Palmik. Laetitia Colombani
Читать онлайн книгу.
keset juukseid, mida tuleb lahti harutada, salke, mida tuleb pesta, tellimusi, mida tuleb täita. Tal on selgelt meeles koolivaheajad ja kolmapäevad, mis ta veetis ateljees, vaadates, kuidas naised töötavad. Talle meeldis jälgida nende nobedate käte sipelgapesasarnast sagimist. Ta nägi, kuidas nad viskasid juukseid kraasimismasinasse, nende suurte kandiliste harjade vahele, mis on mõeldud juuste lahti kammimiseks, ja kuidas nad seejärel pesid juukseid pukkidele kinnitatud vannis – pukid oli tema isa ise välja mõelnud ja meisterdanud, et töölised oma selga ei väsitaks. Giuliale tegi nalja, kuidasmoodi pestud juuksesalke aknale kuivama riputati – nii nägid need välja nagu indiaani hõimu sõjasaak, vaatamiseks välja pandud veider skalpide rodu.
Mõnikord on Giulial tunne, nagu jääks aeg ateljees seisma. Väljas liigub see edasi nagu ikka, ent siin, nende seinte vahel, tunneb Giulia end kaitstuna. See on meeldiv, turvaline tunne, kummaline teadmine, et asjad püsivad muutumatuna.
Pea sadakond aastat on Giulia perekond elatunud cascatura’st, see on vana Sitsiilia tava, mille kohaselt kõik välja langenud või maha lõigatud juuksed hoitakse alles, et neist hiljem šinjoone või parukaid valmistada. Lanfredi ateljee rajas 1926. aastal Giulia vanavanaisa, praeguseks on see viimane töötav parukakoda Palermos. Seal töötab kümmekond naist, kelle ülesandeks on kammida, pesta ja töödelda juukseid, mis seejärel saadetakse mujale Itaaliasse ja üle kogu Euroopa. Kui Giulia kuueteistkümneaastaseks sai, otsustas ta kooli pooleli jätta ja selle asemel isa ateljeesse tööle minna. Giulia, keda õpetajad pidasid väga andekaks õpilaseks – eriti julgustas teda itaalia keele õpetaja –, oleks võinud edasi õppida, ülikooli astuda. Kuid Giulial ei tulnud mõttessegi oma otsust muuta. Juuksed on Lanfredide jaoks midagi enamat kui traditsioon, see on kirg, mida antakse edasi põlvest põlve. Kummalisel kombel ei ole Giulia õed parukate valmistamisest huvitatud, tema on Lanfredi tütardest ainus, kes kavatseb sellele pühenduda. Francesca abiellus noorelt ja tema tööl ei käi, nüüdseks on tal juba neli last. Noorim õde Adela käib veel koolis ja kavatseb tööle hakata moekunsti või modellinduse alal – ükskõik mis, ainult mitte vanemate jälgedesse astuda.
Eritellimuste, raskesti saavutatavate värvitoonide jaoks on papà’l oma saladus, retsept, mille pärandas talle isa, kellele omakorda õpetas seda vanaisa, ja mille looduslikke komponente papà kellelegi ei avalda. Giuliale aga on isa selle salaretsepti edasi andnud. Papà võtab ta tihti endaga ühes oma katusealusesse töötuppa, laboratorio’sse, nagu ta seda nimetab. Sealt ülevalt avaneb ühest aknast vaade merele ja teisest paistab Monte Pellegrino. Oma valges töökitlis meenutab Pietro keemiaõpetajat, ta keedab suurtes ämbrites erinevaid värvisegusid, et juukseid toonida: Pietro teab, kuidas juukseid pleegitada ja siis värvida nii, et värv pestes maha ei kuluks. Giulia vaatleb tundide kaupa isa tegevust, jälgib tähelepanelikult iga tema liigutust. Isa valvab juukseid samasuguse hoolega nagu mamma pasta’t keetes. Aeg-ajalt segab ta neid puulusikaga, laseb neil veidi aega seista ja jätkab siis väsimatult tööd. Pietrol jagub töö jaoks kannatlikku meelt, järjekindlust ja armastust. Ta ütleb ühtelugu, et neid juukseid hakkab keegi kandma ja seetõttu tuleb neisse suhtuda austusega. Vahetevahel näeb Giulia vaimusilmas neid naisi, kellele parukad on mõeldud – meestel ei ole siinkandis kombeks kunst uukseid kanda, selleks on nad liiga uhked. Kunstjuuksed ei käi kokku nende meheliku enesekuvandiga.
*
Mingil teadmata põhjusel ei allu mõningad juuksekarvad Lanfredide retseptile. Suurtest pleegitusnõudest välja võetud juuksed on enamjaolt kõik piimvalged ja nii on neid hiljem võimalik värvida, kuid mõned üksikud säilitavad pleegitamisest hoolimata oma algse tooni. Nood tõrksad juuksekarvad on tõsine probleem: ei kõlbaks kuhugi, kui klient leiaks hoolikalt värvitud juuksesalgust paar jonnakalt pruuni või musta värvuse säilitanud karva. Terava pilguga Giuliale on antud täpsust nõudev ülesanne: ta peab juuksed karvhaaval läbi sorteerima ja eemaldama need, mis ei ole töötlemisele allunud. See on igapäevane pingeline nõiajaht, nõela otsimine heinakuhjast.
