Kingi mulle armastus. Lucille Dane
Читать онлайн книгу.
ma ei hakanud, oli endagagi tegemist. Mind võeti riidest lahti, pandi lauale. Nägin, et kõrvalruumis klaasi taga lamab samuti sünnitaja, paistis teadvuseta olevat. Kaks arsti toimetasid ta juures. Minu juurde tuli ämmaemand. Vaatas mind ruttu üle ja ütles: “Siin on niisugune tohuvabohu ja nüüd veel sina ka mõtlesid sünnitama hakata!” – “Näen jah, aga mis ma teha saan,” vastasin mina. “Vaata, naine, et sa mind alt ei vea,” rääkis tervisest pakatav ämmaemand edasi. “Sünnita oma lapsuke ruttu ära. Ja ilma viguriteta, arstid on kõik rakkes. Raudteel oli avarii, kaks vagunit jooksid rööpailt maha. Kannatanud toodi meile, hädavaevu mahutasime ära. Nii et, kallike, pinguta, nagu jõuad. Ja hinga läbi nina!”
Õnneks ei pidanudki ma kaua piinlema. Poole tunni pärast tuli mu pojake ilmale. Siis ämmaemand teda mulle näitaski. Just poissi. Koos praktikandiga kaalus ämmaemand väiksekese ära, siis kutsuti ta kõrvalruumi. Kuni praktikant mu pojakest mähkis, jõudis ämmaemand tagasi ja pani veel ühe lapsukese mu poja kõrvale lauale ning läks ise jälle ära. Ma arvasin, et naine klaasi taga oli samuti sünnitanud. Siis viidi meid lahku: lapsed vastsündinute palatisse, aga mind paigutati ühte palatisse kolme sünnitanuga.
Hommikul toodi laps mu juurde sööma. Varsti ilmus ka Phil, süngem kui äikesepilv. Pisikest ta peaaegu ei vaadanudki, kuulutas käigu pealt, et kauem ta siin vedeleda ei kavatse ja viib mind koju. Mina söötsin poega, tema läks minema ja tuli varsti tagasi mu riietega. Ütles, et keegi ei vaidle vastu minu lahkumisele haiglast, vastupidi – ollakse rahul, et üks koht vabaneb. Mulle tundmatu õde tõi vastsündinu kohta vajalikud paberid, pistsin need jaki tasku, Phil võttis lapse ja läksime tasakesi oma auto juurde.
Kogu tagasitee Phil vaikis, ainult kortsutas rahulolematult kulmu, kui laps nutma hakkas. Õhtuks jõudsime koju. Phil asjatas garaažis, siis köögis, mina hakkasin last mähkima. Kuidas ma ehmusin, kui poisi asemel tuli mähkmeist välja tüdruk! Istusin voodile ega teadnud, mida teha. Siis märkasin, et lapse käe külge on kinnitatud plaadike. Sellel oli tekst: perekonnanimi Price, meessugu, kaal kaheksa ja pool naela ning sünniaeg. Jooksin jaki juurde, võtsin tunnistuse – seal samad andmed. Aga voodil lamab mul tüdruk! Laps hakkas uuesti nutma ja Phil tuli magamistuppa. “Tee ometi midagi! Sellest kisast hakkavad kõrvad kumisema…Söögi ma soojendasin ära, vaata pliidi pealt. Ma lähen vanni.”
Ta läks ära, aga mina jõudsin arusaamisele, et eilses segaduses ajas kas praktikant või ämmaemand nimeplaadikesed segi. Ja nüüd tuleb kohe tagasi sõita lapsi vahetama.
Ma arutlesin endamisi ja mul hakkas halb. Ise olen ju veel täiesti nõrk, vaata et kukun kokku. Phil mõnuleb vannis. Kui ma mõtlesin sellele, mis ta mulle ütlema hakkab, purskusid silmist pisarad.
Aga sina, niisugune väiksekene ja abitu, lebad voodil ja nutad. Ja mina istun voodi veerel ja ulun. Olin nagu poolunes. Veeretasin mõtteid ja veeretasin, siis peitsin nimeplaadikese ja dokumendid. Philile ei öelnud ma mitte midagi. Aga sünnitunnistuse lasksin linnavalitsuses ilma mingi dokumendita välja anda tüdrukule. Rääkisin, millises segadikus sünnitus aset leidis, selgitasin, et see oli erakordne olukord ja juhtum. Kui tahavad, pärigu haiglast järele, mul pole praegu aega niisuguse tühja-tähjaga tegeleda. Sellega lugu lõppeski, keegi midagi haiglast küsima ei hakanud. Pärastpoole olnuks juba hilja midagi parandama hakata.”
“Tuleb välja – Phil ei tea siiamaani, et ma pole ta lihane laps?” küsis Jenny.
Mandy noogutas peaga.
