Puhtalt lehelt. Робин Карр
Читать онлайн книгу.
on rohelisemaks läinud. Kevad on kohe kohal. Lasen sul veidi üles soojeneda, siis räägime hommikusöögist,” sõnas mees. Jennifer vaatas talle otsa. Mees kissitas silmi, kui mütsinoka alt välja paistvat nägu nägi. Hetkeks oli Jennifer segaduses, kuid siis meenus talle, et tal ei ole kulme. Ta naeris ujedalt, võttis mütsi peast ning paljastas oma kiila pea ja kulmudeta näo. Mees põrkas üllatusest tagasi. „Tohoh. See on küll midagi uut, mis?”
„Šokeeriv,” ütles naine omalt poolt ja pani mütsi uuesti pähe.
„Pakun, et nii on külm.”
„Seda küll.”
Too oli umbes kuuekümneaastane suurt kasvu mees. Ülekaaluline, paksude sagris kollakasvalgete õlgi meenutavate juuste, kandilise näo ja õhetavate põskedega – nagu kuuekümneaastane suurte kõrvadega poisike. Jennifer nägi nägu, mida ta võis kirjeldada vaid kui ligipääsetavat. Avalat. Mehel olid sõbralikud sinised silmad vanadusega kaasnevate kortsude vahel, lõualott ja nakkav naeratus, paremal pool oli üks tagumistest hammastest puudu. „Mul on kakku ja kastet,” ütles ta uhkelt.
„Ma ei ole eriti näljane,” sõnas Jennifer. „Mul on ainult külm.”
„Kas olid kaua õues?”
Oi. Mees kahtlustas, et ta on kodutu. Kasutatud sõjaväeriided, seljakott, nokkmüts. „Ei. Noh, võib-olla veidi küll. Mul on tuba umbes kuue kvartali kaugusel selles teeääres ööbimiskohas ja ma ärkasin külma peale üles. Kütet ei olnud. Ja motelli kontor ei olnud veel lahti.”
„Seal prügimäe ja romula vahel?”
„Just.”
„Charlie ei ole oma külaliste vastu helde,” ütles laua taga istuv mees tugeva hispaania aktsendiga. „Sa ütle, et ta peaks sulle öö tasuta andma.”
„Peaks jah,” lausus mees leti tagant. „Aga ta ei tee seda. Charliest kitsim ei ole võimalik olla.”
Laua taga istuv mees pani ajalehe kokku, tõusis püsti ja sirutas end. Seejärel võttis ta konksu otsast põlle ja pani selle ette. Aa, kokk, mõistis Jennifer. „Ee… kas sul on ajaleht loetud?” küsis ta.
„Võta aga, mija1.” Mees läks leti taha grilli juurde ning hakkas seda kuumutama ja puhtaks kaapima. Einelat täitsid valmiva hommikusöögi helid, millele varsti järgnesid lõhnad. Jennifer seadis end sama laua taha sisse, et saaks ajalehe enda ees laiali laotada.
Möödus veidi aega, siis tõi omanik talle kohvikannu. „Oled sa nüüd hommikusöögist huvitatud?” küsis ta.
„Päriselt, mul ei ole kõht eriti tühi.”
„Kui tohib – sa tundud pisut kõhn olevat.”
„Mul on selles mõttes lihtsalt vedanud.”
„Kui küsimus on rahas…”
Jennifer oli jahmunud. „Ma suudan maksta,” lausus ta ehk veidi liiga uhkelt. Tõesõna, kui mehel oleks aimu, kui palju raha seljakotti topitud Kate Spade’i ridikülis oli, oleks ta rabatud. Rääkimata ehetest. Ta hakkas tasapisi aru saama. Ära ülemäära vastu punni, ütles ta endale. Sellest polnud midagi, kui inimesed arvavad, et tal on pisut viltu vedanud. Ja ta ju tundis seda rolli – oli sellega isiklikult tuttav. „Võib-olla mõne aja pärast ma võtan midagi. Tahan end lihtsalt üles soojendada. Ja ajalehele pilgu peale visata.”
„Hea küll. Ütle vaid, kui oled valmis. Adolfo hakkas hommikusööki tegema.”
Jennifer jõi ajalehte lapates veel kaks tassi kohvi ära, kuid ei leidnud midagi Noble’ite ega iseenda kohta. Kui kaua saab Nick teeselda, et tema abikaasa on välismaal? Keegi hakkab ju ometi Barbarast puudust tundma! Näiteks tema massöör.
Aga kes sinust puudust hakkab tundma, Jennifer? küsis ta endalt. Kas ülemus tõstab lärmi? Ah, ülemus ju tutvustaski teda Nickile, kellele ta ilmselt helistabki. „Nick,” ütleb ta. „Jennifer ei tulnud tööle tagasi. On sul aimu…” „Oi, Artie, minu süü,” vastab Nick. „Oleksin pidanud sulle helistama. Ta lasi Las Vegasest jalga suurema osa sularahaga, mis mul rahakotis oli. Ilmselt kohtus kellegagi, kellel on suurem jaht. Tead küll neid bimbosid.”
