, ei magamistube ...”
„Ah, selle saab kergesti korda. Nemad eelistavad niikuinii toidule jooke ja nad ei muretse magamise pärast. Pool aega magavad nad kellegi juures diivanil, kui klubidest hilja öösel tulevad. Kiiresti nüüd. Võime ju poisid kaljude juurde Hobsonile järele saata. Kõik abikäed on vajalikud.”
Nad olid kuuekesi, kuigi esialgu paistis, nagu oleks neid kuusteist – siis, kui nad otsekui plahvatusega õuele maandusid. Kolm meest ja kolm naist. Noormees, kes autoukse küljes rippus – Jonathan, nagu Georgie oli teda tervitanud –, pooleldi libises, pooleldi kukkus abitus naeruhoos oma õrrelt alla. Kogukal mehel Gregoryl – arvan, et nii vist oli õde teda nimetanud – oli seljas ruuduline jahimehekuub. Ta juuksed helklesid päikese käes, kui ta seal väljasirutatud kätega seisis, ilmselt sõnatus joovastuses. Noored naised – üks neist kandis puuri papagoiga – uurisid Franki hinnalisi kapsapeenraid, mida ta oli rajanud ümber kogu maja, sest kapsad olid ainsad lollikindlad köögiviljad, mis võisid vaenlase rünnakule vastu pidada.
„Jumala eest, preili Maddy, nüüd oleme küll portsu otsa sattunud!” Susan soputas riidekangahunniku käsivarrelt kärusse ja jäi minu kõrvale seisma. Ta oli umbes minuvanune sale tüdrukunähvits. Tema heleblondid juuksed olid küll tihkelt kukla taha kokku seotud, ent need olid nii peenekarvalised, et hobusesabast väljalibisenud salgud pääsesid ikkagi igas suunas lendlema, jättes pea ümber helendava nimbuse mulje. Tema kohmakas kleit, mida ta ise nõudis selga kui toatüdruku vormiriietust, tundus veelgi olevat piha ja õlgade kohalt liiga lohvakas, ehkki seda oli püütud siit-sealt õmblustega kohendada. „Üsna imelik seltskond, kas pole?” Ta rapsis kätega põlle, mis oli kaetud peenete mustade ebemetega.
„Ja kui need on neil reisiriided,” jätkas ta, „mida pagana pihta nad siis muul ajal selga panevad?” Silusin pluusi, olles ülimalt teadlik oma narmendavatest pükstest ja rebenenud kohast ühel püksisäärel.
Susan heitis mulle uuriva pilgu, kuid kissitas äkki rõõmsalt silmi, mis andis talle väikese vallatu ahvi ilme. „Arvan, et peame siin juba kaotatud lahingut, preili Maddy. Kas aitan neil end sisse seada, või mis?”
Kui ma end uuesti Georgiana poole pöörasin, oli tema juba teel teise auto juurde, kust väljunud heledapäine mees nõjatus nüüd suitsu tehes vastu autot ning jälgis kogu seda õuepealset melu kõrvalt. Niipea kui mees Georgianat silmas, ajas ta end krapsti sirgu ja poetas sigareti rododendronipõõsasse, enne kui – pilgutasin silmi ja neelatasin, sest nii hullumeelsel päeval ei saanudki juhtuda midagi mõistlikku, aga see läks nüüd küll üle igasuguse piiri – ta tõmbas mu õe enda vastu! Tundsin, kuidas minus kihvatas, oli see valu või miski muu ... see käsivars ümber õe piha, mis oli niisama võõras kui ta värskelt lõigatud lühikesed juuksed ... see ei andnud mulle rahu, ent raputasin pead ja püüdsin paremini fookusse saada noormehe nägu, kui ta nüüd kummardus suudlemiseks Georgiana poole.
Ainult hetkeks sulandusid nende kehad üheks ja Georgie õlad värelesid kergelt, kui ta tagasi tõmbus ning tungivalt midagi seletas, ise juba maja ja minu poole liikudes. Mees noogutas, pööras ringi ning hakkas autos tuhnima. Tõmmates kiiresti käega üle silmade, tuli Georgiana joostes minu poole.
„Maddy ...”
„Georgiana, kes see veel on?” katkestasin teda.
Ta kõhkles silmapilgu, kuid teatas siis kiiresti vuristades: „See on mu uus kallim!” Ta kummardus lähemale ja sosistas: „Sa mu väike tobu, kas suudad seda uskuda? Tema nimi on Victor Deverill. Kas ta pole mitte kõige kenam olevus, keda me eales näinud oleme?”
Ta lõi käed suurejoonelise žestiga laiali ja kibrutas naljakalt kulme. Märkasin äkki, et Georgie on kuidagi teistmoodi. Asi polnud mitte ainult lühikestes juustes, vaid ka näos, mis oli varem igasuguse