Suvetüdrukud. Мэри Элис Монро
Читать онлайн книгу.
Stella Marise katoliku kirikust, mille uhke torn tungis lillakasse taevasse.
Rattad jäid kruusa peal krudisedes paigale ja Carsoni sõrmed pigistasid Red Bulli purki, mida ta käes hoidis.
„Sea Breeze,” pomises ta.
Ajalooline maja oli ümbritsetud tammedest, palmidest ja põõsastest ning seisis just selles paigas, kus Cove’i abajas eraldas Charlestoni abajat sisemaa veeteest. Esmapilgul nägi Sea Breeze välja nagu üks lihtne, suure terrassi ja kõrge graatsilise trepiga puitmaja. Memm oli lasknud tõsta vana maja postidele, et kaitsta seda tormide ajal tõusuvee eest. Sel ajal oli memm majale täiendusi teinud, taastanud külalismaja ja remontinud garaaži. Sel puitmajade kogumil ei olnud ehk Sullivan’s Islandi uuemate majade suursugusust, mõtles Carson, kuid ükski uus maja ei olnud võrreldav Sea Breeze’i aimatava, autentse sarmiga.
Carson keeras tuled kinni, sulges väsinud silmad ja hingas kergendunult välja. Ta oli kohal. Ta oli sõitnud neli tuhat kilomeetrit ja tundis neid ikka veel kogu oma kehaga. Ta istus vaikses autos, avas silmad ja vaatas läbi esiklaasi Sea Breeze’i.
„Kodu,” ohkas ta, tundes huultel selle sõna maitset. See oli väga suur sõna, täis tähendust ja tundeid, mõtles ta ja muutus korraga kõhklevaks. Kas sünnipära üksi andis talle õiguse seda kohta koduks nimetada? Ta oli kõigest lapselaps ja seejuures võrdlemisi eemalolev. Kuigi tema jaoks, erinevalt teistest tüdrukutest, oli memm enamat kui lihtsalt vanaema. Carson oli olnud kõigest neljane, kui tema ema oli surnud ja isa oli jätnud ta memme juurde, kuniks ta ise oma haavu lakkus ja end uuesti leida püüdis. Isa tuli talle järele neli aastat hiljem, et viia ta elama Californiasse, kuid seitsmeteistkümneaastaseks saamiseni oli Carson käinud seal igal suvel. Armastus, mida ta memme vastu tundis, oli nagu terrassituli: see oli ainus ehtne tuli, mis valgustas tema südant siis, kui maailm näis olevat pime ja hirmutav.
Nüüd silmitses ta Sea Breeze’i kuldset kuma pimeneva taeva taustal ja tundis häbi. Ta ei väärinud sooja vastuvõttu. Ta oli käinud viimase kaheksateistkümne aasta jooksul siin vaid käputäis kordi: kahel matusel, pulmas ja paar korda puhkamas. Ta oli leidnud palju vabandusi. Carsoni põsed tõmbusid punaseks, kui ta mõtles sellele, kui isekas oli temast eeldada, et memm on alati siin ja ootab teda. Ta neelatas raskelt, seistes silmitsi tõega, mida ta poleks ilmselt kunagi tunnistanud, kui ta poleks olnud rahatu ja kodutu.
Eesuks avanes ning üks naine astus terrassile ning Carsonil jäi hing kinni. Naine seisis kuldses valgusjoas, selg sirge ja hoiak kuninglik. Selles valguses olid tema õhukesed hallid juuksed pea ümber nagu halo.
Carson astus autost välja ja tema silmad täitusid pisaratega.
Memm tõstis käe ja lehvitas talle.
Carson tundis tugevat sidet, kui oma kohvrit kruusal terrassi poole vedas. Lähemale jõudes lasi ta kohvrist lahti ja jooksis trepist üles memme avatud käte vahele. Ta surus põse memme oma vastu, hingas sisse tema lõhna ja oli korraga jälle neljane, emata ja hirmul, käed tugevasti memme piha ümber.
„No nii,” ütles memm tema põse vastas. „Lõpuks ometi oled sa tagasi kodus. Kuidas see sul nii kaua aega võttis?”
TEINE PEATÜKK
Marietta Muir vihkas sünnipäevi. Paari päeva pärast pidi ta saama kaheksakümmend. Ta väristas õlgu.
Ta seisis oma Atlandi ookeani ääres asuva maja katuseterrassil ja vaatas ookeani, mis oli sel hommikul rahulik ja paitas rannajoont nagu vana sõber. Kui mitu suve oli ta veetnud selle veekogu embuses? Neist ei saanud iial küllalt.
Marietta koputas sõrmedega terrassipiirdele. Nüüd polnud enam mingit mõtet oma sünnipäeva pärast närvitseda. Lõppude lõpuks oli ta korraldanud selle peo ise ja kutsunud oma lapselapsed Sullivan’s Islandile. Aga oleks tal siis üldse olnud võimalik oma kaheksakümnes sünnipäev maha vaikida? Kui palju kordi oli ta lapselapsi saarele kutsunud ja kui palju kordi olid nad vastanud talle kõiksugu vabandustega? Marietta mõtles lapselastelt saadud kirjadele, mis olid igaüks kirjutatud just nii erineva käekirja ja stiiliga, kui väga tüdrukud üksteisest erinesid, kuid ometi olid kõik kirjad täis ühesuguseid vabandusi. Oh, memm! Anna mulle andeks! Ma tahaksin väga tulla, aga… Hüüumärgid vabanduste lõpus muutsid vabandused veel eriti ebasiiraks. Kuidas muidu oleks ta saanud kolm maa eri otstes elavat tõrksat naist endale Lõuna-Carolinasse külla?
