Surnud vesi. Ann Cleeves
Читать онлайн книгу.
Sandy tahtnuks lahkuda, anda neile aega omaette leinata. Talle valmistas piina istuda suures puhtas toas ja pealt vaadata, kuidas naine, keda ta mäletas tugeva ning naeruhimulisena, koost laguneb. Kuid hommikul lendab kohale uus Põhja-Uistilt pärit inspektor ja tahab teada, mida Sandy on välja selgitanud. See oli ainus võimalus oma küsimused ära esitada, enne kui inspektor uurimise üle võtab.
„Millise autoga Jerry sõitis?” küsis ta.
„Alfa Romeoga.” Markham surus naist endiselt rinnale ja kiigutas teda vaikselt, nagu rahustaks virilat last. „Selline väiksem, sportauto. Muidugi punane. Naeruväärne asi. Juba vana. Ta ostis selle siis, kui Londonisse kolis.”
„Maria ütles, et Jerry on siin töö asjus.” Sandy ei osanud arvata, mida pidi suure Londoni ajalehe udupeen reporter tegema Shetlandil. Kuidas võiks miski siin toimuv kellelegi seal huvi pakkuda?
„Jerry ütles, et siin on lugu,” lausus Markham vaikselt. Maria oli nüüd nii liikumatu, et Sandy võinuks teda surnuks pidada, kui ta nuuksumine teda ära poleks andnud. Markham silitas naise pead. „Ta oli bossi veennud, et asi väärib uurimist ja et tema on tänu oma kohapealsetele sidemetele selleks kõige sobivam inimene. Niisiis sai ta paaripäevase koduskäigu koos kõikide kulude kinnimaksmisega pluss lootus saada lugu.”
„Millest see pidi olema?” Väljast kostis ootamatu naerurõkatus. Kohalikud õhtustajad hakkasid autode juurde minema, et koju sõita.
Markham kehitas õlgu. „Ta küsis minult, kas ma saaksin talle Sullom Voe terminalis kohtumise kokku leppida. Et kas mul on seal veel sidemeid. Mõtlesin, et terminalis ei saa midagi olla, mis ajalehte huvitaks. Pealegi hakkab nafta otsa saama. See tehas on vana uudis. Aga ma korraldasin talle kohtumise pressiesindajaga.”
„Ja seal ta täna käiski?”
„Jah,” vastas Markham. „Seal ta täna käiski. Me ootasime teda õhtusöögiks tagasi; kui ta ei tulnud, siis mõtlesime, et sai vanade sõpradega kokku. Teate ju küll, kuidas siin selle tagasitulekuga on. Katsusin helistada, aga ei vastatud. Mõtlesime, et pole levi. Mulle ei tulnud pähegi, et temaga võiks olla midagi juhtunud. Kui ta Londonis oli, siis me mõnikord muretsesime ta pärast. Aga mitte siin. Siin peaks kõigil turvaline olema.”
Ta rääkis veel, kui Sandy end püsti ajas. Sandyle tundus, et nüüd ei tahaks Markham teda hästi minema lastagi. Mehe nägu oli enesevalitsuse säilitamise vaevast pingul. Ainult Maria seltsis ta sellega enam hakkama ei saa.
Sandy sõitis uuesti põhja. Jimmy aknad olid endiselt valged. Ta tahtnuks kinni pidada ja nõu küsida. Mida ma peaksin kõigepealt tegema? Ütle mulle, kuidas tuleb asja ajada. Kuid ta ei peatunud, vaid sõitis kontorisse, avas arvuti ja kontrollis Jerry Markhami autonumbrit, helistas siis Davy Cooperile, kes oli sadamas valves, ning palus tal teha tiir parkimisplatsil ja vaadata, kas auto on seal. Sandy polnud seda märganud ja arvas, et nii silmatorkavat autot pidanuks ta nägema. Morag oli jätnud kirjakese, et ta on Invernessi mõrvarühmale Lerwickis ööbimise korraldanud.
Sandy jõudis oma korterisse tagasi pärast südaööd. Ta lülitas televiisori sisse, kuid hästi vaikselt – tema all elas noor perekond ja ta ei tahtnud neid üles ajada. Jõi purgitäie Tennenti õlut, nägemata vaeva klaasiga, pani siis äratuskella helisema ja läks voodisse. Ta uinus silmapilkselt. Isegi kui teda vaevasid mured, ei olnud Sandy Wilsonil unega raskusi. Sandy meelest oli see üks tema vähestest annetest.