“Alguses tundis ta sinu vastu vähe huvi. Teda ärritas lapse nutt, mähkmed ja kõik, mis seotud imiku eest hoolitsemisega. Kui olid kolmeaastaseks saanud, Phili hoiak tasapisi muutus. Ta hakkas sinuga aeg-ajalt mängima, viis sind jalutama. Nüüd polnud enam mõtet tema hingerahu rikkuda.” Ema ohkas. “Pean tunnistama, et mõnikord valdas mind igatsus oma pojakese järele. Kuidas ta elab? Missuguste inimeste juurde sattus? Juhtus, et valasin mõnikord pisaraidki, kuid mis siin enam teha oli… Kui oleksin saanud, kasvatanuksin teid mõlemaid üles.” Mandy vakatas. “Vaat nii on asjalood, tütreke. Nüüd sa tead kõik. Võib-olla mõistad mind hukka, aga usu, et sel ajal ma polnud suuteline teisiti talitama. Muidugi oleks sinu elu võinud kujuneda hoopis teistsuguseks. Missuguseks – seda pole mõtet praegu enam küsida. Võib-olla paremaks, võib-olla… Juhtunut enam nagunii tagasi pöörata ei anna. Ainult ühte ma palun: ära minu peale viha pea. Mina olen sind alati armastanud kui oma lihast last.”
…Mälestustest ärganud, tõmbas Jenny käega üle lauba. Pärast Mandy surma oli ta otsustanud elada nii, justkui poleks talle midagi räägitud. Ja nüüd äkki ujus olematusest välja mingisugune teine reaalsus ähvardades hävitada harjumusliku eksistentsi. Jenny osutus olevat öistest õudusunenägudest piinatud inimese olukorras, kui ta hommikul ärgates õudusega avastab: kõik, mida ta unes nägi, ongi tõsi.
Otsekui liikuvad liivad oli Jennyt endasse haaramas täiesti soovimatu, talle sobimatu olukord. Ja mida edasi, seda selgemaks sai, et pääsu pole kuhugi. Keeruta, mis sa keerutad, lõpuks tuleb ikkagi uue olukorraga leppida. Sellest annab tunnistust kas või selle elegantse tundmatu praegune viibimine vanas heas Isukas Inglis. Aga ka tema kaasatoodud foto.
“Nagu ma aru saan, ei näidanud te seda fotot mulle niisama?” sõnas Jenny mõtlikult.
Daam lükkas tühja taldriku eemale ja jõi veinipokaaali tühjaks.
“Tõsi, lapsuke. Meil on paljugi üle vaja aru pidada. Selleks ma teie kanti sõitsingi. Aga praegu on mul vaja puhata.” Daam heitis pilgu saali, kuhu oli ilmunud kaks uut külastajat. “Ja sinul, nagu ma aru saan, on aeg asuda täitma oma kohustusi. Tead mis! Tule homme minu juurde võõrastemajja, ütleme nii kella kahe ajal. See on siit mõned kvartalid…” Ta püüdis tänava nime meenutada.
“Pargi tee.” Ütles Jenny talle ette.
“Just! Ma elan kaheteistkümnendas numbris. Mu nimi on Nora Farrington.”
“Hea küll, proua, ma tulen. Aga…”
“Foto võid endale jätta, kallis. Niisiis leppisime kokku: homme kell kaks.”
2
Järgmisel päeval istus Jenny sinistes teksapükstes ja -jakis oma armsa Honda sadulasse ja sõitis kiivri alt välja ulatuvate juuste lehvides võõrastemaja juurde. Mootorratta oli talle kinkinud isa kahekümnendaks sünnipäevaks kolm aastat tagasi. Sest ajast oli Jenny sellest lahutamatu, sõitis oma müriseval kaherattalisel igale poole, ka kolledžisse ja tööle.
Jätnud Honda kõnnitee äärde, võttis ta sidrunivärvi kiivri kaenla alla ja jooksis võõrastemaja paraadtrepist üles.
“Tere, härra Preston!” ütles ta vastuvõtuleti taga istuvale kõhnavõitu ja oma vanuse kohta kahtlaselt tumedate juustega mehele. Võitud juuste ebaloomulik läige jättis tast mulje kui mustaks lakitud peaga puunukust.
“Sina, Jenny!” naeratas härra Preston, kes püsivalt koos oma naisega õhtustas laupäeviti restoranis Isukas Ingel. “Rõõm sind näha, kallis.”
“Mul on kokku lepitud kohtumine Nora Farringtoniga kaheteistkümnendast numbrist.”
“Ah-ah!” mühatas härra Preston vähe imeliku tooniga. “See on teisel korrusel. Kas leiad ise üles või tulen sind saatma?”
“Tänan, härra Preston, pole vaja.”
Jenny tõusis trepist üles ise sõrmedega mööda trepikäsipuud libistades. Ta leidis kiiresti kaheteistkümnenda numbri ukse ja koputas natuke ärevalt.
“Sisse!” kostus ukse tagant.
Jenny astus üle läve.
“Tere päevast, proua Farrington.”
Üüriline oli mustas tohutusuurte valgete krüsanteemidega siidkimonos diivanipatjadel pikali.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен