Originaali tiitel:

      GIVE ME YOUR LOVE

      Tõlkinud Olev Sirg

      Toimetanud Ainu Kään

      © Lucille Dane, 2005

      © Eestikeelne väljaanne Odamees OÜ, 2006

      e-post: [email protected]

      www.odamees.ee

      ISBN 9949-424-19-4

      e-ISBN 9789949557745

      1

      “Kuulen, härra Beiver. Mida suvatsete tellida?” naeratas Jenny külastajale, kes istus laua taga saali keskel restoranis, mille ukse kohal oli nimesilt Isukas Ingel.

      Väikese Corry linnakese elanikud olid niisuguse isevärki nimega nii harjunud, et ei märganud selles ammu enam midagi erilist. Kui harvad sissesõitnud sööma tulles uurisid ettevõtte peremehelt Sam Hopkinsilt ebatavalise nime päritolu, kehitas see lihtsalt õlgu ja ütles, et sai nimesildi päranduseks eelmistelt omanikelt.

      Siin ei rääkinud Sam päriselt õigust, sest nimesilti restorani ukse kohal oli vahetatud korda kolm, kuid nimetus oli ikka endiseks jäetud. Ka sisustust oli aja jooksul uuendatud, säilitades samas harjumuspärase üldilme. Sam hindas väga restorani kodust õhkkonda ja siinset vanade aegade hingust. Isuka Ingli sisustus nägi välja täpipealt selline, nagu seda mäletasid vanimad külastajad: tumerohelised sametkardinad, tugevad tammepuust lauad. Säilinud olid koguni vanamoodsad kärbsepaberid, mis köögilaest alla rippusid ja mida korrapäraselt vahetati igas kuus. Vanaaegne oli ka kelluke esiukse kohal, muutumatult tervitamas külastajaid oma kõlava helinaga. Vaid väike lavake pillimeeste jaoks ning köögi ultramoodne sisseseade olid uudsed elemendid.

      Härra Beiver, kellelt Jenny tellimust vastu võttis, hõrenevate juustega paksuke suvises ruudulises särgis ja linastes pükstes, oli restorani alaline klient. Ta kuivatas taskurätikuga kiirustamata punetavat kaela ja torises lõõtsutades:

      “On aga leitsak täna… Ega niisuguse kuumaga maksa vist kõhtu kõvasti täis vitsutada? Too mulle, tütreke, paar viinerit praetud kartulitega ja kurgisalat hapukoorega. Pärast veel kohvi ja, nagu alati, portsjon…”

      “…pannkooke mustikamoosiga,” lõpetas Jenny tema eest lause.

      “Õige!” kiitis paksuke. “Aga viinereid too siiski kolm, eks?”

      “Nagu arvate, härra Beiver.” Ja Jenny siirdus köögi poole, kus toidu väljaandjana askeldas leti taga koka abiline Steve.

      Poolel teel hõikas härra Beiver talle järele:

      “Lapsuke! Olgu neid siiski neli. Et arve tuleks ümmargune. Kolm viinerit pole õieti see ega teine,” lisas ta otsekui vabandades, et muudab oma tellimust.

      Jenny andis tellimuse Steve’ile edasi ja jäi ootama, ise salvrätikuga tuult tehes. Vaatamata ruumis töötavale ventilaatorile oli ebatavaliselt palav. Päeval kuumaks köetud õhk ei jahtunud õhtukski maha. Taevas püsis selge juba nädalapäevad.

      Proua Hopkins, Sami abikaasa, tuli saali, nägi, et külastajaid on vähe, noogutas Jennyle ja kadus uuesti ukse-eesriide taha.

      Jenny Price töötas restoranis Isukas Ingel kolm päeva nädalas. Tavaliselt tuli tal tööl olla nädala lõpus, kui pereäris ettekandjana tegutsev proua Hopkins vajas abi. Tööpäevadel käis Jenny loenguil meditsiinikolledžis, kus tal seisid varsti ees lõpueksamid, ja praktikal kohalikus haiglas.

      Vaba aega tal praktiliselt ei olnud. Ta leidis, et nii on isegi parem – pole aega igatseda ema järele, kes oli surnud just selle aasta alguses. Mandy Price oli kogu elu kannatanud naistehaiguste ja abikaasa ükskõiksuse käes. Lõpuks viiski see ta hauda.