Lastena meeldis neile Sea Breeze’is käia. Aga kui teismeiga läbi sai, oli neil kõigil korraga oma täiskasvanuelu elada. Dora abiellus ja muutus otsesõnu oma poja ja abikaasa orjaks. Carsoni ambitsioonid lennutasid teda ja tema kaamerat üle kogu maailma. Ja Harper… Kes oleks võinud seda arvata? Tema oli ema käpa all, eiras kirju, saatis kohustuslikke tänukirju, kui oli saanud kingitusi, ega helistanud kunagi. Lihtne tõde oli, et naiseks saamisest saadik ei külastanud nad enam peaaegu üldse oma vanaema.
Marietta sõrmed toksisid terrassipiiret. Noh, vähemasti olid nad kõik seekord tulemas, mis sest, et neid oli tulema meelitanud lootus midagi saada. Väiksed piraadid… Polnud saladus, et nende pikale ja kuulsusrikkale kaptenite suguvõsale oli aluse pannud piraat. Viisakas seltskonnas ei võetud seda kunagi jutuks, kuid oli teada, et perekonna varandus pärines selle mereröövli saagist.
Marietta kitsaks muutunud huuled olid kokku surutud. Ta polnud kirjas maininud, et kavatseb tuulutada ka perekonnasaladusi, eriti neid, mis puudutasid tüdrukute isa. Pikk elu oli talle õpetanud, et need hämarad ja räpased saladused tulid alati välja ja rikkusid elusid. Parem oli neist rääkida, kuni tal selleks veel aega on.
Aeg – see oli tema kutse sisu. Ta oli kutsunud lapselapsed sünnipäevale. Ta lootis, et nad on nõus veetma temaga kogu suve. Nad lausa pidid jääma, mõtles ta ärevusega. Ta lõi käed kokku. Armas jumal, tee nii, et nad jääksid selleks viimaseks hooajaks.
Marietta silmitses oma käsi, mida kaunistas suur fassettlihviga teemant. Oh, armutu aeg, mõtles ta endamisi. Kunagi olid tema käed olnud siledad ja graatsilised, mitte vanad nagu nüüd. Tal oli valus vaadata kortsus nahka, tumedaid laike, seda, kuidas tema sõrmed, mis olid olnud pikad, klammerdusid piirde ümber nagu vanaeide küünised. Vanadusel oli võime muuta inimene alandlikuks.
Aga Marietta ei tundnud end sugugi vanana – kindlasti ei tundnud ta end kaheksakümnesena. Ta polnud iial osanud oodata, et üldse nii vanaks elab. Ta oli vanem, kui olid olnud tema ema ja isa ja paljud tema sõbradki polnud nii vanaks saanud. Nende hulgas oli ka tema armastatud abikaasa Edward, kes oli surnud kümne aasta eest. Ja isegi tema armas poeg Parker. Kui poeg suri, mõtles Marietta, et sureb samuti. Ükski vanem ei peaks kunagi elama oma lapsest kauem. Aga tema oli selle üle elanud, sellest oli möödas üsna kaua aega. Ja ta polnud oma peas vana ega noor Marietta. Ta oli lihtsalt Marietta.
Aga valud ja vaevad olid siiski reaalsed, nagu ka see, et tema silmanägemine hakkas kehvaks jääma ja tal oli raskusi inimeste nimedega. Marietta imetles veel korra vaadet. Kõrgelt Sea Breeze’i katuselt nägi Marietta esimese saare majaderivi ja tihedate rannapõõsaste taga laiuvat kuldset randa. Kui ta oli noore pruudina esimest korda Sea Breeze’i tulnud, polnud tema ja ookeani vahel olnud ühtki maja. Nüüd oli kitsa rannaäärse riba peale mahutatud veel kaks majaderivi. Aga oma katuseterrassilt nägi ta ikkagi üle majakatuste sedasama sillerdavat ookeani. Pilvitu taevas peegeldus siniselt veepinnalt vastu ja valgete tippudega lained rullusid rahulikult rannale, liigutades liiva, mis oli sama iidne ja müstiline nagu aeg ise.
Ta naeris nukralt. Ta ise oli just niisama iidne.
„Preilna Marietta!”
Oh, häda, mõtles Marietta. Lucille oli kindlasti endast väljas sellepärast, et ta oli taas katusele hiilinud. Marietta pööras piirdele selja ja silmitses ärevalt järsku treppi. Noorena silkas ta igal hommikul sellest trepist üles nagu noor gasell, täis õhinat sellest, et saab vaadata, mis tujus on ookean. Selgroog, ütles ta endale ja haaras kõvasti trepikäsipuust. Marietta hakkas ettevaatlikult, aeglaselt kitsast trepist alla minema. Poolel teel tuli talle vastu Lucille. Teenija tumedad ümmargused silmad välkusid, kui ta Mariettale alt üles vaatas.
„Lucille, sa ehmatasid mind!” hüüatas Marietta