Lunastus. Yrsa Sigurðardóttir
Читать онлайн книгу.
said tavalisest erineva kasvatuse emapoolsete jumalakartlike vanavanemate kätes, mis jättis neile vähe õnnelikke mälestusi kõigest muust peale teineteise. Freyja teismeliseaastad olid iseäranis rasked. Küsimus polnud mitte niivõrd rahanappuses, kuivõrd vanavanemate jäigalt vanamoelistes vaadetes laste kasvatamisele. Need käsusõnad, mille järgi tema ja Baldur pidid oma elu ära elama, olid ilmselt tuttavad juba Moosese järeltulijatele. Heakene küll, tegelikult teda ei sunnitud ju kandma nunnarüüd ega sandaale, kuid tema rõivad oli eakaaslaste omadega võrreldes silmatorkavalt moest väljas. Isegi kooli kaasa pakitud lõunasöögid olid teistsugused.
Pole siis ka ime, et tal oli raskusi kuhugi sobitumisega, sest talle olid keelatud seesugused lelud ja riided, nagu olid teistel, ning selliste asjade tegemine, mida tegid nemad. Seetõttu ei saanud ta päriselt kuuluda kampa ehk selliste laste hulka, nagu olid nood Stella sõbrannad. Kuid samas oli tal küllaga võimalusi jälgida niisuguseid kildkondi väljastpoolt. Ta oskas hõlpsasti tuvastada juhi ja tema asetäitja ning selle tüdruku, keda ähvardas väljaheitmine ja kes elas hirmus, et ta ütleb või teeb mõne vale asja, mis ta välja külma kätte kupatab. Ja ta tundis ära tüdruku, kes oli seal pugejana, tegi kõiki neid õigeid asju ega jätnud kasutamata ühtki võimalust, et kamba juhi ees lipitseda.
Aga see aidanud tal põrmugi paremini ära aimata, mis see oli, mida Stella sõbrannad varjasid.
Kelner võttis temalt tassi ja küsis, kas ta tahab, et see veel kord täis valatakse. Kuigi Freyja oleks võinud vaevata veel kaks tassitäit kurku kallata, ütles ta tänades ära ja küsis arve.
Kohvik oli rahvast tuubil täis ja ainus vaba koht, mille ta oli leidnud, asus päris saali tagaosas. Ta pidi ennast laudade vahelt läbi litsudes paratamatult märkama, et ülejäänud kunded olid kõik välismaalased. Kõikidel laudadel olid avatud kaardid või brošüürid, toolileenidel rippusid seljakotid ja viimane kui üks inimene oli varustatud suure vabaõhuseikluse jaoks paremini kui keskmine islandlane. Ta hakkas kiiremini liikuma hirmust, et temalt küsitakse, millisest riigist ta on pärit või kas ta saab kellestki pilti teha või siis – jumal hoidku – palutakse tal esitada jalgpallifanaatikute viikingihuikeid.
Väljas oli taevas sama vankumatult hall kui tema saabumiselgi, ent teisest küljest polnud ta ju ka viibinud kohvikus kuigi kaua. Ta tõmbas jope tihedamini ümber keha ja soovis, et tal olnuks samasugune rätik nagu nondel tütarlastel ennist. Rätik oleks talle marjaks ära kulunud ka auto sees – küttesüsteem oli taas töötamast lakanud, kuid ta oli seda juba kaks korda parandada lasknud ja talle tundus, et kolmandat korda töökotta minnes raiskaks ta üksnes raha.
Telefon hakkas helisema parajasti just siis, kui ta tänaval kõndis. See oli lastemaja juhataja, kes andis teada, et ta laenatakse mõneks päevaks välja politseile. Freyja peatus jahmunult. Naine rääkis edasi ja ütles, et Freyjal pole tarvis kuni nädala lõpuni tööle tulla. Politsei vajab seoses tolle tüdruku kadumisega alaealisi küsitledes lastepsühholoogi, kes saab tarviduse korral kohale ilmuda, ja Freyja on ilmselge valik, kuna ta on juba ühe vestluse juures viibinud ja politseile parema meelega ei jagaks seda juhtumit puudutavat tundlikku informatsiooni veel kellegagi. Väga tõepärane jutt, mõtles Freyja – ja üleni täis Huldari sõrmejälgi. Kuid tema härdad palved kursusetöö ja loengute tõttu talle armu anda kostsid kurtidele kõrvadele. Vestluse lõpul avastas ta, et oli nõustunud kuni nädala lõpuni ooterežiimile jääma.
Kui Freyja autoni jõudis, oli tema viha juba suurel määral haihtunud. Kõiki asjaolusid arvestades oleks tal võinud märksa hullemini minna. Ta saab tundides edasi käia, kui hoiab telefoni laual ja on valmis kutse peale minema lipsama. Ja politsei abistamisest vabal ajal võis ta õpingutele keskenduda, mis polnud tavaliselt võimalik lastemajas, kus töö nõudis jagamatut tähelepanu. Võib-olla saab ta tänu sellele veidi mahajäämust tasa teha. Ta võib alustada sellest, et läheb koju ja püüab oma matemaatikaülesannetest midagi aru saada.
Kuid Freyja kavatsused nurjati niipea, kui ta oli selle sihi endale silmade ette seadnud. Tema telefon helises ja sedapuhku oli helistaja Huldar, kes tahtis teada, kas ta viibib kaugel, sest tema kohalolek on taas vajalik. Huldar ei suutnud oma heameelt varjata.
