Tsaar Gorohhi salajuurdlus. Sari "Sündmuste horisont". Andrei Beljanin
Читать онлайн книгу.
põue, varastavad veel ära kurjal tunnil...”
„Miilitsaleitnandilt? Ära aja naerma, eideke!” Haarasin kähku eeskojast vormikuue ja -mütsi ning astusin trepile.
„Tervist, isake.”
„Terekest, Mitjai. Keda sa seal kastad?”
„Näh, tsaari holopid on siin. Tahtsid teie armulikkusega kokku saada. Küll ma neile rääkisin, küll seletasin, et vojevood suvatseb parajasti hommikust süüa, aga kas siis nemad kuulavad! Lase meid kohe tema juurde, räägivad, muidu teeme tare maatasa! Noh, küll ma siis proovisin ikka nii ja naa, ikka heaga ja kummardustega...”
„Valevorst oled sa, Mitka,” kääksatasin rahulolevalt. „Hea küll, loputa neid veelkord, las ütlevad, milleks tulid.”
Mu paarimees kallas helde käega kummalegi veel pangetäie vett kaela. Uhked sõnumitoojad nägid nüüd välja nagu porilombis mõnulevad sead.
„Aa... ah... halasta, isake! Kristuse nimel, kutsu ometi see värdjas ära. Me ju asja pärast...”
„Viisakus ennekõike!” märkisin õpetlikult. „Näe, väraval ripub teade: kodanike vastuvõtt algab kell 9.00. Aga praegu on alles pool seitse. Milleks siis rabistada?”
„Aga asi on ju kiire, tsaari käsk,” ajas üks meestest ennast üles, teine aga jäigi maha istuma, suu lahti, ja kontrollis sõrmega viimase kui ühe hamba olukorda. „Meie tsaar palub sul viivitamatult lossi tulla, riigikassas tuli neil suur vargus ilmsiks. Kolmsada kuldtšervoonetsit oleks nagu lehm keelega ära tõmmanud!”
„No lehm ei puutu siin küll päris kindlasti asjasse,” mühatasin mina.
Kolmas vargus kahe nädala jooksul. Eelmised polnud nii silmatorkavad ja tsaar ei hakanud nende pärast kära tegema, arvates, et küllap pistis ise kuskile oma võtmed ja krüsopraasiga sõrmuse. Nüüd on tema kõrgeaususel siis kannatus katkenud, tähendab...
Tsaari tare on tohutu suur – neli korrust! Linnas, kus enamik taresid hädavaevu maapinnast kõrgemale ulatub, avaldab see muljet. Vihma polnud, tänu jumalale, ammu sadanud, tee oli kuiv ja me jõudsime suhteliselt kiiresti kohale. Ratsa oleks muidugi veel kiiremini saanud, aga siinkandis on prestiiž kõige tähtsam. Võimukandjana viidi mind tsaarisakese kutsel alati kohale vankril, millele oli monteeritud spetsiaalne tugitoolitaoline moodustis. Selleks olime Mitjaiga tabureti külge seljatoe naelutanud, selle õlgedesse mässinud ja vaibaga katnud – tulemus polnud troonist halvem. Nähes mind uhkelt kõrgumas niisugusel harukordse istmega vankril, krabasid talumehed ja käsitöölised kähku mütsid peast, kummardasid ja lõid risti ette. Vankumatutele vahimeestele alatasa jalgu jäädes sebis värava juures ringi duumadjakk Filimon. Tavaliselt oligi see tema, kes mulle iga kuu kümme tšervoonetsit välja luges, kontrollides need kolm korda üle ja üritades sokutada vanu, kulunud rahasid. Djakk oli kõhn, pikk, vilavate silmade, kitsehabeme ja riiaka loomuga mees.
„Kus kuradid sind nii kaua ringi kandsid?!” kargas ta kohe kallale, isegi mu maharonimist ära ootamata.
„Aga kus on teie „Tere, seltsimees piirkonnavolinik”?”
„No tere-tere, nuuskurvojevood. Valitseja on ennast juba täitsa ära väsitanud, karjub, trambib jalgu, aga sind pole ikka veel!”
„Ega’s teil üksi ole tarvis, väljakutseid on terve hulk, kõigeks ei jätku inimesi...” hakkasin harjumuspäraselt pomisema, aga Filimoni juba nii lihtsalt alt ei tõmba.
„Küll oled sina alles kaval, leitnant. Vaata ette, kui isakese kannatus katkeb, siis ripud päevakese kaagil, lähed targemaks!”
Kui juhus tekib, annan talle tingimata vastu nina, kuid praegu polnud selleks veel sobiv aeg ega koht. Läksime trepist üles. Tsaar ootas mind peasaalis kolmandal korrusel. Kui me sisse astusime, mõõtis ta sammudega põrandat ühest aknast teiseni.