1 Shetlandil kujunenud omapärane traditsioon: maakohtades, kus hotelle ja pubisid on hõredalt, veab abiellumiseelset tüdrukuteõhtut ehk kanapidu (hen party) pidavat naisteseltskonda ringi nn kanabuss (hennie bus). [ ↵ ]
2 Originaalis „soothmoother”. [ ↵ ]
3 Suula – teatud merelind (Morus bassanus). [ ↵ ]
Kuues peatükk
See oli Willow Reevesi esimene mõrvajuurdlus vanemuurijana. Ülemus oli ta kontorisse kutsunud ja öelnud, et ta näeks heameelega, kui Willow selle asja enda peale võtaks. „Shetlandil töötamiseks on vaja õiget lähenemist. Nad elavad seal inimkonnale tuntud universumi serval ja arvavad, et normaalsed elureeglid neile ei kehti. Nad on peast segased.” Öeldus sisaldus eeldus, et Willow Reeves on kah peast segane – ehkki tema oli pärit lääne- ja mitte põhjaservalt –, ning talle on see juhtum lihtne nagu lumme kusemine. Nii et ei mingit taganttorkimist. Kui ülemus oleks teadnud, kust täpselt Willow pärit oli ja millisest perekonnast, siis oleks ta teda päris tõesti hulluks pidanud, kuid naine ei rääkinud sellest töö juures kunagi. Mis see teiste asi oli?
Nad maandusid esimese Invernessist väljunud lennukiga Sumburghi lennuväljal ja tema esimene mõte oli, et küll on siin kõik suur ning võimas. Sumburgh oli päris lennujaama moodi, siin oli autode laenutus, ootesaal ja kohvik. Kõik päikese käes kiiskamas. Vicki Hewitt, kriminalist, oli Shetlandil varem töötanud ja tervitas neile vastu tulnud seersanti nagu vana sõpra. „Räägi mulle,” lausus ta seersandile, „kuidas Jimmy Pereziga on?”
Seersant kehitas õlgu ja pomises midagi oma kõnepruugis, millest Willow’l oli raske aru saada. „Mitte kõige paremini. See võtab kaua aega.”
Nad kõik teadsid Jimmy Perezi lugu – kuidas tema pruut oli Fairi saarel sattunud mõrvajuurdluse keskele, kuidas üks psühh ta surnuks pussitas ja kuidas Jimmy ennast selles süüdistab. Seda oli Mägismaa ja Saarte politsei kõigis jaoskonnapuhvetites kuude kaupa arutatud. Leidus neid, kes samuti Jimmyt süüdlaseks pidasid. Mida ta mõtles, kui naise oma töösse kaasas? Willow ei olnud kunagi oma arvamust avaldanud. Üks asi, mida ta Põhja-Uisti kogukonnas kasvades õppinud oli, oli see, et sageli on kõige targem vait olla. Vähemalt senimaani, kuni sa tead, millest räägid.
Seersant küütis neid mööda head ja sirget teed põhja poole, juhtides tähelepanu vaatamisväärsustele, nagu olnuks ta giid. Willow’l oli talle aga juhtumi kohta sadu küsimusi. Öösel oli ta lugenud Shetlandilt saadetud esialgset raportit ja kõike, mida ta suutis Jerry Markhami kohta leida. Tal oli portfellis mapitäis väljalõikeid tema kirjutatud artiklitega. „Rääkige mulle Markhamist,” ütles ta lõpuks.
Sandy Wilson ei paistnud katkestamise peale solvuvat. „Tema isa oli lõunast,” ütles ta. „Aga ema oli Shetlandilt ja Jerry sündis ning kasvas siin.”
„Te tundsite teda?”
„Oo jaa, kuid ma ei olnud teda sestsaadik näinud, kui ta Londonisse kolis.”
„Nii et teie ei tea, miks oleks keegi pidanud tahtma teda tappa? Mingeid kuulujutte ei liikunud? Lugusid vaenust või vimmast?” Willow teadis, et väikeses kogukonnas võib vimm kesta mitu inimpõlve.
„Ta töötas mõnda aega Shetland Timesi reporterina,” lausus Sandy. „Enne, kui tal avanes võimalus selle Londoni lehe juures tööle hakata. See amet ei teinud teda just populaarseks. Inimestele ei meeldi, kui nende must pesu kistakse avalikkuse ette. Ja kõik loevad. Võib-olla ta kujutles, et valmistub siin, kogu aeg mõnd skandaali otsides, oma tulevaseks tähelennuks. Aga see oli kümme aastat tagasi. Ma ei usu, et see võis olla põhjus, miks ta eile tapeti.”
Äkki tõmbas ta vastasküljele ja peatas auto teepervel. Ta osutas peaga eespool otse mere kaldal seisva suure maja poole. See oli ehitatud hallist kivist ja seda ümbritses kõrge kivimüür.
„See seal on Ravenswicki hotell,” ütles Sandy. „Jerry vanemate oma. Peter ja Maria Markham.”
„Mis kohalik rahvas neist arvab?”
Willow’le tundus, et sellise hotelli käigus hoidmine peab kallis olema. Uistis polnud ühtki nii suurt või nii peent hotelli.
„Hästi arvab. Hotell annab siitkandi inimestele tööd. See on kallivõitu, aga paistab alati täis olevat. Hotell on mõeldud turistidele ja tööasjus siia sõitnutele, aga kohalikud käivad baaris või restoranis söömas, kui nad tahavad midagi erilist tähistada.” Ja Sandy jätkas aruande esitamist Markhamite kohta. Willow mõtles, et kui meest veidi julgustada,