Teismelised olid kuhjunud aktusesaali kõige tagumistele istmeridadele, otsekui oleksid nad oodanud, et lavalt sihitakse nende poole leegiheitja. Jäi selline tunne, et pärast Freyja aegu pole miski muutunud. Eesmärk oli ikka veel istuda täiskasvanutest võimalikult kaugele. Ukse läheduses olid hajusalt istet võtnud üksnes vähesed ja needki olid enamjaolt täiskasvanud – Freyja arvates õpetajad –, kellele lisandus ka neli õpilast. Kahest poisist oli üks paks ja teine piisavalt nõdruke, et jätta muljet, nagu oleks ta kogemata kohalikust algkoolist siia sattunud, kaks tüdrukut aga nägid vastupidiselt väga tavalised välja ning nende pruunid juuksed olid hobusesabasse seotud ja õlad norgus nagu mängijal, kes on äsja löönud karikavõistluste finaalis omavärava. Kõik neli hoidsid silmi hoolega maas ja näis, nagu ei söandaks nad peaaegu hingatagi. Freyja tundis selle asendi ära – tema ise hakkas sirge seljaga istuma alles kõrgkoolis. On lausa ime, et talle küür selga ei kasvanud.
Huldar kummardas lähemale ja pomises: „Hoia lastel silm peal. Müksa mind, kui midagi huvitavat märkad. Siis me saame selle lapsukesega veidi juttu ajada.”
Freyja noogutas ja laskis pilgul taas üle kokku tulnud teismeliste käia. Ta seisis koos Huldari ja Guðlauguriga saali külgseina ääres. Nad olid jõudnud sellal, kui tema turistide seltskonnas kohvi jõi, eeldatavasti sündmuse tõsiduse rõhutamiseks vormirõivad selga panna. Kõikide üksteise kannul saali kõndivate õpilaste silmad pöördusid kahele politseinikule ja nende peamine tunne näis sealjuures olevat üllatus. Keegi ei tardunud küll paigale ega pööranud pilku põiklevalt teisale, kuid samas oli ju ka äärmiselt ebatõenäoline, et kurjategija on keegi nende seast. Salvestiste põhjal näis, et politseil ei tule otsida mitte kiitsakat noorukit, vaid täiskasvanud meest.
Laval koputas direktriss mikrofonile. Tema avasõnad mattis enda alla kurdistav krigin. Ta astus veidi kaugemale ja alustas uuesti, teatades saali kogunenud õpilastele morni häälega midagi, mida nad teadsid juba niigi, ehk seda, et nad on siin selleks, et arutada, mis juhtus Stellaga. Seejärel tänas ta neid väljaspool koolitunde kohaletulemise ja õpilasnõukogu juhatust säärase mõtte väljakäimise eest.
Freyja keeras pilgu lavalt ära, et kuulajate reageeringut jälgida. Suurem osa teismelisi oli ennast ettepoole kallutanud, et mitte miski neile märkamata ei jääks. Telefoniekraani sinist kuma nägi ta ainult ühes-kahes kohas.
„Me teame, et paljud ja võib-olla isegi suurem osa teist said Stella telefonilt Snapchati sõnumeid, mille salvestaja ja saatja on politsei meelest seesama inimene, kes talle kallale tungis. Paljud teie hulgast on vaadanud mõnd sellist sõnumit või koguni neid kõiki. Muidugi ei saa me seda nüüd enam olematuks muuta, aga ma tahan rõhutada neile, kes ei ole sõnumeid veel näinud, et nad jätaksidki need vaatamata. Teades täiesti hästi, mida sõnumid sisaldavad, kuid neid siiski vaadates teeksite just nimelt seda, mida ründaja tahab. Ja teie enesetunnet see küll paremaks ei muudaks. Ma tahaksin meenutada teile kõikidele ja olenemata sellest, kas te olete neid videoid näinud või ei, et sõnumid ei ole Stellalt endalt. Nendel videotel ei ole midagi pistmist selle Stellaga, keda meie tunneme ja kes hakkab tulevastel päevadel olema meie kõikide mõtetes, nii et parem oleks keskenduda tema kui oma koolikaaslase meenutamisele. Toetuge sellele mõttele. Püüdke mitte jääda pidama nende videote kujutistele. Politseil on salvestised olemas, nii et neid vaadates te juurdlusele kaasa ei aitaks.”
See ei olnud just päris õige. Huldar oli Freyjale rääkinud, et ta tahab küsida lastelt, kas miski, mida nad nendel videotel nägid või kuulsid, seostub neil millegagi. Nii et Freyja polnud sugugi üllatunud, kui nägi, et Huldar direktrissi sõnade peale nägu krimpsutas. Ka teismelised tabasid selle ära, sest kui direktriss mainis politseid, heitsid nad automaatselt pilgu Huldari ja Guðlauguri poole. See hajutas nende tähelepanu ja tõenäoliselt ei jõudnudki direktrissi jutt päriselt nendeni.
„Ma tean, et ajakirjanikud on püüdnud mõnega teist ühendusse astuda, ja kuigi teie klassijuhatajad on selle küsimuse juba läbi võtnud, tahan ma veel kord rõhutada, et keegi teist ei tohi ajakirjanduse esindajatega rääkida. Kui