Kett. Adrian McKinty
Читать онлайн книгу.
Aa … Ma ei tule täna. Ma ei saa.”
„Tõesti? Oh heldeke, noh – kas homme sobiks paremini?”
„Ei. Mitte sel nädalal.”
„Rachel, sa pead vastuvõtule tulema, et su vereproovi arutada.”
„Ma pean lõpetama,” ütleb Rachel.
„Vaata, mulle ei meeldi nendest asjadest telefoni teel rääkida, aga su viimases proovis on CA 15-3 tase väga kõrge. Me peame tõesti …”
„Ma ei saa vastuvõtule tulla. Head aega, dr Reed,” ütleb Rachel ja katkestab kõne, samal ajal kui tahavaatepeeglisse ilmuvad vilkuvad tuled. Suur tumedajuukseline Massachusettsi osariigi politseinik tuleb sõidukist välja ja läheneb Volvo 240-le.
Rachel istub seal, täiesti hajevil, pisarad näol kuivamas.
Politseinik koputab aknale, pärast hetkelist kõhklemist laseb Rachel akna alla. „Proua,” alustab politseinik ja näeb siis, et Rachel on nutnud. „Ee, proua, kas teie autoga on midagi lahti?”
„Ei. Palun vabandust.”
„Proua, see teetasku on ainult alarmsõidukitele.”
Räägi, mõtleb Rachel. Räägi talle kõik ära. Ei, ma ei saa, nad tapavad ta ära, kindlasti tapavad. See naine teeb seda. „Ma tean, et ma ei tohiks siin peatuda. Ma rääkisin telefonis oma onkoloogiga. Tundub … tundub, et mu vähk on tagasi tulnud.”
Politseinik mõistab. Ta noogutab aeglaselt. „Proua, mis te arvate, kas te oleksite võimeline praeguses seisundis teekonda jätkama?”
„Jah.”
„Ma ei tee teile trahvi, aga ma palun teil edasi sõita, proua. Ma peatan liikluse, kuni te rajale suundute.”
„Aitäh teile.”
Ta keerab süütevõtit ja vana Volvo mürahtab taas elule. Politseinik peatab aeglustusrajal liikluse ja Rachel sõidab minema. Ta sõidab paar kilomeetrit, kuni jõuab järgmise mahasõiduni ja saab selle kaudu välja. Lõuna poole jääb haigla, kus nad võib-olla saaksid ta terveks ravida, aga sellest ta praegu ei hooli. See on täiesti ebaoluline. Kylie tagasi saamine on päike ja tähed ja kogu ta maailm.
Ta suundub I-95 kaudu põhja poole, sundides oma Volvot takka hullemini, kui masinat kunagi sunnitud on.
Aeglustusrajale, keskmisele rajale, kiirendusrajale.
Üheksakümmend viis kilomeetrit tunnis, sada kilomeetrit tunnis, sada viis, sada kümme, sada kolmteist, sada viisteist.
Mootor kriiskab, aga Rachel suudab mõelda vaid sõida, sõida, sõida. Tema asjaajamised on nüüd põhja pool. Hankida pangast laen. Hankida ühekordsed telefonid. Hankida relv ja kõik muu, mis tal vaja on, et Kylie tagasi saada.
5
Neljapäev, 9.01
Kõik oli juhtunud nii kiiresti. Üks lask ja siis olid nad minema sõitnud. Sõitnud kui kaua? Kylie oli ajataju kaotanud. Võib-olla seitse või kaheksa minutit, enne kui nad väiksemale teele keerasid, pikast sissesõiduteest alla sõitsid ja peatusid. Naine oli temast pilti teinud ja välja läinud, et helistada. Ilmselt emale või isale.
Kylie on koos mehega auto tagaistmel. Too hingab raskelt, vannub endamisi ja teeb veidraid looma moodi niutsuvaid häälitsusi.
Politseiniku tulistamine ei olnud kindlasti osa plaanist ja mees ei tule juhtunuga hästi toime.
Kylie kuuleb, et naine tuleb tagasi auto juurde.
„Korras, tehtud. Ta saab aru ja teab, mida peab tegema,” ütleb naine. „Vii see siin keldrisse, ma peidan auto ära.”
„Hea küll,” vastab mees alandlikult. „Sa pead välja tulema, Kylie. Ma teen sulle ukse lahti.”