Ja naised kontorist, kellele ta ei meeldi, on lihtsalt rõõmsad, et teda pole. Ta oli ära põlanud naiste sõpruse, vältimaks paratamatut kadedust. Ja et olla vaba sõprusega kaasnevatest kohustustest, et olla kättesaadav, kui antud hetke kallim mingile mõttele tuli. Nagu ka teistele enne teda, ei meeldinud Nickile midagi ette planeerida; ta ootas, et Jennifer oleks valmis väga väikese etteteatamisajaga. Jennifer ei olnud endale põhimõtteliselt ühtegi sõpra otsinud. Esimest korda kümne aasta jooksul ta kahetses seda.
Oh, miks ma kohe politseisse ei pöördunud? Liiga suur hirm. Hirm, et kui midagi ei saa tõestada, siis nad ei usu teda. Ei kaitse teda ja üsna pea juhtub temaga mingi õnnetus. Või lahkub ta riigist nagu Barbara Noble…
Ajalehele langev vari pani ta võpatama ja seal oli mees taas, kohvikann käes. „Ah, ma peaksin vist vabandust paluma. Ma ei tahtnud su – tead küll – juuste üle nalja visata. Kas need on nii keemiaravi pärast? Midagi sinnapoole?”
Hetkeks tundis Jennifer ahvatlust teeselda, et tal on vähk, kuid niimoodi ei julgenud ta saatust õrritada. Oma kiila pea ja nutmisest punaste silmadega nägi ta vana mehe silmis ilmselt kohutav välja. Mida talle öelda? Aga samas, kas ta pidi üldse midagi pihtima? See oli ju einela, jumal hoidku. Mitte psühholoogi kabinet ega politsei ülekuulamisruum.
Pilk mehe silmis oli nii armas. „Sa muretsed kogu aeg inimeste pärast, eks ole?”
„Ei, ma…” Mees vaikis ja paistis end koguvat. „Ma muretsen inimeste pärast,” tunnistas ta.
„Minu pärast ära muretse. Ma ei ole haige ja ma ei ole kodutu.” Olen lihtsalt üks ajudeta bimbo, kes põgeneb mõrtsuka eest, tahtis ta lisada.
„Tore,” lausus mees. Ta kallas talle sooja kohvi jälle juurde, enne kui minekule asus.
Vihmasabin õues muutus äkitselt lakkamatuks trummeldamiseks vastu akent. Jennifer läks einelast välja vaatama ning nägi ehmatusega, kuidas üks vanem käimisraamiga naine ja koer vaevaliselt mööda kõnniteed edasi astusid. Tuul ja vihm piitsutasid naist nii tugevasti, et ta kaotas peaaegu jalgealuse. Jennifer sööstis teda aitama. Ta ei olnud koerale mõelnud ja võib-olla see oligi hea, sest ta oleks ehk kõhklema löönud. Koer urises, aga mitte veenvalt. Jennifer haaras naisel küünarnukist, et teda toetada, ja käskis koeral tasa olla.
Teine asi, millele ta ei olnud mõelnud, oli koera einelasse laskmine, mida ta samuti tegi. Noh, koer oli vanal naisel kaasas ja nad mõlemad olid läbi vettinud. Adolfo tuli joostes paari köögirätikuga ning tulistas suust hispaaniakeelseid sõnu, aga ta ei tegutsenud piisavalt kiiresti. Koer, vana ja ülekaaluline kollane labrador, raputas end kohe tarmukalt.
„Aiii, Alicia,” ütles mees. „Ma pean nüüd terve hommiku põrandat pesema.”
„Oh, Alice, nüüd visatakse meid siit kindlasti välja. Hommikust, Buzz.”
„Louise,” sõnas mees. „Kas sul pole kübetki aru peas? Sa ei tohiks sellise ilmaga väljas olla.”
„See ei ole ju orkaan, jumal hoidku,” porises naine.
„Arvasin, et ehk jääd täna koju. Õues on kohutav ilm. Ma toon su tee.”
Naine vaatas Jenniferile silma ja lausus: „See oli sinust kena. Ja vapper – kust sa teadsid, et Alice sul kätt otsast ei rebi?”
Jennifer juhatas naise einelas edasi ning tõmbas tooli välja laua tagant, mis oli üks vähestest. „Ma ei ole vapper, aga võib-olla loll küll. Ma isegi ei mõelnud koera peale, enne kui ta urises.” Ta patsutas looma. „Alice, jah? Kuidas sul läheb?”
„Noh, õnneks on ta väga leebe…”
„Ja muldvana,” lisas Buzz, tuues tassi koos alustassiga lauale. Ta nuhutas õhku. „Märja