Paola hääl äratab Giulia unelusest.
Mia cara, sa näed väsinud välja.
Sa lugesid jälle öö läbi.
Giulia ei hakka seda salgama. Paola eest ei ole võimalik midagi varjata. Ta on ateljees kõige vanem töötaja. Teda kutsutakse siin Nonna’ks. Ta tunneb Giulia isa sest ajast saadik, kui too oli alles laps. Talle meeldib rääkida, et ta aitas juba isal kingapaelu siduda. Oma seitsmekümne viie eluaasta juures on ta kõike näinud ja kogenud. Tema käed on töötamisest karedad, nahk kortsuline nagu pärgament, kuid pilk endiselt terane. Ta jäi kahekümne viie aastaselt leseks ning pole iial uuesti abiellunud, kõik oma neli last on ta üles kasvatanud üksi. Kui Paolalt küsida, miks ta teist korda abiellunud ei ole, vastab ta, et hindab oma isiklikku vabadust rohkem kui midagi muud: abielunaine peab kõigest oma mehele aru andma, ütleb ta. Tee, mida tahad, mia cara, ära ainult abiellu, korrutab ta Giuliale. Ta jutustab meeleldi oma kihlusest mehega, kelle isa talle välja oli valinud. Tema tulevase abikaasa pere pidas tsitrusistandust. Nonna pidi isegi oma pulmapäeval sidruneid korjama. Maal ei ole kellelgi aega puhkust võtta. Nonna mäletab, kuidas tema mehe käed ja riided lõhnasid sidrunite järele. Kui mees mõned aastad hiljem kopsupõletikku suri ja naise nelja lapsega üksi jättis, pidi Paola minema linna tööd otsima. Seal kohtuski ta Giulia vanaisaga, kes ta ateljeesse tööle võttis. Nüüd on ta siin töötanud viiskümmend aastat.
Raamatutest sa endale küll meest ei leia! hüüatab Alda.
Jäta ta rahule, tõreleb Nonna.
Giulia ei otsigi meest. Ta ei käi kohvikutes ega ööklubides, kuhu temavanuseid ometi kangesti tõmbab. Mu tütar on veidi eraklik, tavatseb mamma öelda. Diskosaalides valitsevale lärmile eelistab Giulia biblioteca comunale vaikust ja rahu. Seal veedab ta iga päev oma lõunapausi. Tõelise raamatukoina armastab ta suurtes lugemissaalides, raamatutega kaetud seinte vahel valitsevat õhkkonda ja vaikust, mida häirib vaid raamatulehtede kahin. See paik on Giulia meelest kuidagi pühalik, seal valitseb peaaegu müstiline hardus. Raamatuid lugedes kaotab Giulia ajataju. Lapsena neelas ta Emilio Salgari romaane, luges neid põrandal, tööliste jalge ees istudes. Hiljem avastas ta luule. Caproni meeldib talle rohkem kui Ungaretti, ta armastab Moravia proosat ning ülekõige oma lemmikkirjaniku Pavese loomingut. Giulia mõtleb endamisi, et ta võiks terve elu veeta ainult raamatute seltsis. Lugedes unustab ta isegi söömise.
Pole sugugi haruldane, et Giulia tuleb lõunapausilt tagasi tühja kõhuga. Nii see on: Giulia neelab raamatuid samasuguse isuga, nagu teised cannolo’sid.
Kui Giulia sel pärastlõunal töökotta naaseb, valitseb suures töötoas tavatu vaikus. Neiu sisenedes pöörduvad kõigi pilgud temale.
Cara mia, lausub Nonna hääletoonil, mis on Giuliale võõras. Su ema helistas.
Papà’ga juhtus õnnetus.
Sarah
Montréal, Kanada
Äratuskell heliseb ja tundide tagasiloendus läheb lahti. Ärkamishetkest kuni magamaminekuni elab Sarah võitluses ajaga. Niipea kui ta silmad lahti teeb, käivitub ta aju nagu arvutiprotsessor.
Sarah ärkab igal hommikul kell viis. Rohkem uneaega lubada ei saa; iga sekund on arvel. Tema päev on plaanitud kronomeetri täpsusega, tihedalt nagu millimeetripaberid, mida Sarah lastele enne kooliaasta algust ostab. Möödas on need muretud ajad, mil ta ei käinud veel tööl, kui tal polnud lapsi, polnud vastutust. Toona piisas vaid telefonikõnest, et päevakava muuta: kui teeks täna õhtul õige midagi…? sõidaks kuhugi?… läheks näiteks … ? Nüüd on kõik plaanitud, korraldatud, läbi mõeldud. Ei mingit improvisatsiooni, tal on oma roll selgeks õpitud, harjutatud, korratud päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse, nii aasta otsa. Pereema, juhtivtöötaja, working-girl, it-girl, wonderwoman – need on nimetused, millega naisteajakirjad temasuguseid naisi sildistavad, ja samas rasked koormad nende õlul.