      Jenny isa Phil Price oli rohkem kui viis aastat tagasi oma perekonna maha jätnud ja elas mingi punapäise kaunitariga, kes oma sõbratariga kahasse pidas linna keskel juuksurisalongi. Phil oli jätnud töö kaevanduses ja pühendunud armastatud hobile – saksofonimängule. Sellega teenis ta ka elatist mängides õhtuti koos teiste pillimeestega Isukas Inglis, kaevurilinnakese populaarseimas lõbustuskohas.

      Haaranud Steve’i poolt letile pandud kandiku tellitud roogadega, pöördus Jenny tagasi laua juurde, kus teda ootas mister Beiver. Asetanud taldrikud talle lauale, märkas Jenny, et aknaaluse laua äärde oli istunud uus külastaja.

      See oli keskmistes aastates daam – teisiti teda ei nimetaks arvestades elegantset kostüümi ja üldist aristokraatlikku väljanägemist. Ta oli hakanud restoranis käima hiljuti. Teisi kliente saalis ei olnud. Tavaliselt hakkas rahvas kogunema hiljem, kella viie paiku.

      Jenny nägi tundmatut esmakordselt möödunud reedel, mil ta siia ilmus.

      Võib-olla oli ta just siis Corrysse jõudnudki, sest ilmselt ei kuulunud ta linnakese alaliste elanike hulka, kes olid peamiselt kaevurid, nende naised, lapsed ja muud sugulased.

      Daam tuli ühel ja samal ajal, istus alati aknaalusesse lauda ja tellis alustuseks ikka mingisuguse alkoholikokteili. Tühjendanud mõned pokaalid, tellis ta kerge õhtusöögi ja istus selle juures kaua.

      Jenny poleks selles näinud midagi imelikku, kui ta ei oleks alatihti märganud endal elegantse tundmatu uurivat pilku. See algas esimesest reedest ja jatkus pühapäevani. Esmaspäeval ja kõigil järgnevail päevil käis Jenny kolledžis ja tegi oma ettenähtud töötunde haiglas – isevärki klient restoranist ei tulnud meeldegi.

      Täna oli jälle reede.

      Jõudmata kõigele sellele mõelda, Jenny nägi, kuidas daam vaatas tema poole.

      Korjanud härra Beiveri eest tühjad taldrikud, läks ta tagasi Steve’i juurde pannkookide ja kohvi järele.

      “Näib, et meile on tekkinud uus alaline klient,” sõnas ta möödaminnes.

      “Kes? Kas see peen daam akna juures?” täpsustas Steve. “Kogu nädal teda ei olnud. Alles täna ilmus jälle.”

      “Aga eile? Või varem?”

      “Ütlesin sulle, et möödunud nädalalõpust alates pole ta meile nägu näidanud.”

      Täna millegipärast tuli – mõtles Jenny. Ega ometi sellepärast, et praegu on minu vahetus?

      Ta mõtiskluse katkestas telefonihelin. Jenny haaras mobiili vöölt. Helistas Fay, kooliõde kolledžist, et küsida üht konspekti. Kohtumise üle kokku leppides heitis Jenny kõrvalpilgu daamile. See uuris teda jälle.

      Kõne lõpetanud, haaras Jenny kohvi ja pannkoogitaldriku ning kiirustas härra Beiveri juurde.

      “Hei…preili, kas võib…?” kostus eemalasuva laua poolt, kui Jenny oli paksukese teenindamise lõpetanud.

      Elegantse tundmatu hääl oli madal, kergelt kähisev, kindel. Silmad olid sinised nagu ära-unusta-mind lilled kallis portselanvaasis, nende pilk oli rahulik, välistest silmanurkadest jooksid laiali peened kortsud. Huulenurgad olid veidi ülespoole, neis peitus vihje naeratusele.

      “Jah, proua! Soovite midagi tellida?”

      “Viskidrink, palun.”

      “Meie baarimees jäi haigeks, aga ma võin selle joogi ise segada,” vastas Jenny vastutulelikult. Nick, kes tavaliselt baaris tegutses, oli selles kuumuses ometi osanud end haigeks külmetada. Eks selles olnud süüdi tema kirg jääga mineraalvee vastu. “Kas soovite viskit veega või soodaveega?”

      “Soodaveega.”

      “Kas veidi suhkrusiirupit ja sidrunilõik? Ja soojendada pole vaja?”

      “Ja-jah,” noogutas daam heakskiitvalt, “egas praegu talv ole. Näib, et tunnete asja,” lisas ta naeratades.

      “Midagi ma ikka oskan.” Jenny eemaldus segu valmistama