„Astu sisse, Nikita Ivanovitš... Ootasin sind. Ja sina kasi välja!”
„Aga, isake... kuidas nii... kes siis su targad sõnad kirja paneb? Hoidku selle eest, mõni sõna võib ju kaotsi minna.”
„Kasi välja!” möiratas valitseja, võttes djaki suunas skeptriga hoogu, kuid too jõudis uksest välja sibada.
Jaa, tema kõrguse meeleolu pole just kõige parem. Sellises seisundis on Gorohh tõesti karmivõitu ja arveõiendustel kiire.
„Mind rööviti,” kurtis ta tuhmilt.
„Kuulsin. Rääkige järjekorras.” Istusin pingile ja lõin märkmeploki lahti. „Millised väärtesemed on kadunud?”
„Sa ei tea või?!”
„Kuulge, kumb meist kahest on uurija – kas teie või mina?!” Juba miilitsakoolis taoti meile pähe – kõik kirja panna, kõik korrakohaselt, aruandlus ja veel kord aruandlus. „Teist korda küsin, mis on kadunud?”
„Kullast sõrmus krüsopraasiga, pärsia töö. Tammepuust laegas, mille nurgad ja kaas metalliga kaetud, selles on münte oma kolmesaja eest, aga ehk rohkemgi...” asus tsaar loetlema.
„Üks hetk, kodanik! Mulle meenub, et teil olevat eelmisel nädalal justkui võtmed ära kadunud?”
„No võtmed tulid ju välja, vedelesid mul voodi all, aga vaat kõik muu on kadunud.”
„Arusaadav. Keda te kahtlustate?”
„Aga kõiki ju!” ägestus valitseja. „Kui sa kadunud asju üles ei leia, ajan siin kõik jobud teibasse! Ja sinul lasen pea maha lüüa, et sa rohkem ei valetaks, nagu oleks sind välja õpetatud vargaid püüdma.”
„Nonoh, ärge te nii väga... Paneksite parem miilitsavalitsuse püsti, muidu karjute siin niisama! Kes lubas mulle alguses kolmkümmend streletsi? Kes lubas jumala nimel fnantseerida öiseid ratsapatrulle? Ja materiaalne baas? Kaks setukat ja vanker! Kogu uurimisrühma moodustab ainult Mitjai. No me kahekesi ei saa ju ennast lõhki rebida!”
„Hea küll... ära pahanda,” andis Gorohh järele, kuid virutas siis kohe rusikaga aknalauale. „Aga vargad leia ikkagi üles!”
„Leian, leian... kuhu nad kaovad. Kus laegas seisis?”
„Teadagi, kus – keldris, kus hoitakse ka ülejäänud riigikassat.”
„Mul on tarvis kuriteopaik üle vaadata.” Lõin märkmeploki kinni, tõusin ja noogutasin tsaarile: „Palun mulle järgneda.”
Laskusime keldrisse. Sissepääsu valvas neljast streletsist koosnev vahtkond, mis ühemõtteliselt kinnitas, et ükski võõras pole valitseja riigikassa lähedalegi astunud. Tuttav pilt... Mitte keegi pole mitte midagi näinud, midagi kuulnud ega teagi üldse, millest jutt käib. Kuni tsaar võtmeid välja otsis, vaatasin pirakad tabalukud hoolega üle. Sissemurdmise jälgi pole; kui lukke ongi avatud, siis mitte omatehtud muukraua, vaid originaalvõtmetega. Aasad, kobad, sepisnaelad – kõik olid nii tugevad, et lase või õhku, üksnes muugiga ei saaks neist mingil juhul jagu. Tsaar avas viimaks ukse ja me astusime sisse. Kaks meie järel tulnud streletsi süütasid kõrgetes küünlajalgades küünlad. Selgus, et suhteliselt väike ruum on kirste, karpe ja tündreid peaaegu laeni täis laotud.
„Siin on kõik varud – kuld, hõbe ja vask. Kalliskive hoian teises kohas. Kuld- ja hõbeesemeid kah.”
„Aa-a, tähendab siin on siis ainult mündid?”
„Ainult mündid jah,” kinnitas valitseja.
„Nii ongi õige. Isiklikke sääste ei saa ühes kohas hoida. Veel üks küsimus: kes alaliselt kullale ligi pääsevad?”
„Mina, bojaar Mõškin, varahoidja Tjurja ja djakk Filimon. Aa, vaat, milles asi,” taipas Gorohh äkki. „Vaat, kellest sa siis räägid, tähendab?... Keda ma kahtlustan, küsid? Kole tark oled sa, vojevood piirkonnavolinik. Silmapilk kõik kolm piinapingile tõmmata!”
„Ee.... ee... ee.... Midagi taolist pole ma öelnud!”