„Kuhu me läheme?” küsib Kylie.
„Me seadsime sulle väikese toa valmis. Ära muretse,” ütleb mees. „Sa oled siiani väga tubli olnud.”
Kylie tunneb, kuidas mees üle tema küünitab ja turvavöö avab. Mehe hingeõhk on kirbe ja eemaletõukav. Ta kõrval avaneb uks.
„Hoia side silmadel, mu relv on sinu poole suunatud,” ütleb naine.
Kylie noogutab.
„Noh, mida sa ootad? Liiguta!” ütleb naine hüsteeriliselt kimeda häälega.
Kylie tõstab jalad autost välja ja hakkab püsti tõusma.
„Ole palun peaga ettevaatlik,” pobiseb mees.
Kylie tõuseb aeglaselt, ettevaatlikult. Ta kuulatab, kas kostab maanteeliiklust või mingeid muid hääli, aga ei kuule midagi. Ei autosid, ei linde, ei mingeid Atlandi ookeani murdlaineid. Nad on kusagil sügaval sisemaal.
„Siitkaudu,” ütleb mees. „Ma võtan sul käest ja juhatan sind trepist alla. Ära ürita midagi. Sul ei ole kuskile minna ja me oleme mõlemad valmis sind tulistama, selge?”
Kylie noogutab.
„Vasta!” nõuab naine.
„Ma ei ürita midagi,” ütleb Kylie.
Ta kuuleb, kuidas riiv eest ära tõmmatakse ja uks avatakse.
„Ettevaatust, need trepiastmed on vanad ja üsna järsud,” hoiatab mees.
Kylie kõnnib aeglaselt puidust trepiastmetest alla, samal ajal kui mees teda küünarnukist kinni hoiab. Kui ta trepi jalamile jõuab, tunneb ta, et seisab betoonil. Ta süda vajub saapasäärde. Kui see oleks maapealne kelder nagu nende majas, oleks jalge all ainult muld ja liiv. Mullast ja liivast saab end läbi kaevata. Betoonist end läbi kaevata ei saa.
„Kohal,” ütleb mees ja juhatab ta teisele poole tuba. See on kohe kindlasti kelder. Kelder mingis majas kusagil kaugel sisemaal, kõigist kaugel.
Kylie mõtleb emale ja tunneb, kuidas järjekordne nuuksatus kurku tõuseb. Vaene ema! Ta pidi varsti uuel töökohal alustama. Pärast vähki ja lahutust hakkab ema oma elus just uut lehekülge pöörama. See pole aus.
„Istu siia,” ütleb mees. „Istu täitsa maha. Põrandal on madrats.”
Kylie istub madratsile, mis tundub olevat kaetud lina ja magamiskotiga.
Ta kuuleb klõpsatust, kui naine pilti teeb. „Hea küll, ma lähen majja, et see talle saata ja Wickrile pilk peale visata. Ma loodan väga, et nad ei ole meie peale vihased,” ütleb naine.
„Ära ütle neile, et midagi valesti läks. Ütle, et kõik läks plaanipäraselt,” ütleb mees.
„Ma tean!” nähvab naine.
„Kõik saab korda,” lausub mees mitte eriti veenvalt.
Kylie kuuleb, kuidas naine puidust astmetest üles jookseb ja keldriukse sulgeb. Ta on nüüd mehega kahekesi ja see hirmutab teda. Too võib teha ükskõik mida.
„Kõik on korras,” ütleb mees. „Sa võid nüüd sideme ära võtta.”
„Ma ei taha su nägu näha,” vastab Kylie.
„Pole hullu, mul on suusamask jälle peas.”
Kylie võtab sideme ära. Mees seisab ta lähedal, hoides ikka veel relva. Ta on mantli ära võtnud. Ta kannab teksaseid, musta kampsunit ning paelteta nahkkingi, mis on savi ja mudaga koos. Turske mees neljakümnendates või viiekümnendates.
Kelder on nelinurkne, umbes kuus korda üheksa meetrit. Sel on kaks väikest ruudukujulist akent, mis on väljastpoolt puulehtedega kaetud. Betoonpõrand, madrats ja elektrilamp madratsi kõrval. Nad on andnud talle magamiskoti, ämbri, tualettpaberit, pappkarbi ja